Stanly, Jacques Arcadel ja veel teisigi. Kõik lood olid kirjutatud minooris ja suurel osa oli ilma laulu saateta. Esinejad ja esitused oleks võinud omma natukene rõõmasmeelsem ja hooksam. Kontsert tundus kuidgi ühekülgne, kohati tundus see kuidas kultuuri keskuse saal kaunistatud oli huvitavam kui kontsert ise. Oleksin oodanud, et kontsert tuleb rõõmsameelsem ja sõmboliseerivam seda mis on meile jõulude juures kõige tähtsam, kuid pettusin. Esinejad olid head kuid mulle ei meeldinud loode valik.
Muusikal "Grease" Käisin oktoobris vaatamas Jim Jacobs'i ja Warren Casey muusikali "Grease". Kuna varasemalt olen seda mitu korda vaatamas käinud, peaosatäitjateks olid siis Priit Võigemast ja Liisi Koikson, siis olid minu ootused uue versiooni suhtes kõrged. Sel korral olid peaosatäitjateks Meribel Müürsepp ja Priit Strandberg. Nad said oma osaga väga hästi hakkama, kuid mina pettusin selles uuemas versioonis. Vokaalselt oli kõik väga hea, mina ootasin lihtsalt midagi sellist, mida mäletasin oma varasematest kogemustest. Esiteks oli lava keskele paigutatud suur auto esiots, mida siis vastavalt vajadusele lahti võeti ja jälle kokku tagasi pandi. See ei meenutanud üldse tegevuskohta, Rydelli keskkooli. Pigem oli see nagu autotöökoda. Teiseks, välja oli jäetud palju minu lemmikhetki ning laulude järjekorda oli muudetud. Ma
Soolokohti oli etenduses palju, sest tihti laulsid solistid üksinda. Midagi väga väljapaistvat minu kõrva jaoks ei olnud. Üldiselt oli kontsert mõnus ja minu kõrva ei jäänud ühtegi ebaõnnestumist ega ebakõla. ERSO suudab kõik kontserdid nauditavaks teha. Lõppkokkuvõttes oli kontsert täitsa hea. Mulle meeldis ja ma tunnen rõõmu, et sain oma õhtu nii kultuurselt täita, kui seda on maailma tippklassi ooper. Kahjuks oli see kontsertettekanne. Selles ma pettusin, kuna oleksin tahtnud rohkem näha, kuidas inimesed ringi liiguvad ja tegevuses on. See kohapeal seismine mulle eriti ei istu. Näitlemisega koos on etendus ikkagi palju tõetruum ja saab rohkem aru. Muidu tuleb kavast näpuga järge ajada, mis tegevus parajasti toimub.
klassikokkutulek ning taaskord üle pika aja saavad kokku viiest mehest koosnenud sõpruskond: Jim, Steve, Oz, Kevin ja Finch (Jason Biggs, Sean William Scott, Chris Klein, Thomas Ian Nicholas, Eddie Kaye Thomas). Kuna enamusel neist on pere ja töö ning üksluine elu, otsustavad nad ennast vabaks lasta ning meenutada keskkooliaega, tehes samasuguseid lollusi ja pööraseid asju nagu tol ajal, mis tõttu sattuvad nad igasugu sekeldustesse. Mina isiklikult pettusin seda filmi vaadates. Kuna eelmisi osi sellest .. olin vaadanud mitmed aastad tagasi olin unustatud kui ropu ja üsnagi labase filmiga on tegelikult tegemist. Film polnud ka nii naljakas nagu olin oodanud. Muidugi seal olid omad hetked, mis ajasid kergelt naerma, kuid ootasin siiski midagi enamat. Filmi oli seetõttu tore vaadata, et sealsed näitlejad olid võrreldes esimese filmiga silmnähtavalt vanemaks jäänud ning muutunud, see tekitas kerget nostalgia tunnet.
