Ühinesid välismaa kõige meisterlikumad muusikud ja loovad koos Eesti interpreetitega uusi vokaale ja lisasid vürtsi igasse loose. Nii eestlased kui ka välimaa riigi külalised nautisid kontserdi samade emotsioonidega. Muusika on keel, mis ei vaja tõlimist,see on loetav ühtemoodi, hoolimata maailmakultuurist. Jazzkaarel oli tunda publiku haarangut igasse loose, mis artistide pillidest välja voogas. Iga soolokoht oli plaksutamist väärt, mitte kaasaelamine, nagu eestlasele ilma alkoholita kombeks oli sellel üritusel välistatud. Esinejate kui ka korraldajate vahel tekkis väikeseid segadusi. Leedulane Liudas Mockunas, bass- saksofonist, kes esines ansambliga Heavy Beauty, pidi mitmeid korda üle lava karjuma ühte ja samat lauset: "Pange lava valgust maha, ma ei näe noote lugeda". Peale valguse korrikeerimist ei jälginud saksofonist enam noote edasi vaid vaatas üles lakke või oma pilli. Tunded voolasid
võibki täide minna, kuna ta hakkab seda moodi terve päev käituma. Ta näeb asjades ainult head. Teiseks toon ma välja tsitaadi: „Keegi ei taha plaksutama hakata, et see võõrkeha ei tuleks sisse.“ Võõrkehana mõtles Pärt seda, et kui on kõlanud viimased loomingu noodid, siis keegi ei taha rikkuda seda ilusat hetke, mis on kestnud kogu selle loo ajal. Kõik tahavad nautida neid tundeid ja emotsioone mis see looming talle kaasa tõi. Võõrkehana võib võtta näiteks plaksutamist. Samuti võib võõrkehaks lugeda kellegi telefoni helinat või pirinat, mis rikub selle viimase emotsionaalse hingetõmbe. Kolmandaks tooks ma välja Arvo Pärdi tsitaadi või mõtiskluse: „Kas Sina ise oskad ennast nii vaadata, nagu sa vaatad teisi?“ Selle üle olen ma kogu aeg mõtisklenud. Kui vaid saaks näha ennast läbi kellegi teise silmade. Ma usun, et paljud inimesed on kordki oma elus nii mõelnud. Aga
Valguskiired hajusid vaikselt neil hetkedel, kui Martin palvetas, et temalt panuse saanud jalgpallurid võidaksid. Nendel hetkedel jäi valgus paistma vaid Martinile ning oli justkui taeva poole suunatud. Muusikat polnud väga palju, aga meelde jäi kindlasti Chelsea meeskonna auks tehtud laul, mida ka Martin kohati kaasa kippus jorisema. Mu lemmik koht etendusest oli see, kui Martin pärast kihlvedu oma naisele mängust rääkis ning kuulda oli hõikeid, rahva kisa ja plaksutamist. Valguski oli vaid lava ees olevale võrgule suunatud. Ning nagu kirss tordi otsas oli see, kuidas Teppart lindistusega nii-öelda ,,koostööd" tegi ning enne väravasse löömist aegluubis palli ette hüppas. Sellele järgnes kohe tohutu rahvamassi kisa ja hõiked. Selliseid lihtsaid ning õpetlikke, samas ka lõbusaid etendusi võiks rohkem olla. Näitemäng oli küll hoopis erinev sellest, mida alguses saali istudes ootasin, kui seda vaid heas mõttes.
