POPkunst forever! (0)

Joosep Lall , 12c
POPkunst forever !
Niisiis , käisin KUMU ’s vaatamas näitust „POPkunst forever.“ Tegemist on Kumu kunstimuuseumi suures saalis oleva näitusega, mis annab ülevaate Eesti popkunsti algusaastatele. Näitusele on kogutud töid ja muud informatiivset materjali nii muuseumi- kui erakogudest alates aastast 1966.
Selle näituse kuraatoriks on Sirje Helme , kes on lõpetanud Tartu Ülikooli kunstiajaloo erialal ning alates 2005. a on ta ka Kumu kunstimuuseumi direktor . Näituse kujundajaks on Andres Tolts, kes on eesti maalikunstnik ja graafik . 1973. aastal lõpetas ta ERKI tööstuskunstnikuna. Ta on tegutsenud vabakunstnikuna; loonud muu hulgas maale, kollaaže, raamatugraafikat ning osalenud külmnetel näitustel. Näitusel kõlav muusika on pärit ansamblilt „Optimistid,“ mis tegutses aastatel 1965-1969.
Näitus „POPkunst forever!“ on jagatud neljaks osaks :

• „Rõõmus pop“ – selles osas leidub väga palju erksavärvilisi guaššmaale.
  
• „Union-pop“ – esitab kahe rühmituse - „Visarid“ ja „ SOUP 69“ kunstnike loomingut.
  
• „Linnautoopia“ – see osa räägib põlvkonna utoopiatest, igatsusest dünaamilise kaasaegse keskkonna järele.
  
• „Avant-pop“ – seal võib kohata Kiwa näituseks valminud maalisarja – vildikamaalid.
  

1969. aasta detsembris toimus Tallinnas kohvikus ’Pegasus’ näitus, mille plakatil oli Leonhard Lapin kujutanud Campbelli supipurki. Sealt pärines ka näituse nimi „SOUP-69.“ Sedasama plakatit oli võimalik näha ka Kumu näitusel. Rühmitus „SOUP-69“ jättis endast maha väga tugeva märgi, teostadest otsustava pöörde „soojast“ ja „hingestatud“ kunstist „külma“ ja „tehnitsistliku“ mentaliteedi suunas. Rühmitus või endaga kaasa veidi hilinenult popkunsti-vaimustuse.
Nagu pildilt näha võime, oli selle teose üleseshitus suhteliselt lihtne ent pilkupüüdev. Võib öelda, et teosega ei ole võibolla väga vaeva nähtud, samas kui hakata vaatama detaile, leiame, et väga oskuslikult on kujutatud ülevalseisval lusikal varjudemängu. Ilmselgelt me sealt varjust midagi välja ei loe, kui tegemist on vägagi loomingulise osaga teose juures.
Aastatel 1972 ja 1973 leidsid endajaoks pop-kunsti idee üliõpilased, kes sellest vaimustusid ning hakkasid iseseisvateks kunstnikeks. Selle tagajärjel vaibus kollektiivne mäslemine ning oluliseks said individuaalsed otsingud, kuid just siis hakkas popkujund tasapisi mõjutama vanemate kolleegide loomingut ning mõju avaldama rakenduslikumatele sfääridele – trükiste kujundustele, teatrikujuntustele ning jõudes 1974. aastaks ka animafilmini. Popkunst oli tulnud, et jääda. Jäänud on ta tänaseni.
Käidud näituselt leidsin veel mitu vägagi huvitavat maali. Siinkohal räägiksin mõnest lähemalt. Minujaoks enim pilkupüüdev oli Leonhard Lapini maal „Ühinemine tähega III.“ Taaskord on esmasel pealevaatamisel tegemist lihtsa maaliga, kuid kui süveneda, võime me sealt välja lugeda paljugi. Maalil näeme meest, kelle pea on muutumas täheks. Suure fantaasiaga võime me siit välja lugeda mida iganes soovime . Kes näeb olukorda, et tulevikus vallutatakse inimesed tulnukate poolt mujalt galaktikatest, kes aga hoopis uute tähtede sündimist meie maailmas. Uute tähtede all pean silmas staare, kes lõbustavad meid oma muusika , näitlemisoskuse jpm.’ga.
Teiseks maaliks, mis kohe silma jäi, oli Ando Keskküla teos „Kaksikportree.“ Tegemist on teosega, kust leiame kujutise, mis kujutab Siiami kaksikut. Ma pole kindel, kas ka Keskküla ise seda maali nii nägi, aga siiski, minule jätab ta täpselt sellise mulje. Nagu ka eelmist, võib ka seda teost mõista mitmeti. Taaskord võime lasta lennata fantaasial ning öelda, et kõigil meil on kaks „minat“, kes võitlevad üksteisega ning tahavad teisest vabaneda. Samas võib maalilt näha ka surmahetke, mil hing hakkab kehast väljuma. Tõlgendusviise on mitmeid. Kõik on kinni meie endi fantaasiavõimes.
Üldiselt jäin näitusega vägagi rahule. Sellist näitust läheksin veel teinekordki vaatama. Väga mõnusad rõõmsavärvilised maalid, mis esmapilgul ei tähenda mitte midagi on minujaoks väga köitvad.