Otsustus on mõtlemise vorm, millel on teatud kindel tõeväärtus ning milles on subjekt jaatavalt või eitavalt seotud predikaadiga. Subjekt on mõtte põhielement, mida iseloomustab (ei iseloomusta) teatud predikaat. Predikaat on mõtte põhielement, mis väljendab subjekti teatud omadust. Koopula on otsustuse liige, mis väljendab subjekti ja predikaadi vahelist seost (tõlkes side). Operaatorsõna on otsustuse liige, mis asub subjekti ees ja väljendab selle mahtu, kogust, hulka või määra. Lihtotsustus on otsustus, mis koosneb subjektist, koopulast ja predikaadist.
tunnetust, mis ei käi aga kõikide kehade kohta). 2. Abstraktse mõtlemise all pidas Hegel esiteks silmas objektide üldistamist, nende ühekülgset kirjeldamist. Abstraktselt mõtlev inimene ei suuda näha objekti tõelist olemust ehk seda, mis objekt on iseenesest, vaid tema jaoks taandub objekt välistele omadustele ning selle tulemusel tehaksegi objekti üldistus. Teistlaadi abstraktsuse all mõtles Hegel otsustust. Mõistus tõlgendab meeltega vastu võetavat tõena ehk predikaadiga defineeritakse subjekti. Predikaadi puuduseks on aga see, et ta ei ole subjekt ehk ei tunneta subjekti tegelikku olemust. Minu arusaama järgi ei ole võimalik objekti defineerida puhtalt tema omaduste puhul, sest see ei ütle meile midagi objekti tõelise olemuse kohta. Meie mõistuse loodud definitsioon ei määratle tegelikult objekti kuna objekt on iseenese olemasolu aluseks. Lisaks ei ole võimalik ühest subjektist saadud kogemuste põhjal teha üldistust kõikide
tehnikas uuele standardile üleminekuga; see toob kaasa tohutult palju ümberseadistamisi - teaduses aga ümbersõnastamisi. Seepärast enne vana termini asendamist uuega tuleks kõigepealt püstitada küsimus: kas see on möödapääsmatult vajalik või vähemalt otstarbekas. Kõnesoleval juhtumil vana (otsustus) pole sedavõrd "amortiseerunud", et see nõuaks asendamist uuega (arutlus). Struktuurist. Otsustus on mõte, milles subjekt on jaatavalt või eitavalt seotud predikaadiga. Antud definitsioonis Ilmar Lilleorg Loogika vihik 2006 sisalduvad otsustuse struktuuri põhilised koostisosad e. elemendid subjekt ja predikaat. Subjektiks nimetatakse mõtte elementi, mida iseloomustab /või ei iseloomust/ teatud predikaat. Sõnal
Kas nendel inimestel, kes kirjeldavad oma mõttekujundeid värvikamalt on paremad tulemused visuaalruumiliste ülesannete lahendamisel? Tulemused pole ühesed. · Uuem uurimismeetod: mentaalse rotatsiooni katsed (Shepard et al, 1970ndad) Ruumiline mõtlemine - Aitab ruumis orienteeruda See, mida me objektidest teame · Konkreetsed ---- abstraktsed · Asjadest, tegevustest, omadustest, suhetest · Propositsioonid: väljendid, mis seovad subjekti (see, millest on juttu) predikaadiga (see, mida subjekti kohta väidetakse) · Propositsioonid võivad olla õiged või valed Skeem: mõistete struktureeritud klaster Sisaldab: nii sümbolilised kui visuaalsed elemendid Stsenaarium: teadmiste struktuur, milles on esitatud tavaelu sündmuste sterotüüpsed tegevuste järgnevused Sümbolite organisatsioon mälus: · Mõtlemiseks peavad teadmised olema salvestatud mälus · Episoodiline mälu teadmised enda elusündmustest
Olen nõus, et mõelda saab mitmeti. Kuid tihti juhtub nii, et meil kujunevad siiski enda arvamused ja me ei suuda jääda igas olukorras tolerantseks, vaid tekib mingi pinnapealne arvamus. Samas kuna inimesi on nii palju siis pole ka võimalik, et pikalt mõeldes ja analüüsides jõuaksid inimesed ühele ja samale arvamusele. Otsustus on seotud mõtlemisega, kus aistingutest ja kogemustest tekib mõttevorm. Otsustus on mõttevorm, mis seob loogilist subjekti loogilise predikaadiga. Predikaat on see, mida väidetatakse millegi kohta. Subjekt on see, mille kohta midagi väidetakse näiteks: munad on mädad. Vormiliselt eristatakse üld- ja osaotsustusi, sisuliselt seletavaid ja avardavaid otsustusi. Platon Filosoof erineb Jumalatest/tarkadest selle poolest, et Jumalad on juba targad ning nad ei pea enam selle poole püüdlema. Filosoofidel aga see omadus täies mahus puudub ning seega nad püüdlevad selle poole.