Leidsin trummiõõnes ka midagi huvitavat! Nägin kolme imeliku kujuga luukest, mis kõik on väga tähtsad osad inimese kõrvas. Esimesena jäi mulle teele ette vasar, mis toetus tugevasti trummikilele ja andis minust tekkinud võnked edasi oma parimale sõbrale alasile. Pärast alasilt saadud võimendust suundusin ma edasi jalusele, mis oli ühtlasi ka viimane nendest kolmest luust. Kui nägin tasakaalu eest vastutavaid poolringkanaleid enda ees, pettusin ma oma teekonnas, sest need huvitava kujuga kanalid ei olnudki minu tööga mitte kuidagi seotud. Niisiis pidin lootma millelegi huvitavale teos, mille juurde ma varsti pidin sattuma. Kuid enne nägin ma oma teel suurt toru-kuulmetõri, mis oleks võinud mind viia neelu juurde. Hetkeks lipsatas mul peast mõte nalja pärast kuulmetõre uurida ja sinna sisse vaadata , kuid see oli kahjuks suletud. Ilmselt ei haigutanud ega neelanud minu punkar sellel hetkel, kui mina seda soovisin
Vahemaa on 22,7 m ehk korvpalli otsajoonest kuni vastaskorvi vabaviske jooneni. Selles testis on ülioluline osa stardil ja maksimaalse kiiruse arendamine väikese aja jooksul. See test oli eriti huvitav sellepärast, et maailmakuulsate mängijate ajad olid etteantud ning tekkis huvitav võrdlusmoment. Mõlemal päeval tegin 3 katset ning kahe päeva parim aeg oli 3,37 sek, mille jooksin esimese päeva esimesel katsel. Selles testis ma oma tulemustes natuke pettusin, sest ootasin ikkagi paremat aega. Tahtsin vähemalt Riia VEFi keskmängijale ja La Clippersi ääremängijale ära teha. Samas oli see test väga heaks näiteks, milliste võimetega on maailma kuulsamad pallurid, isegi kui nad on üle kahe meetri pikad ja kaaluvad üle saja kilogrammi. Mina platseerusin siis tabeli kõige viimaseks. Robinson, N. Wall, J. Griffin, B. Parahovski, A. Larionov, J.
Nagu paljud inimesed ei osanud ka Tõnu hinnata endale kuuluvat enne, kui ta sellest ilma jäi. Pessimistina nägi Tõnu ainult oma elu halbu külgi. Kui Tõnu kadestas Jaani elamist, siis nägi ta seda ainult pealiskaudselt. Süvenemata ei suutnud ta märgata Jaani elu ebameeldivaid tahke. Oleks Tõnu aru saanud, kui tobedad on ta isekad vajadused ning kui kaunis on tema elu tegelikult, siis poleks ta tõenäoliselt sellist väära otsust teinud. Raamatut lugedes pettusin ma eesti rahvas. Loodan tõsiselt, et eestlased ei ole sellised nagu teosest välja lugeda võis. Tõnu ei mõelnud kordagi sellele, et Jaan kaotab tema pärast oma töö. Tõnu huvitas ainult enda heaolu, ta ei hoolinud ei Jaanist ega Marist. Samuti pidas ta oluliseks teistest üle olemist ja ka teised piirkonna elanikud hoolisid väga oma positsioonist. Tõnu ju teadis, mida mõteldi, kui ta piimatalu ära võttis: ,,Va Prillupi-näss võtt Kuru ja piimad ää!" Kas eestlased ei
madalmaade-flaami polüfoonilise muusika ateljees. Samuti võeti osa äsjatoimunud üldlaulupeost, nii sega- kui ka valikooride kategooriates. Novembris 2008 korraldasid nad püha Cecilia päeva kontsertide sarja, mille käigus esineti Tallinnas, Tartus ja Viljandis ning esitasitati koos instrumentaalkoosseisuga Henry Purcelli oodi püha Cecilia päevaks. On antud välja ka CD ,,Elu põhjataeva all" 2006 aastal. Lootsin kontserdist palju, kava paistis pealkirjade järgi põnev. Aga pettusin hoopis paljudes asjades. Lauljaid oli päris palju, umbes 40. Kammerkoori kohta on see päris palju. Mulle meeldisid ka tüdrukute kleidid, need olid roosad ja ...Poistel olid mustad ülikonnad. Kava kaks esimest koraaliviisi olid seatud Cyrillius Kreegi poolt. Paljud esitavad praegu tema teoseid, kuna tal täitub 120. sünnipäev. Esimene oli ,,Et kiitke Jumalat, kes nii helde", teine oli ,,Ma tulen taevast ülevelt". Neid saatis Lembi Mets tsellol. Need olid lihtsad, aga armsad ja
