Portselani ajalugu Venemaal (0)

1744. aastal Peeter Suure tütre keisrinna Jelizaveta korraldusel Peterburis asutatud keiserlik portselanitehas on kõige vanem portselanitootmise ettevõte Venemaal ja vanuselt kolmas portselanitehas Euroopas.
Just nimelt selles tehases avastas andekas Vene teadlane D. Vinogradov (1720 – 1758 ) “valge kulla” valmistamise saladuse . Ta koostas esmakordselt ajaloos portselanitootmise teadusliku kirjelduse, mis on üsna lähedal tänapäeva keraamikakeemia arusaamadele.
Katariina II valitsemisaja (1762 – 1796) alguses manufaktuur reorganiseeriti ja nimetati 1765 . aastal keiserlikuks portselanitehaseks, millele anti ülesanne “varustada kogu Venemaad portselaniga”.
19. sajandi lõpp oli Vene portselani õitseaeg, keiserlik tehas aga muutus üheks juhtivaks selle ala ettevõtteks kogu Euroopas. Kuulsuse tipule viisid tehase Katariina II tellitud luksuslikud serviisiansamblid Arabeskserviis, Jahta serviis ja Kabinetiserviis, mis koosnes kuni tuhandest üksikesemest.
Paul I (1796 – 1801) tundis emalt päritud huvi portselani vastu. Ta andis tehasele mahukaid tellimusi, külastas seda ka ise ning näitas rahuloluga ettevõtet kõrgetele külalistele.
Aleksander I valitsemisajal (1801 – 1825) juhtis portselanitehast keisri usaldusisik krahv D. Gurjev. Tema ajal algas tehase ulatuslik ümberkorraldamine Genfi Ülikooli tehnoloogiaprofessori F. Hattenbergi juhatusel . Gurjev ei hoidnud parimaid kodu- ja välismaiseid meistreid tööle meelitades raha kokku.
Aleksander I ajast kuni 19. sajandi 60. aastateni olid tehase toodangus erilisel kohal vaasid . Üheks kõige armastatumaks dekoratiivmaterjaliks muutus kuld . Maalingutel kujutati peamiselt maastikuvaateid ja lahingustseene.
Aleksandri ja Nikolai (1825 – 1855) ajastul valmistati serviisid peaaegu kõikidele Peterburi residentsidele. Neid iseloomustasid erinevad stiilisuundumused. Teiste hulgas andis endast teada ka vene suund. Vene vanaaja asjatundjast arheoloogi F. Solntsevi projektide kohaselt valmistati tehases serviis Moskva Suure Kremli palee jaoks, samuti suurvürst Konstantin Nikolajevitši serviis.
1844. aastal, seoses keiserliku portselanitehase 100. aastapäevaga, asutati tehases muuseum , mille kogusid täiendati Talvepalee laoruumidest toodud esemetega.
Aleksander II (1855 – 1881) ei pakkunud, erinevalt tema eelkäijatest, portselan isiklikku huvi. 19. sajandi 70. aastatel portselani tootmise maht vähenes, säilis üksnes juba Paul I ajal tekkinud komme teha õukonnale lihavõtte- ja jõulupühadeks kingitusi, põhiliselt aga jätkas tehas tööd lossiladude täiendamiseks.
Tehase päästis Aleksander III (1881 – 1894): “Keiserlikule valitsejale oleks meelt mööda, ... kui keiserlikule portselanitehasele loodaks nii tehnilises kui ka kunstilises mõttes kõige paremad tingimused, et ta võiks väärikalt kanda keiserlikku nime ja olla selles tööstusvaldkonnas eeskujuks kõikidele eratootjatele.”
Viimase Vene keisri Nikolai II valitsemisajal (1894 – 1917) saavutas tehas, tänu eelmise perioodi tehnilistele uuendustele, tehnilises ja tehnoloogilises mõttes eeskujuliku taseme. Tehase uhkuseks oligi kunstiliste tehnoloogiate rikkus, mille najal sündisid Esimese maailmasõja aastatel terved portselani tootvad keemia- ja elektrokeemia tööstusharud.
1918. aastal ettevõte natsionaliseeriti. Nüüd juba riiklik portselanitehas allutati hariduse rahvakomissariaadile, mis andis tehasele ülesande teha endisest õukonnamanufaktuurist “ keraamika vabariikliku tähtsusega katselaboratoorium”, kus tehakse “selle sõna ülevas mõttes agitatsioonilist portselani, mis on sisult revolutsiooniline, vormilt täiuslik ja tehniliselt teostuselt laitmatu”.
Möödunud sajandi 30. aastatel avati, seoses kultuurilise ülesehitustöö algusega NSV Liidus, Leningradi portselanitehases riigi esimene kunstilaboratoorium. K. Malevitši õpilase N. Suetini juhendamisel lõi ettevõtte loomekollektiiv Nõukogude portselani uudse stiili, mis sobis kokku “sotsialistliku olmega”.
60. aastate Hruštšovi sula ajal läksid kunstis taas käibele 20. aastate hüüdlaused “ Kunst ellu!” ja “ Kunst tootmisse!” Pärast Stalini-ajastu pompoossust ja kaunistustega liialdamist tekkis uuesti huvi valge marmori, vormidega töötamise ja geomeetriliste vormide konstruktiivse lakoonilisuse vastu. Minevikupärandi säästev rakendamine, katkematu areng ja kunstiloomingu traditsioonide lakkamatu uuendamine kujutavad endast ka praegu Peterburi portselanikunsti igiomast tunnusjoont. Seda võib näha T. Afanasjeva ja G. Šuljaki, N. Petrova ja O. Matvejeva, M. Sorokina ja S. Sokolova ning teiste kunstnike töödes, kusjuures igaüks nendest on leidnud portselanikunstis omaenda loomingulise käekirja, mis lubab muuta margiga “ИФЗ” varustatud tooted maalingute aspektist mitmekesiseks ja emotsionaalselt kujundirohkeks. Tehas aga säilitab tänu sellele oma omapära ja jääb ka edaspidi portselanikunstile pühendunud ettevõtteks.