ajal oma vapustava taseme. Endale meeldis see härrasmees eelnevatest kõige rohkem, sest ta tõsiselt nautis mis ta tegi, samal ajal kui teised pingutasid liigselt, meeldiv oli kuulata. Kuuendaks duoks oli Kirill Ogorodnikov ja Aengus Kirakowski, kes mängisid Leo Brouwer'i Per suonare a due (helisemine kahele). Leo Brower oli Kuuba helilooja ning seda teost mängitakse Eestis esimest korda. Teose esitamise ajal sai kuulda nii nipsutamist, plaksutamist, susistamist ja muud suuga häälitsemist ja seda kõike vapustavale kitarrimängule. Ennem selle esitluse algust palus kontsertmeister (Thea Nestor) võtta asja kui kevadist komöödiat ning lihtsalt nautida. Algus oli kiire, väga kiire, säilitades samas vaikse mängu, mõlemad mehed olid vapustaval tasemel. Mängus on teatud hüpped ja ebatasasused, aga mõlemad mehed lähevad aina kiiremaks ja valjemaks just nagu üritaksid nad üksteist iga korraga üle trumbata
suu kuuluvad võrgutamise arsenali. Ka on meeste vaateväljas viibides naistel jalad pisut rohkem harkis kui tavaliselt (Pease 1994). Paljud inimesed pole aga sellest automaatsest mehhanismist teadlikud ning eriti just naised/neiud kasutavad väga palju ka nn võrgutamisliigutusi, mis on küllaltki üldtuntud. Lisaks eespool mainitule kasutatakse veel oma juuksesalkude keerutamist vestluse aja, ripsmetega ,,plaksutamist", naeratamist. Naeratamine muudab meid kõiki sõbralikumaks, kuna naeratus väljendab meeldivust. On tendents, et kui teine inimene naeratab, järelikult me meeldime talle. Naeratus on üheks parimaks kontakti avamise võimaluseks ka võhivõõraste vahel. Samu nn võrgutamisvõtteid kasutas ka mainitud tüdruk, kuid nendega ületas ta varjatuid käitumise piiri, millest ta ise teadlik ei olnud ning need liigutused tõmbasid juba ka teiste tähelepanu.
trummid olid olemas juba enne viimast jääaega. Kõik esemed, mida ürginimesed juhtusid laulmise või tantsimise ajal maast kätte võtma, muutusid heli tekitavateks ,,muusikariistadeks". Esimeseks ,,muusikariistaks" oli kindlasti inimhääl ning rituaalset leelotamist saatis tõenäoliselt rütmiline käteplaksutamine või jalgade trampimine. See omakorda võis viia mõne käepärase eseme, puunoti või kivi tagumiseni. Esimesteks rütmipillideks kasutasid nad käte plaksutamist ja helisevate esemete kokkulöömist (kivid jm). Trummi meenutavat instrumenti, mille pingulelöödud nahale löödi käte või pulkadega kasutati nii tantsude saateks kui ka sidepidamise vahenditeks naabersuguharudega. Muusikat oli vaja ka üleloomulike jõududega suhtlemiseks (loodusjõud, surmatud jahilooma hinged, surnud lähedaste vaimud). Muusika ja rituaal on olnud lahutamatult seotud läbi kogu inimkonna ajaloo.
Filosoof Boethius (u 480-524) Muusika on kunst, mis peegeldab ühiskonda, kuid samas on sellest mõjutatud. Kunst on taies. Esteetika-ilu filosoofia. Kultuur on viljelemine (loova mõtlemise tegevuse tulemus). · Muinasaeg, vanaaeg, antiik 2.1. Muinasaeg. 2.1.1. Enamus kunste sündis paleoliitikumis (noorem kiviaeg). Muusika tekkis neoliitikumis. Anti edasi rütmiseeritud kõne, trampimist, plaksutamist. 2.1.2. Vanim pill: flööt (5 auku), luust (puhuti eluhingest). 2.1.3. Vibu -> keelpillide valmistamine (noorim pillirühm). 2.1.4. Kasutati maskeeringuid, maagiline tähendus, kunst on seotud usuga. Samaanlus ennustamine. 2.2. Vanaaeg (3.-4. aastatuhat 476pKr) 2.2.1. Egiptus Mesopotaamia (Babüloonia, Süüria). 2.2.1. Iraan, Aasia, India, Hiina. 2.3. Antiik 2.3.1. Vana-Kreeka , Vana-Rooma · Üldist muusikakultuurist
Liikumisel ise pilli mängides tajub laps oma kogemuse kaudu kuuldatavat muusikat terviklikumalt ja mitmekesisemalt. Selline kogemus soodustab omakorda ka paigal seistes elava ja tundliku pillimängu kujunemist. Nii muusika- kui liikumistegevustes võime sageli kohata lapsi, kelle jaoks on rütmis kõndimine ebamugav ja pingutust nõudev tegevus. Just nemad vajavad oma ellu kõige rohkem kindlat rütmi. Selleks peaks igas tegevuses kasutama rohket rütmis kõndimist, plaksutamist ja kõike muud, mis rütmitunnet tugevdab. Lisaks rütmilisele liikumisele on tegevustes kindlasti omal kohal ka vabastava olemusega loov liikumine, teema- ja ajakohased tantsud ning laulu- ja muusikalised mängud. Kõige tähtsam on rahuldada laste liikumissoov erinevate väljendusvõimalustega. Lastel on oma elukogemustest lähtuv maailmataju. Avastades maailma rütmistatuse ja liikumise ning nende omavahelise seotuse, tekib lastel loomulik, mõistev ja huvipakkuv suhe ainesse.
