Petsorini iseloomustus Petsorin oli auahne vene sõjaväelane, kes sõdis Kaukaasias tserkesside vastu. Petsorinil olid vurrud, valged hambad ja pruunid silmad. Ta oli usaldatav, kuna ta täitis oma lubadused. Näiteks siis, kui ta tegi Azmat'iga kokkuleppe. Tundub, et Grigoril ei olnud elus eesmärki, sest kõik, mis ta tegi, oli mõttetu ja ei viinud kuhugi. Ta lihtsalt lasi tuulel end kanda ja vaatas, mis juhtub. Grigorile oli tegutsemine vajalik, kuid see ei toonud kellelegi kasu ja ei viinud kuhugi. Seda sellepärast, et ta ei teinud midagi südamega, vaid muuseas. Sellepärast oligi ta
*Onegini vastane otsustas hetkega (emotsiooni ajel), Petsorini vastane üritas teda juba enne alandada *Onegin vastas väljakutsele, Petsorin tegi ise väljakutsele *Petsorin võrgutas mitu naist, Onegin ühe *Petsorinit oli proovitud varem korduvalt tappa, Oneginit mitte *Onegin lahkus Peterburist oma onu tõttu, Petsorini põhjus pole teada *Petsorini imetlusobjektiks olid erinevad naised (tserkess, tüdruk Tamanist, aadlinaised) *Petsorini üks naistest suri, Onegini armastatu ei surnud *Petsorinil oli võrdväärne vestluspartner Verner, Oneginil mitte
Petsorini iseloomustus Teose peategelane oli Grigori Aleksandrovits Petsorin. Ta oli mees umbes kolmekümnendates aastates. Petsorin oli keskmist kasvu. Tema sale, peenike piht ja laiad õlad andsid tunnistust tugevast kehaehitusest, mis on võimeline tundma kõiki rändurielu raskusi. Petsorinil olid lokkis blondid juuksed, mis varjasid kahvatut nägu. Nahk oli tal väga õrn ja natuke ka naiselik. Tal olid mustad vuntsid ja kulmud ning pruunid silmad. Nina oli tal veidi püsti. Hambad selle eest olid lumivalged. Tal olid ka kahvatud ja peenikesed sõrmed. Tema kõnnak oli hooletu ja laisk ning ta ei vehkinud kätega, kui kõndis, mida enamus teeb. Raamatus mainiti ka seda, et ta kandis pimestavalt puhast pesu, mis andis mõista korraliku inimese harjumustest.
.. Legendi järgi on kangelased üleloomulikud olendid, kes on pühendanud oma elu, et anda endast kõik ja tulles appi seal, kus häda kõige suurem on. Ometiks toese ,,kangelane" Petsorin ei omanud ei erilisi vöimeid ega soovinud ka kedagi teist aidata ta oli ainult omakasu peal väljas. Söna ,,kangelase" all on Lermontov siiski mölenud tolle aja aristokraate, kellel on köik olemas, mida ihata toretsevad peod, uhked naised, alandlikud söbrad. Siiski Petsorinil olid ainult tuttavad, kuna tema enda sönad oma suhtest ühe inimesega olid: ,,Me saime headeks tuttavateks, sest sõpruseks pole ma võimline: kahest sõbrast on üks alati teise ori, ehkki sageli kumbki neist seda ei tunnista!" Petsorin jättis väga paljudele inimestele väga hea mulje, köigil olid ainult kiidusönaad tema kohta, ometiks ta ei osanud neid hinnata. Ta kasutas inimesi ära, seda köige külmaverelikumalt kui vöimalik. Teda ei huvitanud teiste arvamus ega soovid. Ta
Kuid üks asi oli kummaline, mis Petsorinit ennast oli alati imestama pannud. See oli naiste tahete ja südamete üle olev võim. Ta ei püüdnud seda omadust, kuid mingil kombel oli ta omandanud sellise vastupandamatu võimu nende üle. Ometigi püüdis ta väga visalt saavutada noorukeste tütarlaste armastust. Tegelikkuses ei tahtnud ta neid võrgutada ega ka nendega abielluda, kuid mis selle käitumise põhjuseks oli, jäi talle endalegi teadmata. Petsorinil oli sünnipärane kirg inimestele vastu rääkida. Isegi kui ta sisimas tegelikult nõustus olukorraga, rääkis ta alati vastu nii oma südamele kui ka mõistusele. Kõik selle oli põhjustanud kadedus. Kadedus enda sees ning tahtmine teist vihale ajada. Selline oli olnud ta saatus juba lapsepõlvest peale. Kõik panid talle külge halbade omadustega silte, kuigi need puudusid tal. Aga nii juhtus, et nad lõpuks sündisidki. Kõik mis ta oli, muutus vastupidiseks
