TTÜ kammerkoori konsertarvustus (0)

Kontsertanalüüs
Käisin esimesel advendil, 29. novembril Tallinna Tehnikaülikooli Kammerkoori kontserdil Jaani kirikus. Rahvast ei olnud väga palju, sest õues sadas kohutavalt ja paar tundi enne seda oli just toimunud üks kontsert . Enamus linnarahvast oli seal käinud.
Koor on asutatud 1996, peadirigent on Peeter Perens. Koori liikmeteks on Tallinna Tehnikaülikooli tudengid ja vilistlased. Koor on esinenud nii Eesti kui ka mujal maailmas ja osalenud erinevatel konkurssitel ja koorifestivalidel. Olulised saavutused koori jaoks on näiteks 1991. Aastal „Kuldne Diplom “Budapesti koorifestivalil ja I koht 2004. Aastal cam laude Veldhoveni rahvusvaheliselt noortekooride festivalilt Hollandis. Tallinna Tehnikaülikool kammerkoor kuuleb Eesti Kooriühingusse ja Eesti Kammerkooride Liitu. Sel suvel käis TTÜ Kammerkoor Hollandis, Utrechtis koorimuusikafestivalil "Europa Cantat" ning osales seal madalmaade-flaami polüfoonilise muusika ateljees. Samuti võeti osa äsjatoimunud üldlaulupeost, nii sega- kui ka valikooride kategooriates.
Novembris 2008 korraldasid nad püha Cecilia päeva kontsertide sarja, mille käigus esineti Tallinnas, Tartus ja Viljandis ning esitasitati koos instrumentaalkoosseisuga Henry Purcelli oodi püha Cecilia päevaks. On antud välja ka CD „Elu põhjataeva all“ 2006 aastal. Lootsin kontserdist palju, kava paistis pealkirjade järgi põnev. Aga pettusin hoopis paljudes asjades.
Lauljaid oli päris palju, umbes 40. Kammerkoori kohta on see päris palju. Mulle meeldisid ka tüdrukute kleidid , need olid roosad ja ...Poistel olid mustad ülikonnad.
Kava kaks esimest koraaliviisi olid seatud Cyrillius Kreegi poolt. Paljud esitavad praegu tema teoseid, kuna tal täitub 120. sünnipäev. Esimene oli „Et kiitke Jumalat, kes nii helde “, teine oli „Ma tulen taevast ülevelt“. Neid saatis Lembi Mets tšellol. Need olid lihtsad, aga armsad ja ilusad laulud. Koori ühtne ja puhas kõla sobis nendele lauludele. Mõned sissetulemised olid natuke ebatäpsed ja tempo kõikus natuke, aga polnud hullu. Mulle isiklikult väga meeldib Kreek.
Peale seda pidas Perens väikese kava tutvustava loengu kuulajatele. See oleks võinud olemata olla. Kuna see oli akadeemiline kontsert, siis see rikkus meeleolu ja õhkkonna ära. Rahvas oskab ise ka kava lugeda ja kontserdil ei pea hakkama lugema heliloojate elugu ja nimetama, mis on polüfooniline teos ja mitte.
Peale seda tulid kolm polüfoonilist teost. T. Tallis „Laudate Dominum“, G. De Wert „Vox in Rama “ ja P. De Monte „O suovitas et dulcedo“. Viimane oli taas tšello saatel. Need olid kõige koledamad lood üldse kontserdil. Kõik kolm olid sama meeleoluga, igavad , pikad teosed. Oleks siis need olnud hästi esitatud. Ainuke asi oli ära lauldud noodid, aga see pole veel muusika . Kõik algab loomulikult dirigendist ja tema taotlustest ja nõuetest. Aga ka dirigendil oli puudujääke juhatamises. Ta löögid olid kõik väga suured, samasugused. Dünaamikat polnud üldse näha juhatamises, samuti olid kõik sissetulekud ebamäärased. Loomulikult siis koor laulis ka ilma igasuguse emotsioonita. Ühtegi teemat ei olnud kuulda, mis peavad polüfoonias just olema eristatud. Kõik oli nagu üks hall nootide mass ja seda oli igav kuulata. Samuti polnud dirigendil lauljate kontakti. Ta vaatas ainult oma nooti ja vehkis sissetulemised umbes selle häälerühma suunas. Aga oleks tahtnud näha, et dirigent oma pilgu ja käega haarab lauljad kaasa ning innustab neid. Ka lauljad ei saanud polüfoonia rägastikust nina üles tõsta.
Üldse on uskumatu, et keegi koostab kava nii maitsetult. Olgugi, et tegemist on vaimuliku muusikaga, ei pea kõiki teoseid võtma kavasse täpselt ühesuguse meeleoluga. Rahvale on see igav. Alati saab teoseid ka ringi vahetada kavas.
Järgmise teose esitas Lembi Mets ainult tšellol. See oli J. S. Bachi „Prelüüd süidist C- duur soolotšellole“. Koor läks lavalt ära. See oli ilus vaheldus ja ei kestnud ka väga kaua.
Järgmine osa kontserdist meeldis mulle kõige rohkem.
Kolme laulu juhatas külalisdirigent lätlane Ilmars Millers. Need teosed olid R.Dubra „O Crux Ave“ ja „Rorando Coeli“. Ta juhatas tõesti väga hästi. Ta käsi oli väga täpne ja kujundas väga hästi muusikat. Laulud ei olnud lihtsalt ära lauldud vaid kujundati ka dünaamikat. Oli, mida kuulata ja vaadata. Minu lemmikesitus oli Urmas Sisaski „Laudate Dominum“. Teos on lihtsalt hea ja esitati ka lisaks väga hästi. Ilmars Millersi osa kontserdil oli kindlasti kõige proffessionaalsem ja nauditavam. Kontserdi lõpulugu oli Kadri Hundi seatud rahvapärane koraaliviis „Mu mano tulge latse“. Saatis ka tšello.
Üldmulje kontserdist oli pettumus. Kava valik oli väga ühetaoline ja igav. Lihtne eesti inimene ei jaksa nii keerulist muusikat kaua kuulata. Eriti kui seda ka esitatakse passiivselt. See oli hea, et häälerühmad olid balansis kõlaliselt. Mehi oli küll vähem, mis on praegu paljudes koorides probleemiks, aga nad olid head lauljad ja said hakkama. Üllatav oli ka see, et olenemata koori noorest keskmisest vanusest , on kooril potensiaali saada hakkama keeruliste teostega. Polüfooniad lauldi ära, aga dirigent polnud tähelepanu pööranud muusikalisele küljele. Aga ma arvan, et noortele lauljatele võiks rohkem valida põnevamat, kaasahaaravamat ja noortepärasemt repertuaari.
http://pilt.delfi.ee/show_original/8101827/