Muusika Muusika enne ajaarvamist · Esimeseks muusikariistaks oli kindlasti inimhääl ning rituaalset leelotamist saatis tõenäoliselt rütmiline käteplaksutamine või jalgade trampimine. · Esimeseks rütmipillideks kasutati käte plaksutamist ja helisevate esemete kokkulöömist. · Muusikat oli vaja üleloomulike jõududega suhtlemiseks (loodusjõud, surmatud jahilooma hinged, surnud lähedaste vaimud). Muusika ja rituaal on olnud lahutamatult seotud läbi kogu inimkonna ajaloo. · Üsna pea avastati, et vastu kõva puupakku lüües kostab teistsugune heli kui õõnsast puupakust. · Õõnsas ,,muusikariistas" tekib heli kahe elemendi korpuse ja õhusamba või
harmoonia või vastupidi, kui inimeste suhe vaimude/hingedega on sassi läinud (hädad, õnnetused, haigused) ja on vaja vaimudega hea suhe taastada, viiakse läbi rituaale kindla korra järgi peetavaid maagilisi kombetalitusi. Rituaal on toiming, kus laul, tants, pillimäng, liikumine, maalingud, kostüümid jne on põimunud ühtseks lahutamatuks tervikuks. Loodusrahvad ei tunne veel eri kunstiliike. Esmalt võis muusika koosneda üksnes häälitsemisest, käte plaksutamist, jalgade trampimist. Edasi avastati juba, et igasugu puutükid, kivid (löökpillide eelkäijad), sarved, merikarbid, õõnsad pillirood (puhkpillide eelkäijad) jne annavad erinevaid kõlasid. Kõik mis kätte puutus ja heli tekitas sobis kasutada. Heliallikatena võidi 2 kasutada ka muuks tarbeks valmistatud riistu vibu (keelpillide eelkäija), kaabitsad.
jälgimine paraneb. Intellektuaalne ja keeleline areng: hakkab vastama ,,ei"; saab aru ümbritsevate inimeste emotsioonidest hääletooni järgi (Child development. 22.09.2011) Tuleb silmas pidada, et osadel lastel jääb roomamise etapp vahele (Väikelapse areng. 25.09.2011). LISAINFO: Lapsele meeldivad laulumängud (,,Patsu-patsu-kooki" jt), nende laulmise saatel on hea õpetada lapsele toksimist, plaksutamist jne. Laps hakkab mõistma, et asjad on olemas ka siis, kui neid parajasti näha pole. Selle arendamiseks on hea mängida peitust- peita mõned asjad lapse nähes teki alla või kuhugi karpi ja lasta lapsel siis neid otsida. Lapsel võiks olla mängimiseks võimalikult erinevast suurusest ja materjalist mänguasju: pallid, klotsid jne. Hea on ka vees mängimine, see meeldib lastele alati. Seitsmekuune laps enam üksnes ei haara ning hoia esemeid, vaid oskab neist ka lahti lasta
Kraabitsaga seotud on ka käristid, mida kasutati keskajal pühal nädalal korraldatud usutseremooniatel. Käristiga seotud ürgsed hõimutavad taaselustusid 20. sajandi keskel, kui selle võtsid omaks jalgpallifännid. Kastanjetid Muistsed kastanjetid ehk plagistid on tuntud üle 5000 aasta. Kõige primitiivsemal kujul olid need 2 keppi, mida taoti teineteise vastu. On leitud puit-, vandel- ja metallplagiste. Nende ülesanne oli asendada käte plaksutamist tantsu saateks ning peletada kuradeid. Ühe käega mängitavad hingedega plagistid olid olemas juba Sumeris, kui nendega saadeti tütarlaste tantsu 3.-nda aastatuhande algul eKr. Õõnesplagistid, mida valmistati jõehobuhambaist, ilmusid Egiptuses ligi 2000 eKr. Mõnel oli looduslik õõs, teistes suurendati seda, et hääl oleks valjem. Osale puuriti augud sisse, et neid paarikaupa kokku siduda. Niisuguseid pille mängisid alati naised tantsu saateks. Plagistidest arenesid
annaabi.ee 