seltskonna elu. Jevgeni ihkas endale palju naisi korraga, isegi teiste meeste omasid. Kui Tatjana talle oma armastust avaldas, siis Onegin põlgas teda. Hiljem, kui Jevgeni temalt armastust palus, siis oli ta juba hiljaks jäänud kuna temast austavam mees, teda juba kosimas käinud. Lõpuks oli ta üksinda, mis ei tundunud talle enam vabadusena, vaid karmi saatusena. Sarnane mees oli ka Petsorin. Temagi kurameeris naistega ja ei tahtnud oma kunagisest naisest lahku öelda. Petsorinil mingeid plaane oma oma kunagise armukese Maryga polnud, aga ei suutnud samas ka leppida faktiga, et Grusnitski teda ihkab. Duellis Petsorini ja Grusnitski vahel saavutas ta edu, kuid südametunnistus Mary ees sundis teda lahkuma Pjatigorskist. Hiljem kohtas ta Belat, kes oli noor neiu. Tema südant Petsorin ei suutnud võluda, seega võttis ta kasutusse vanemad matslikud kombed ja vahetas Bela vägeva hobuse vastu, mis polnud tema omagi. Ajapikku tekkis
Mary ja Veeraga moodustavad romaani peatükkide süzeelise telje, ja just seal tõusevad esile tema iseloomu kõige pahelisemad jooned. Armastus ei ole tema südamele kutse, vaid aseaine, mis võimaldab tal rahuldada oma allasurutud auahnust ja võimuiha. Võimalus haiget teha rõõmustab teda rohkem kui võimalus rõõmu valmistada. Kuigi kõigis naiskarakterites on midagi ühist- valmisolek tuua ohvreid, mõtleda teistele, mitte enesele, armastada teist, mitte iseennast. Petsorinil sellist võimet ei ole, sest ta on piiritult egotsentriline. Samuti ilmnevad tema omadused tema karakteri kõrvutamisel nende tegelastega, kes nii või teisiti temaga sarnanevad. Petsorin möödub meie silme eest paljudes hinnangutes ja konfliktides, otsekui vaataks ta meile vastu paljudest peeglitest. Ükski neist iseloomustustest eraldi võttes ei suuda tema isiksust seletada. Isegi siis, kui Petsorin räägib iseendast, ei maksa arvata,
Kõige enam hoolis aga Petsorin Veerast, kuid ta siiski ei armastanud teda. Temaga oli Petsorin tegelikult tuttav juba enne Bela ja vürstitar Maryga kohtumist, kuid teose sündmustikku tuleb tema neist kolmest naisest kõige hiljem. Kõik need naised olid üksteisest mõnevõrra erinevad, kuid siiski leidub neil ka sarnaseid jooni. Näiteks olid nad kõik valmis nii oma kui oma armastatu õnne nimel ohvreid tooma ning mõtlesid seejuures ka teistele inimestele. Petsorinil selline võime aga puudub, ta on piiritult egotsentriline. Mõne naisega koos elamine ei tulnud tema puhul kõne allagi, sest ta oli individualist ega suutnud end kellegagi siduda ja ega tõenäoliselt poleks ühelgi naisel ka temaga koos hea elada olnud. 5) Petsorinit võib pidada oma aja kangelaseks seetõttu, et talle omistatakse oma ajastu ja sotsiaalse keskkonna tüüpilisi psüühilisi jooni. Temas võib ära tunda palju tüüpilisele 19. sajandi mehele omaseid jooni