vale, aga ta näeb ostjas pigem oma munade solvajat ja seega inimest, kes on tema vastu ning turueit astub automaatselt oma kaitseks sõnadega välja. Kui keegi kolmas erapooletu isik, kel ei ole munadega mingit pistmist, vaataks ostjat, siis selguks et ta näeb temas hoopis teisi omadusi. Otsustus - Otsustus on seotud mõtlemisega, mille puhul meelelised kujutlused (aistingud ja kaemused) omandavad mõttevormi. Otsustus on seega mõttevorm, mis seob subjekti predikaadiga. Kujutluste ühendamine teadvuses on otsustus. Otsustused jagunevad analüütilisteks ja sünteetilisteks ning aproorseteks (kogemustest sõltumatud) ja aposterioorseteks (kogemustel põhinevad) 3. Jumal ei püüdle enam tarkuse poole, kuna tema arvates teab ta kõike juba ning pole millegi poole püüelda.Filosoofidel on rohkem põhjust endaga rahul olla, kuna nemad ihalevad aina uue tarkuse poole
nende puudumist või liigitab haaratud objektid mingi teise (soo)mõiste mahtu kuuluvaks. Mõiste, mille mahu elementide kohta midagi öeldakse, on otsustuse subjekt, ning see, mida subjekti mahu elementide kohta öeldakse (subjektile preditseeritakse), on otsustuse predikaat. Oskussõnad subjekt ja predikaat on kasutusel juba Aristotelesest alates, kes pidas subjekti all silmas tegelikku asja, mille kohta midagi öeldakse, ning predikaadiga seda, mida subjektile omistatakse (preditseeritakse). See kehtib ka väite ehk kokkuleppelise otsustuse kohta. Atributiivse lihtväite komponendid on alljärgnevad: väite subjekt on mõiste, mille mahu objektide kohta midagi väidetakse; väite predikaat on mõiste, mille mahu elemendiks olemist antud väite subjekti mahu elementidele omistatakse; väite kvantor rakendub subjektile, määrates, kas predikaadiga öeldu kehtib kõigile subjekti
nende puudumist või liigitab haaratud objektid mingi teise (soo)mõiste mahtu kuuluvaks. Mõiste, mille mahu elementide kohta midagi öeldakse, on otsustuse subjekt, ning see, mida subjekti mahu elementide kohta öeldakse (subjektile preditseeritakse), on otsustuse predikaat. Oskussõnad subjekt ja predikaat on kasutusel juba Aristotelesest alates, kes pidas subjekti all silmas tegelikku asja, mille kohta midagi öeldakse, ning predikaadiga seda, mida subjektile omistatakse (preditseeritakse). See kehtib ka väite ehk kokkuleppelise otsustuse kohta. Atributiivse lihtväite komponendid on alljärgnevad: väite subjekt on mõiste, mille mahu objektide kohta midagi väidetakse; väite predikaat on mõiste, mille mahu elemendiks olemist antud väite subjekti mahu elementidele omistatakse; väite kvantor rakendub subjektile, määrates, kas predikaadiga öeldu kehtib kõigile subjekti
Traditsiooniline loogika püüab välja selgitada arutlemise skeemid ehk arutlusvormid, mille kehtivuse korral on loogilise paratamatusega garanteeritud tõestest eeldusteks tõese tulemi saamine. Sellistele arutlusvormidele vastavaid arutlusi nimetatakse DEDUKTIIVSELT KEHTIVATEKS ARUTLUSTEKS. OTSESED JÄRELDUSED 1. VÄITE MUUTMINE - seisneb väite kvaliteedi muutmises, tulemis asendub eelduse predikaat sellele vasturääkiva predikaadiga.( Eelduse predikaat tuleb asendada just nimelt vasturääkivaga(kontradiktoorsega), mille vastupidisega(kontraarsega). Nt. Kõik tudengid on inimesed. ----- Ükski tudeng ei ole mitteinimene. 2. VÄITE ÜMBERPÖÖRAMINE - vahetatakse omavahel eelduses subjekti ja predikaadi rolli täitvad terminid. Väite kvaliteet ei muutu. Nt. Ükski tudeng pole kala.-------Ükski kala pole tudeng. 3. VÄITE VASTANDAMINE – alguses teostatakse eelduse muutmine ning
