Poiste muutumine sõjas (0)

Poiste muutumine sõjas
Juba ammu on räägitud, et sõda muudab inimest. Inimesed võivad muutuda kinnisteks, usaldamatuteks, õelateks. Sõda võib ka teha lahkemateks ja sõbralikumaks, kuna ei soovita teistele sama saatust mis nendele osaks sai. Kuidas muutusid poisid sõjas teose „Nimed marmortahvli“ alusel?
Kas sõda võib muuta inimeste mõtlemist ja maailma vaadet või võib see hoopis hoopis panna ennast tundma õppima? Ahase klassivend Kohlapuu oli alguses patsifist, kes ei julgenud kedagi tulistada, aga esimeses lahingus venelaste vastu sai ta haavata ja see pani ta ümber mõtlema. „Kuradile kõik see patsifism ! See on võltsõpetus, argade ja jõuetute nahapäästmise vale!“ Ta julges vaenlast tulistada ja muutis ka oma usku - temast sai tulihingeline punaarmee vihkaja . Ahas selle eest ei osanud alguses arvata, kelle poolt olla - kas punaste või valgete. Lõpuks sai ta aru, et need valitsemise vormid on sarnased, mõlemad tahavad oma rahvast kaitsta ja hoida. Ta otsustas, et peab võitlema Eesti ja eestlaste nimel.
Kas noorus ja elukogenematus muudab inimesed julgemaks ja entusiastlikumaks sõja suhtes? Raamatu põhjal võin ma nii öelda küll. Poisid olid alguses väga entusiastlikud sõja suhtes, ootasid väga kuna nad saavad relva käes hoida ja ega nad ei saanud ka olla kehvemad Treffneri õpilastest, kes ka sõjas osalesid. „Nüüd on ta siis sõdur ning peab juba esimesel käsklusel haarama oma laetud püssi ja avama surmava tuleandmise elavate inimeste pihta, kathlemata, kas ta seda võib, ja küsimata, kas ta seda tahab.“ – Miljan . Nad olid väga julged ja entusiastlikud kuni neid sõja tõeline olemus tabas ja inimesed haavata ja surma said. „See ei olegi ju enam sõda, sest sõjas mees sõdib sõjariistaga mehe vastu. See on tapamaja , see on lihtsalt tapamaja!“ - nii ütles sõja kohta Kohlapuu.
Mida tuntakse sõjas langenus sõprade kõrval? „See oli ju surm, mis neid seal ees ootas ja laulis nõnda mahedalt“ – Konsap . Lahingus said surma mitu Ahase klassivenda. Ta tundis ennast kindlasti väga trööstituna. Kindlasti on väga raske näha oma sõpru enda kõrval suremas ja see kindlasti paneb mõtlema, et see oleks võinud olla mina.
"Sõpru leiate jälle, armas Ahas," trööstis direktor , pannes käe nukrutseja õlale. "Nende tegu oli veelgi tähtsam, kui nende elu. Varsti lõikame nende nimed igaveseks siia kooliseintele marmorisse, jäädavaks mälestuseks siin õppiva uue, vaba rahva noorsoole."
"Nii, jah," vastas Ahas. Kuid mõtles: Meile on nad lõigatud südamesse... Täägiga... Ja Käsper ütles: "Veel raskem võitlus seisab ehk ees." Sõda jätab inimesse ränga jälje. Majad, tänavad ja teed saab uuesti üles ehitada, aga kaotatud sõpru, tuttavaid ja perekonda ei saa enam tagasi tuua.
Lii Kruusla