sulama ning ta hakkas Petsorinit armastama aga siis kadus Grigoril huvi tema vastu. Petsorin nimetas eluks seda, kui ta peab kogu aeg olema valvel, püüdma iga pilku, iga sõna tähendust, aimata kavatsusi, purustada salanõusid, teeselda petetut. Aleksandrovitsi võib pidada aumeheks sellepoolest, et ta ei olnud nõus oma sõpra Grusnitskit laskma, kui aga Grusnitski teda jalga tulistas ei jäänud tal midagi muud üle ja ta pidi teda tulistama. Kõige sügavamad tunded olid Petsorinil Veera vastu, sest nagu ta ütles, et Veera mõistab teda kõige paremini. Kui Petsorin kuulis,et Veera lahkub, hüppas ta hobuse selga ja kappas Veera juurde,kuid kahjuks ta sinna ei jõudnud. Petsorinit võib samastada Don Juaniga, sest mõlemale mehele meeldis naisi taga ajada ja kui nad kätte said, kadus huvi ära. Nad ei armastanud naisi, vaid kasutasid neid ära. Samas võib Petsorinit samastada ka Faustiga sellepärast,et mõlemad mehed otsisid elu mõtet. Petsorini
Mary ja Veeraga moodustavad romaani peatükkide süzeelise telje, ja just seal tõusevad esile tema iseloomu kõige pahelisemad jooned. Armastus ei ole tema südamele kutse, vaid aseaine, mis võimaldab tal rahuldada oma allasurutud auahnust ja võimuiha. Võimalus haiget teha rõõmustab teda rohkem kui võimalus rõõmu valmistada. Kuigi kõigis naiskarakterites on midagi ühist- valmisolek tuua ohvreid, mõtleda teistele, mitte enesele, armastada teist, mitte iseennast. Petsorinil sellist võimet ei ole, sest ta on piiritult egotsentriline. Samuti ilmnevad tema omadused tema karakteri kõrvutamisel nende tegelastega, kes nii või teisiti temaga sarnanevad. Petsorin möödub meie silme eest paljudes hinnangutes ja konfliktides, otsekui vaataks ta meile vastu paljudest peeglitest. Ükski neist iseloomustustest eraldi võttes ei suuda tema isiksust seletada. Isegi siis, kui Petsorin räägib iseendast, ei maksa arvata,
Bela oli neiu, kes hakkas Petsorinile meeldima kui ta koos Makimõtsiga satuvad ühe aadli juurde kogunemisele. Petsorin sai kokkulepe alusel endale Bela, kuid alguses ei teinud Bela temast väljagi. See pani Grigori liigutama, ta kinkis Belale uhkeid riideid. Ajapikku hakkas Bela sulama ning ta hakkas Petsorinit armastama aga siis kadus Grigoril huvi tema vastu. Veera oli naine, kes aeg ajalt ikka tema ellu sattus. Kõige sügavamad tunded olid Petsorinil Veera vastu, sest nagu ta ütles, et Veera mõistab teda kõige paremini. 5. Petsorini omadused ilmnevad tema karakteri kõrvutamisel teiste tegelastega. Leia 2 tegelast ning põhjenda oma arvamust! Aleksandrovitsi võib pidada aumeheks sellepoolest, et ta ei olnud nõus oma sõpra Grusnitskit laskma, kui aga Grusnitski teda jalga tulistas ei jäänud tal midagi muud üle ja ta pidi teda tulistama. Maksimõtsil oli suhteliselt vastand Petsorinile. Maksim jumaldas Petsorinit, kuid samas
Äratada enese vastu armastuse-, ustavuse- ja hirmutunnet -kas see pole võimu esimene tundemärk ja suurim triumf?!... Aga mis on õnn? Küllastunud uhkus." 11 Tegelased on mitmekesised: uhke ja kirglik tsetseenitar Bela, noor ja romantiline Mary, kõigeks valmis olev Veera. Kõigis neis on midagi ühist: valmisolek tuua ohvreid, mõtelda teisele, mitte enesele, armastada teist, mitte iseennast. Petsorinil niisugust võimet pole. Kokkupuutes naistega ilmneb tema kõige eemaletõukavam joon piiritu egoism, mis muudab tema tegevuse taiesti viljatuks. Nähes, et naised on temasse armunud, pöördub mees neist ära, tema uhkus on leidnud rahulduse ja sellest piisab. ..Nagu Onegingi, on Petsorin pärit oma ajastust, kuid realiseerimata võimalustega silmapaistev isiksus, üks vene kirjanduse nn. liigsetest inimestest.