Rindlauseparallelismis on alatasa märgata mitmesuguseid kordusi. Need kordused saab tihti ära jätta, koondades rindlaused koondlauseteks. Mitte küll väga palju, kuid siiski esineb eesti vanasõnades ka koondlause-parallelismi: Tuli on hea sulane, aga paha peremees; Hunt sööb ja salgab; Armastust ja vaesust on raske varjata; Noored neiud ja nisuleib lähevad ruttu vanaks; Kana laulmise, naise vilistamise ja lehma möirgamuse hääl kostab põrgu. "Hargneva predikaadiga" ja "hargneva subjektiga" koondlausete vahel on tegelikult põhimõtteline erinevus. "Hargneva subjektiga" koondlaused kuuluvad õieti võrdus- ja võrdlusstruktuuride rubriiki: vanasõnades näivad olevat täiesti sünonüümsed ja regulaarselt vahelduvad ühelt poolt koondlausestruktuurid, nagu `A ja B on üks ~ sama', `A või B, mõlemad on... ~ kumbki pole...' jts., teiselt poolt lihtlausestruktuurid `A on (nagu) B', kus sümmeetria ja parallelismi moodustavad
ei olnud valed. Inimesed on surelikud. Osa inimesi on töötud. Kõik ei ole kuld, mis hiilgab. Kõik on hea, mis hästi lõpeb. Keegi pole patuta. Ainult ausad on lugupeetavad. Ainult sõbrad võivad reeta. Kõigil siinviibijail ei ole sinised silmad. 13_fl_i-v Ühemateeria kategoorilised väited on ühe ja sama subjektiga ning ühe ja sama predikaadiga väited. Nende vaheliste seoste mõistmiseks võttis Michael Psellos XI saj. kasutusele loogilise ruudu (ik square of opposition): kontraarsus Kõik S on P (A) (E) Mitte ükski S pole P subordinatsioon subordinatsioon Mõned S on P (I) (O) Mõned S ei ole P Subkontraarsus
1) abstraktse mõtlemise määratlused (Hegel) • Kahte objekti või nähtust samastatakse. Sel juhul pannakse 2 otseselt mitteseotud objekti võrduma. • Ühe objekti teatud omadused kantakse teisele üle. Sel juhul kantakse mingi nt. Inimesele kuuluva asja omadus inimesele endale üle. 2) mis on otsustus, ; mis on loogiline Subjekt ja mis on loogiline Predikaaat Otsustus on mõtlemise vorm, millel on teatud kindel tõeväärtus ning milles on subjekt jaatavalt või eitavalt seotud predikaadiga. Loogiline Subjekt on mõtte põhielement, mida iseloomustab(ei iseloomusta) teatud predikaat. Loogiline Predikaat on mõtte põhielement, mis väljendab Subjekti teatud omadust. 3) mis on analüütiline ja sünteetiline otsustus (vt abimaterjal Hegel ja Kant) Analüütiline otsustus on otsustus, mis ei avarda meie teadmisi, vaid selgitavad juba olemasolevaid teadmisi. Nt kõikidel kehadel on ulatuvus. Mõiste keha juba sisaldab
Kõik S on mitte-P Kõik rumalused on tehtud SiP: Mõni S on P Mõni inimene on hea Mõni S ei ole mitte-P Mõni inimene ei ole mittehea SoP: Mõni S ei ole P Mõnid inimene ei ole halb Mõni S on mitte-P Mõni inimene on mittehalb. Eelduse predikaat tuleb asendada just nimelt vasturääkivaga, mitte vastupidisega. Näiteks ei tohi predikaati hea asendada predikaadiga halb, sest on olemas ka neutraalne. Paremal paiknevat meeldetuletavat Venni diagrammi võime käsitleda nii, et mingi mõiste P mahu keskselt on kõik (kogu universum) kas P või tema eitus. St, et Venni diagrammides ulatub mitte-P maht üldjuhul kaugemale kui S-i maht ning P P muidugi ulatub ka mitte-S maht üldjuhul kaugemale kui P maht. See aitab mõista järgnevaid Venni diagramme: S P
annaabi.ee 
