Red Hot Chili Peppers Tallinna kontserti (30.07.12) retsensioon (0)

RETSENSIOON
Mina käisin 31. juulil 2012. aastal vaatamas Red Hot Chili Peppersi konsertit, mis toimus Tallinna Lauluväljakul. Koos peaesineja, Red Hot Chili Peppersiga, oli ka kaks soojendusesinejat: Eestist pärit rokkbänd ‘’Elephants From Neptune’’ ja Suurbritanniast pärinev ‘’The Vaccines’’. Kontsert , koos kahe soojendus- ning peaesinejaga, kestis kokku u. 4½ tundi, kusjuures väravad avati juba kell 16.00. Kontserti ametlik algus oli 19.00 ning lõpp 00.30.
Red Hot Chili Peppers on neljaliikmeline rock-bänd, mis on võitnud mitu Grammy auhinda. Bänd on pärit Californiast ja moodustati aastal 1983 Los Angeleses. Hoolimata sellest, et bänd on üle elanud mitmeid probleeme nii äri- kui ka eraelus, on siiski suudetud luua kompaktne saund, mis kombineerib punki, funki, heavy metalit, räppi, popi ja psühhedeelset rocki. Praegused liikmed on Anthony Kiedis (vokalist), Josh Klinghoffer ( Kitarr , taustavokaal), Michael ‘’ Flea ’’ Balzary (Basskitarr, trompet ) ja Chad Smith (Trummid), kusjuures enne Josh Klinghofferit oli bändi kitarristiks juba algusaastatest John Frusciante, kes aga lahkhelide tõttu on mitmel korral bändist lahkunud (varemalt siiski tagasi tulnud). Alates aastast 1984 on Red Hot Chili Peppers müünud oma erinevatest albumitest kokku ligikaudu 60 miljonit koopiat. See oli esimene kord, kui bänd oli jõudnud Eestisse.
Kontsert algas kell 19.00, kui lavale tuli kodumaine toodang rocki –Elephants From Neptune (lisamärkusena märgiks ära, et kogu kontserti vältel sadas paduvihma). Ei olnud varem neist kuulnud ning ei osanud oodata midagi, kuid kui tehti avapauk esimese lauluga, siis oli tunda, et toodang on hea: plahvatusliku energiaga laulud, millega suudeti rahvas kaasa elama saada, ma julgeks neid võrrelda sama žanri lipulaevadega, nagu näiteks Foo Fighters ja Queens of the Stone Age (mõlemad pärit USAst ); lavakontroll oli hea ning suudeti oma väikese ajaaknaga mind kaasa elama panna. Kokku esitas Elephants From Neptune 8 lugu oma repertuaarist , kõik neist erinesid teineteisest, alustades rütmikiirusest ja kitarriakordide järjestustest, lõpetades laulude pikkuse ning lüürikaga. Vahetevahel ei saanud vokalisti laulmisest aru, kuid seda juhtus maruharva. Nautisin igat hetke nende esinemisest. Publikule tundusid ka meelejärgi olevat.Nad lahkusid lavalt mäletamist järgi 19.45. Vahepeal oli 45-minutine paus, mille järel tulid lavale The Vaccines (UK). Taaskord olin ettevalmistama ning pidin oma eelarvamused baseerima faktil, et olin näinud mööda kõndimas mitut fänni särgiga, kus suurelt avaldati armastust bändi vastu. Esimese laulu lõppedes jäi mõte, et suhteliselt tavaline punk -rock bänd, kelle laulude sarnaseid võiks leida ka teiste bändi diskograafiast. Kui aga oli mängitud kolm-neli lugu veel, siis süvenes minus sügav kahtlus , kas neil on üldse olemas kindel publiku - ning showtunnetus, kuid ka kas nende laulud suudavad üksteisest piisavalt erineda, sest mida enam ma neid kuulasin, seda rohkem kõlasid laulud sarnaselt, justkui kokku sulanult. Publiku seas oli märgata suuri silte nende kirjaga ‘I LOVE THE VACCINES’, nii et siiski ei saa väita, et nad on halb bänd – lihtsalt pettusin oma neutraalsest eelarvamusest olenemata. Nende esinemine lõppes 21.15, millele järgnes 30 minutit pausi. Kuskil 5 minutit enne pausi lõppu hakkas mängima trombet ning rahvas hakkas taas lavapiirde juurde kogunema, sest fännidele teadaolevalt on trombetimäng see, mis signaleerib Red Hot Chili Peppersi kontserti algust. Ei läinud kaua, kuni tulid lavale kõik bändiliikmed. Kuna ma olen olnud juba lähemale 6 aastat suur fänn, siis on õige arvata, et mul oli hea eelaimus ning ootused olid suured, tundsin ka enamus laulud ära. Nende esinemine algas lauluga ‘Monarchy of Roses’, mida polnud ma varem näinud live -esituses (olen vaadanud YouTubest nende live-esinemisi): see oli enam, kui vapustav , julgeks isegi öelda, et parem, kui stuudioversioon. Laulude vahel mängis basskitarrist Flea oma vapustavaid ning südantrabavaid bassisoolosid, vahel tulid kaasa mängima ka kitarrist ning trummar . Bändiliikmed täitsid kenasti oma osad ära, kui aga tahta nuriseda, siis vokalist Anthony Kiedis’I hääl polnud tasemel tol õhtul: mitte midagi otseselt halba ei olnud, kuid minule jäi mulje, et ta justkui ei laulnud kõike südamega. Mängimisele tulid paljude lemmikud, nagu: ‘’ Around the World’’, ‘’Snow (Hey Oh), ‘’ Scar Tissue’’, ‘’Can’t Stop’’, ‘’The Adventures of Rain Dance Maggie’’, ‘’Under the Bridge ’’, ‘’Californication’’, ‘’By the Way’’ ja mitmed teised. Olles täpselt lavapiirde äärde pressitud, oli minu ümber tuhandeid inimesi, ning ma ütlen, et see oli vapustav, kuidas oli tunda ühtekuuluvustunnet. Kõik need 6000 inimest, kes olid Lauluväljakule kogunenud, laulsid kõvasti kaasa ning liikusid laulude rütmis. Kui bänd lavalt lahkus, siis hakkas rahvas karjuma: ‘’ONE MORE SONG! ONE MORE SONG! (ÜKS LAUL VEEL!)’’. Rahvas sai oma tahtmise ning esitamisele tuli veel 5 laulu. Neljanda laulu lõppedes pidas Flea maha suure tänukõne rahvale, tänades neid kaasa elamise eest ning lubades, et tulevad peagi tagasi. Mida aga keegi ei osanud oodata, oli see, et tänukõne pidas ka maha trummar Chad Smith, mis on vägagi haruldane. Ta tänas samuti rahvast ning lubas samuti, et tullakse tagasi, mille järel avaldus rahva seas tänukisa: ‘’THANK YOU CHAD, THANK YOU CHAD! (TÄNAME SIND, CHAD!).’’ Kontsert lõppes umbes 00:30.
Mina leian, et kontsert tuli hästi välja, mis sest, et ilmaga ei vedanud väga – rahvas polnud suhkrust tehtud ning elas viimase energiaraasuni kaasa. Soojendusartistidega võib kokkuvõttes rahule jääda, aga peaesineja Red Hot Chili Peppersile annaks küll täispunktid, sest see oli väga võimas kogemus minu jaoks, kuna ma polnud käinud varem suurkontsertil, nagu seda oli see.
Kaspar Erik Lind
10C
2013