Kui aga oli mängitud kolm-neli lugu veel, siis süvenes minus sügav kahtlus, kas neil on üldse olemas kindel publiku- ning showtunnetus, kuid ka kas nende laulud suudavad üksteisest piisavalt erineda, sest mida enam ma neid kuulasin, seda rohkem kõlasid laulud sarnaselt, justkui kokku sulanult. Publiku seas oli märgata suuri silte nende kirjaga `I LOVE THE VACCINES', nii et siiski ei saa väita, et nad on halb bänd lihtsalt pettusin oma neutraalsest eelarvamusest olenemata. Nende esinemine lõppes 21.15, millele järgnes 30 minutit pausi. Kuskil 5 minutit enne pausi lõppu hakkas mängima trombet ning rahvas hakkas taas lavapiirde juurde kogunema, sest fännidele teadaolevalt on trombetimäng see, mis signaleerib Red Hot Chili Peppersi kontserti algust. Ei läinud kaua, kuni tulid lavale kõik bändiliikmed. Kuna ma olen olnud juba lähemale 6 aastat suur fänn, siis on õige arvata, et mul oli hea
Hotelli sisenedes naeratasid meile juba rõõmsad näod vastuvõtust ning klienditeenindus oli üleüldiselt sõbralik. Seal olles oli tunda, et kliendid on sinna teretulnud ning neile pakutakse esmaklassilist teenindust. Esmalt tuligi meid tervitama müügijuht Lauri, kes on ka meie kooli vilistlane. Kõigepealt viidi meid tube vaatama. Meil oli võimalus näha standardtuba, double deluxe tuba ning sviiti. Minu ootused tubade suhtes olid natukene suuremad- mina isiklikult pettusin sviidis, sest minu ootused neljatärni hotelli sviidi kohta olid suuremad. Hoopiski rohkem meeldis mulle sviidist double deluxe tuba- toa lahendus ja mugavus tundus mulle isiklikult palju inimesesõbralikum. Standardtuba vastas täpselt minu ootustele- lihtne, kuid samas kõik vajalik olemas. Meile seletati veel, et kõik sviidid on identsed ning asuvad igal korrusel täpselt samal kohal. Samuti oli olemas kõikides tubades ka kodulehel kirjeldatud teenused ja asjad
koos nii, et ta ei kardaks. Samuti julgeb ta nüüd tunnistada kõigile, kellega ta kohtub, et ta ema on eestlane. Arstim sõnul olevat Anna bioloogiline ime. Tema hormonaalne tasakaal pole häiritud. Ta võib lapsi saada. Pärast raamatu lugemist uurisin natukene ka Sofi Oksanensit endast, ning tuli välja, et tal on endalgi pikaajaline söömishäire, suitsetab palju ning tal on samuti üks vanem eestlane, teine soomlane. Selles ma pettusin, kui arvasin, et raamat jutustab tema elu, aga kui lugeda Eesti Päevalehele antud intervjuud, siis küsimusele kui palju teda minategelases Annas, siis vastab ta: ,,Anna ei ole mina, meil on küll sama taust mul on eesti ema ja soomlasest isa. Nende tegevusalad on samuti samad, mis Anna vanematel. Mina olen 27-aastane, umbes 25 oleks ka Anna praegu. Aga see raamat ei ole kindlasti autobiograafiline, see on auto-fiction".
Arvasin, et raamatus tuleb juttu ehk Pariisis elavatest lihtsameelsetest naistest. Kuid peale mõne lehe lugemist võttis asi hoopis teise pöörde. Tegu oli hoopis Eestis asuva Pariisi külaga, kuhu kaks vanatüdrukut endale maja ehitama hakkasid. Raamatu sündmustik on päris huvitav. Mulle meeldis ka see, et raamatus näidati sündmusi kordamööda läbi mõlema naise silmade. Sealt, kus üks peatükk lõppes, läksid sündmused edasi läbi teise sõbranna silmade. Ainult lõpus pettusin ma veidi. Ma lootsin sealt pisut konkreetsemat tulemust. Raamat oli lihtsalt ilusa lõpuga, aga seda, mis sai kolmest mehest, kes nendega kuidagimoodi seotud oli, sellele raamat vastust ei anna. See-eest saab iga lugeja ise edasi fantaseerida, kuidas nende elukäik edasi minna võis.
