Popkunst forever (0)

“ POPkunst forever!”
Ühel kaunil päikesepaistelisel pühapäeval võtsin kätte ja läksin kumusse seda kuulsat näitust vaatama, mida kõik soovitasid vaadata. Esimese asjana sisenedes jäid silma koomiksid ja karikatuurid 1960ndatest aastatest . Enne näitusele minemist, sain aru, et tegemist on kunstiteostega, mis olid loodud peale 1950ndat aastat. Esimese asjana lõid mulle silmeette pildid kolhoosidest, mustamäe paneelmajadest ning nõukogudeaegsest Tallinnast. Vaatamata enda küllaltki väiksest teadmisest popkunstist, kattusid mu mõtted sellega, mida näitusel näha sain.
Näitus oli koostatud justkui labürindina ning oli jagatud neljaks osaks: “Rõõmus pop”- erksavärvilised guaššmaalid, „Union-pop”-esitab kahe rühmituse(Visarid ja SOUP 69 kunstnike loomingut), „Linnautoopia”- räägib põlvkondade utoopiatest, igatsusest dünaamilise kaasaegse keskkonna järele ning „ Avant -pop”- Kiwa näituseks valminud maalisari- vildikamaalid.
Esimesena suundusin SOUP 69 poole, mille tõmbenumbriks (minujaoks) oli Lapini teos SOUP 69. Esimese asjana tuli mulle silme ette Campbelli tomatipasta purk. Kui õigesti mäletan, siis 1969. aasta detsembrikuus toimus Tallinnas kohvikus Pegasus näitus, mille plakatil oli Leonhard Lapin kujutanud seda sama supipurki, millest tuli näituse nimi „SOUP 69". Selle näituse eestvedajad Leonhard Lapin, Ando Keskküla ja Andres Tolts said popkunsti märgiks ja sünonüümiks aastateks. Selle näituseosa ilmekaim teos oligi vast järeletehtud supipurk. Ülejäänud maalid olid küll huvitavad enda värvide ja tegelaste kompositsioonidega, kuid nad ei tekitanud minus piisavalt emotsioone, et pikemalt peatuda .
Järgmisena suundusin päripäeva mööda labürinti edasi Rõõmsa Popi näitust kaema . Seintel möödusid minust kordamööda värvilised guaššmaalid. Nad ei suutnud minus piisavalt tähelepanu äratada, tundusid justkui maalidena, mida suudaks teha iga teine EKA lõpetanu. Suundudes edasi hakkasid vastu tulema mingid kunstiteosed, mida oli tehtud värvilisest plastmassist, klaasist ja muudest huvitavatest vidinatest. Nad panid mind küll peatuma , kuid nende tagamõttest minusugune lihtsameelne inimene aru ei saanud. Juba kunstisaali sisenedes kuulsin, et kusagil räägib keegi lives . Siiski osutus see videoks, lähemalt seda kuulata ei õnnestunud, sest teleka ette oli koondunud hulgaliselt fanatte, kes varjasid kogu vaatepildi ära.
Linnautoopia oli minujaoks juba arusaadavam. See andis mulle pildi, millisena kujutasid ette noored kunstnikud Tallinna tulevikus. Nad kujutasid maju ja elukeskkonda voolujooneliselt, kõik tundus väga „ufolik”, justkui star- treki filmist. Teosed olid enamjaolt must-valged, küllaltki väikeses formaadis.
Minule isiklikult meeldis näitusel kõige rohkem „Avant-pop”-vildikamaalid. Ilmselgelt üheks määravaks faktoriks sai nende värvirikkus ja pilkupüüdvus. Jõudes nende teosteni, jäi pilk nendele kõige rohkem pidama ning nad jätsid mulle positiivse emotsiooni. Eriti jäi silma teos, millel oli kujutatud justkui kahe naise nägu üksteise peal ning mis oli tehtud väikestest täpikestest roosa ja musta vildikaga. Peale vildikamaalide võitis minu tähelepanu ka üks koomiksisari, mis koosnes 31 pildist. Kahjuks autorit ei mäleta, kuid tean, et mingi mees pingutas kõvasti, midagi leiutamaks. See oli üpriski absurdne ja kohati jabur, kui omamoodi lahe ja sellest piisas, et panna mind muigama ja pikemalt peatuma.