*Onegini vastane otsustas hetkega (emotsiooni ajel), Petsorini vastane üritas teda juba enne alandada *Onegin vastas väljakutsele, Petsorin tegi ise väljakutsele *Petsorin võrgutas mitu naist, Onegin ühe *Petsorinit oli proovitud varem korduvalt tappa, Oneginit mitte *Onegin lahkus Peterburist oma onu tõttu, Petsorini põhjus pole teada *Petsorini imetlusobjektiks olid erinevad naised (tserkess, tüdruk Tamanist, aadlinaised) *Petsorini üks naistest suri, Onegini armastatu ei surnud *Petsorinil oli võrdväärne vestluspartner Verner, Oneginil mitte 2. M. Lermontovi Luule, paari luuletuse analüüs Pilet nr. 12 1. Probleemid F. Dostojevski romaanides 2. Vabalt valitud kirjandusteose analüüs
peatükkide süzeelise telje, ja just seal tõusevad esile tema iseloomu kõige pahelisemad jooned. Armastus ei ole tema südamele kutse, vaid aseaine, mis võimaldab tal rahuldada oma allasurutud auahnust ja võimuiha. Võimalus haiget teha rõõmustab teda rohkem kui võimalus rõõmu valmistada. Kuigi kõigis naiskarakterites on midagi ühist- valmisolek tuua ohvreid, mõtelda teistele, mitte enesele, armastada teist, mitte iseennast. Petsorinil sellist võimet ei ole, sest ta on piiritult egotsentriline. Samuti ilmnevad tema omadused tema karakteri kõrvutamisel nende tegelastega, kes nii või teisiti temaga sarnanevad. Petsorin möödub meie silme eest paljudes hinnangutes ja konfliktides, otsekui vaataks ta meile vastu paljudest peeglitest. Ükski neist iseloomustustest eraldi võttes ei suuda tema isiksust seletada. Isegi siis, kui Petsorin räägib iseendast, ei maksa arvata, et see on täielik, lõplik tõde: ta on mõnikord
peatükkide süzeelise telje, ja just seal tõusevad esile tema iseloomu kõige pahelisemad jooned. Armastus ei ole tema südamele kutse, vaid aseaine, mis võimaldab tal rahuldada oma allasurutud auahnust ja võimuiha. Võimalus haiget teha rõõmustab teda rohkem kui võimalus rõõmu valmistada. Kuigi kõigis naiskarakterites on midagi ühist- valmisolek tuua ohvreid, mõtelda teistele, mitte enesele, armastada teist, mitte iseennast. Petsorinil sellist võimet ei ole, sest ta on piiritult egotsentriline. Samuti ilmnevad tema omadused tema karakteri kõrvutamisel nende tegelastega, kes nii või teisiti temaga sarnanevad. M.Lermontovi ,,Meie aja kangelane" See teos on 19.sajandi psühholoogiline realism, kus kangelast Petsorinit kirjeldatakse ümbritseva miljöö ja psüühika järgi. Petsorin on oma ajastu peegelpilt, mitte kättemaksja ja autor on erapooletu kõrvaltvaataja.
annaabi.ee 
