Psühholoogia essee "Olla vaba" (0)

Olla vaba
Miina – Eliise Udeküll
Essee
Vaba olla on arvatavasti iga inimese suurim soov, kuid sageli otsustatakse alateadlikult endalt vabadus ära võtta, järgides kõiki ettekirjutisi, reegleid ja ühiskonna ühtsest massi, mis rõhub. Inimesed on pannud end nii öelda vangi, lukustanud end ühiskonna trellide taha ,otsustades käituda nii, nagu kõik teised seda ootavad , muutes ennast selle üksluise elu ja rutiini orjaks - inimeseks , kes on kaotanud oma vabaduse.
Et elada vabalt, ilma rõhuva raskustundeta südames, jõutakse küsimuseni, kas olla, või mitte? Lihtne oleks ju minna kergema vastupanu teed ja teha bioloogilise surma ees ninanipsu, ning saata kõik kus see ja teine. Nii valiks me mitte olemise.
Või siis lihtsalt hulluks tembeldamine, alatihti tunnevad inimesed ennast piiridesse surutuna, kui peatakse päevast päeva üht ja sama rada käima, taluma rõhuja kalkust ja põlatud armu piinu. Arvatavasti on kõige hullem teadmine, et muuta ei saa midagi. Või äkki vaev lõpetada? Oleks kergem pigistada silmad kinni ja vaadata sellest ebatäiuslikust maailmast mööda. Terve elu koosneb valikutest. Elada või surra? Alla anda või võidelda? Samahästi võiks elada siis koos oma sisemise hullusega. Ja kas see muudaks midagi? Võib-olla oleksid inimesed rahulolevamad ja maailm oleks ausam paik. Paljude inimeste veaks on see, et nad kardavad. Kardavad kõiksugust muutumist. Kardavad mõtlemist, probleemidest aru saamist ja seda lootusetut tunnet , et maailma pole võimalik muuta. Elada tähendab ju mõelda. ,,Nõnda paljud meist keerlevad otsekui orav rattas, sest me usume, et mida rohkem me pingutame, seda paremad inimesed meist saavad.“ ( Berger , 2004)
Peamiseks kartusobjektiks on igaühe enda jaoks halvad juhtumised, inimesed, asjad. Kartmine on tegelikult võimalikest teedest lihtsaima ja kergeima variandi valimine. See välistab eksimise ja seega ka elamise. Järelikult pole mõtet elada, sest elu ongi nagu üks suur eksitus. Aga alati loodab ühiskonna osake, et ta jõuab millegi uue jälile ning, et saadu on palju parem kui see eelmine . Aga miks mitte keegi ei proovi seda ühiskonda ise paremaks muuta? Äkki hirm saamatuse ees? Aga vähemalt proovitaks seda kõledat ühiskonda pehmendada. See on põhjus, mis käsib igaühel olla, vaimus taluda kõik nooled, mida vali saatus paiskab.
Tahtmine olla vaba toob alati kaasa sundolukorra, sest tahtmine on eesmärk, mis on seotud teistega või tegemistega teistele. Vabadus on ise valida, kuidas midagi otsustada ja mille poole püüelda, olgu see ühiskonna pahedest aru saamine, süüdlase paljastamine või siis lihtlabane mõtlemine. Tasub leida oma väljapääs, ükskõik, milline see ka poleks. Igal inimesel peaks olema õigus ja võimalus enese üle otsustada, edasi elada ja uskuda paremasse tulevikku, headusesse ja armastusesse.
Alalõpmata otsitaksegi midagi paremast sellest ühiskonnast, kuna puudub võimalus seda muuta. Võimalusi on miljoneid, kuidas elada paremini ja unustada vangistatuse tunne, aga tõeliselt vabaks saadakse valu tundes. Valu paneb kannatama ja taluma. Kannatus õpetab. Õpetab, väärtustama seda, mis on, õpetab elama koos rõhuva tundega. Kannatus õpetab alandust, valu kaob ja järgi jääb vabadus. See on elu üks osa. Tunnetada oma piire . Kannatada ja olla vaba. Indiviidi võimuses pole maailma muuta, aga on võimalik muuta ennast, vabaneda rõhuvatest mõtetest – saada vabaks, olla vaba.