Ha, ha, ha... Ja kolmas mälestus, mis seostub mul just nende mängudega on pärit Moskvast. Kui Tatru kooli lõpetasin,pidin asuma tööle, aga minu tubli kursusekaaslane, kes lõpetas punase diplomiga (st olid kõik viied hinnetelehel), asus õppima Moskva Pedagoogilisse Instituuti ja selle kooli ühikaks oli olümpiaküla üks kõrghoonetest .Ehk siis ta elas õppimise ajal Moskva olümpiakülas. Sel korral Moskva jättis mulle taas kustumatud mälestused, aga olümpiakülas pettusin küll: seisid võimsad kõrghooned, aga ümbrus oli räämas ja majade vahel olevad haljasalad oli kui niitmata heinamaad. Loomulikult olümpia ajal see nii ei olnud. Aastaid hiljem aga on tehtud palju dokfilme sellest, mida kõik nõme nõukogude võim tegi selleks, et need mängud õnnestuksid. Tean, et kõik Moskva ja linna lähiümbrus "puhastati" asotsiaalidest ja kerjustest, kes oleksid jätnud välismaalastele halva mulje suure ja võimsa riigi pealinnast
Nad veedavad enamuse ajast iluprotseduure tehes ning poodides sopates. Vahel on nendest raske aru saada, sest nad lihtsalt veedavad oma päevi mitte midagi tehes.Võib-olla on sellised raamatut mõeldud just sellistele inimestele, et nad oma elu üle järele mõtleksid ning saaksid aru, et elus on palju enam asju, mida kogeda, selle asemel, et elul lihtsal niisama lasta mööduda. Minu jaoks see raamat erilist rahuldust ei pakkunud. Kerttu Rakkes ma pettusin, sest arvasin, et tema teostes on sügavam sisu, ent ``Iluasjake`` on hoopis kirjutatud üpriski pinnapealselt. KASUTATUD KIRJANDUS: Kerttu Rakke ,, Iluasjake`` http://www.kertturakke.com/book.php?id=7 http://naistemaailm.ee/?id=5734 http://www.slideshare.net/ivi33/anni-tedrema-kerttu-rakke http://www.google.ee/search?q=%60%60Iluaskaje%60%60&ie=utf-8&oe=utf- 8&aq=t&rls=org.mozilla:en-US:official&client=firefox-a http://et.wikipedia.org/wiki/Kerttu_Rakke
oli noor neiu, kes kliendist alguses üldse välja ei teinudki. Ta seisis kaastöötajatega leti taga ning arutati mingeid puhkuseplaane või midagi sarnast. Kui ta viimaks märkas mind, siis ei olnud mingit tervitust. Kui ta oli minu käest tellimuse küsinud pööras ta pea jälle kaatöötajate poole ning nad rääkisid juttu edasi samal ajal kui ma maksta soovisin. Jutt oli neile naljapakkuv ning kihistati ka naerda. Klient ei olnud kohe kindlasti prioriteet ega ka hea teenindus. Pettusin väga, sest kõik võttis kaua aega ning tundsin end üleliigsena. 5) 12. detsembril Otsustasime elukaaslasega jälle burgereid minna võtma. Teenindajaks oli vene keelt kõnelev noormees, kes ka aktsendiga eesti keelt oskas. Pidime mitu korda parandama oma tellimust, sest ta kas ei saanud aru või ei kuulnud piisavalt hästi. Hesburgeris on pidevalt probleeme töötajatega, kes ei oska piisavalt hästi eesti keelt, sest selle takistue tõttu võib juhtuda äpardusi
Ning hetke pärast sain lisaks kättesaadud pakile veel viis saadetist. Ei saabunud ei vabandust ega headaega soovi. Olin maruvihane, kaua võib olla selline suhtumine!? · Negatiivne- Kuna eelmine kord teenindas ning aitas suurest hädast välja just seesama teenindaja (lapse jõulupeo aeg) olin täitsa rahul, et just selle teenindaja juurde sattusin. Kuid kui ta laisalt ning kindlalt mulle teatas, et mulle pole sealt enam miskit saada pettusin ma inimeses. Tundsin taaskord end indiviidina ning tuli tõdeda, et sellele ettevõttele on inimesed süsteemi jaoks mitte vastupidi, nagu peaks asi toimima. Tehniline- ja funktsionaalne kvaliteet on null. · Ettepanek- Kui soovisin välja lugeda teenindaja nime nimesildi pealt, olin tõsiselt häälestatud kirjutama kaebust, ilutses rinnasildil mitte nimi vaid sõna ,,õpilane". Nime-/ rinnasildile võiks kirjutada vähemalt teenindaja nimi.
annaabi.ee 
