Perekond ja selle ajalugu (0)

Õppeaine:Inimeseõpetus Kursus : Perekonnaõpetus 11. klass
PEREKOND
Perekonna ajalugu
Kooselu vormid on aastasadade ja –tuhandete jooksul muutunud, pidevalt arenenud. Üleminekud ühelt kooselu vormilt teisele pole olnud järsud. Seetõttu võib veel tänapäevalgi kohata iidseid kooseluviise. Vanimaks teadaolevatest kooseluvormidest on pakutud ühis- ehk rühmaabielu, kus üksteisele kuulusid terved rühmad mehi ja naisi. Sellel on mitu arengujärku:
Sugulusabielud, kus omavahel võisid seksuaalvahekorras olla ka lähisugulased. Üksikisikul puudus isiklik vara, kõik kuulus kõigile. Esimene reegel, mis hakkas kehtima, määratlemaks mehe ja naise omavahelisi suhteid, oli intsesti tabu , ehk verepilastuse keeld. Selle kehtestamisel olid sotsiaalsed põhjused. Sooviti paika panna rollisuhted (N: kui mees on seksuaalsuhetes naise ja naise tütrega, siis pole ju enam tegemist ema ja tütrega, vaid kahe rivaaliga partneri pärast. Või kui mees saab oma tütrega lapse, siis kes see laps on, kas laps või lapselaps?). Tekkis segadus hierarhias . Intsesti tabuga sooviti tugevdada ka arengupotentsiaali – “võõras veri ” toob juurde genofondi täienemise. Intsesti tabu kehtib tänaseni, praeguste seaduste järgi on seksuaalsuhted keelatud külgnevate, alanevate ja ülenevate sugulaste vahel.
* Intsest on lähisugulaste (õdede ja vendade või vanemate ja laste) vaheline seksuaalsuhe. Praktiliselt kõigis kultuurides on lähisugulaste vaheline seksuaalsuhe tabu, kuid erineda võib sugulusaste, millest alates vahekorda loetakse intsestuaalseks.
Hõimudevahelised abielud. Kui rännakul (hõimud ei olnud veel paikseks jäänud) kohtuti oma abielulistes suhetes oleva hõimuga, siis selle liikmetega ka seksiti. Võõra hõimu liikmega seksuaalvahekorda astumist karistati rängalt. Viimati kohati sellist kooselu Austraalias aborigeenide hulgas 19.sajandil ning sellele näib viitavat ka eskimote “külalislahkus” – külalisele pakutakse lisaks öömajale ka oma naist.
Rühmaabielud kuulusid matriarhaalse (emajärgse) kogukonna aega. Et suguline läbikäimine oli määratlemata, ei saanud lapse päritolu isa järgi arvestada. Ainus kindel lapsevanem oli ema ja lapse põlvnemist loeti emaliini pidi. Laste eest vastutajana ja nende kasvatajana oli naine ühiskonnas au sees.
Inimühiskonna arenedes mindi üle järgmisele kooseluvormile – paarabielule. Selle ülemineku peamiseks põhjuseks peetakse eraomandi tekkimist. Mehel kogunes sõjakäikude ja röövimise saagist vara, mida ta tahtis pärandada oma lihastele järglastele. Selleks, et see võimalik oleks, pidid need olema täpselt teada - tekkis patriarhaat (isajärgsus). Valitsevaks sugupooleks tõusis mees, kes lõi ka naise kohustusi ja õiguseid käsitlevad seadused. Paarabielul on kaks varianti :

Polügaamia, mis omakorda võib esineda kahel viisil: polügüünia – üks mees on abielus mitme naisega; polüandria – üks naine on abielus mitme mehega. Mitmenaisepidamist soodustasid pikaajalised sõjad , mis vähendasid oluliselt meeste arvu ning samuti meeste ja naiste paljunemisvõimaluste erinevus (teadaolevalt maailma kõige viljakamal mehel on 888 seaduslikku järeltulijat, kõige viljakamal naisel aga 69 ning neistki suur osa on sündinud mitmikena). Mitmemehepidamist esines harvem. Üheks polüandria põhjuseks oli mõne rahva tava hukata vastsündinud tütreid. Naine võeti kõigi pere vendade peale ühine ja lapsed kuulusid vanemale vennale ( Tiibetis nimetasid lapsed teisi vendi “väikesteks isadeks”). Polüandria viiteid on leitud ka iiri legendidest ja skandinaavia saagadest. Polügaamia on mitmel kujul säilinud tänaseni.

Monogaamia levikut seostatakse tsivilisatsiooni tekkega. Varaline kihistumine põhjustas olukorra, kus mitme naise ülalpidamine käis paljudele meestele üle jõu. Eestis hakkas monogaamia levima 13.sajandist, kuid veel 17.sajandist on viiteid levinud polügaamiale
Perekonna ülesanded
Perekonna mõiste ei ole täpselt määratletud. Tavatähenduses moodustavad perekonna abielupooled ja nende järglased . Samas loetakse tänapäeval perekonnaks : tuumpere , laiendatud perekond, üksikvanemapere, uuspere , lasteta abielupaar , ...
Perekonda on peetud sotsiaalsetest rühmadest kõige tähtsamaks. See tuleneb osalt tema ülesannetest ja osalt mõjust tema liikmetele . Perekonna struktuur võib olla kultuuriti väga erinev, kuid ülesanded on kõikjal küllaltki sarnased.
Perekonna ülesanded:

• Soo jätkamine
  
• Seksuaalfunktsioon
  
• Majanduslik funktsioon
  
• Tööjaotus
  
• Laste kasvatamine
  
• Sotsialiseerimisfunktsioon
  
• Hoolitsus
  
• Hariv/kultuuriline
  
• Turvalisuse pakkumine
  

Üksikisikule on perekond eluliselt tähtis. Perekonna tähendus ja sisu muutuvad elu jooksul olenevalt tema vanusest. Kirjelda milline tähtsus on perekonnal inimesele:

• Lapseeas – Lapsel peavad olema mõlemad vanemad , et ta tunneks armastust, hoolitsust ja ühtekuuluvustunnet.
  
• Noorukieas-On tähtis, et perekond oleks toeks ja abiks rasketel aegadel , tähtis on ka tunnustamine.
  
• Täiseas- Perekond jääb alati perekonnaks. Tuleb harjuda mõttega, et tuleb lapsest mingil määral eemalduda- laps tuleb ise nõu ja abi paluma. Vanematel ei tuleks end peale pressida.
  
• Vanemas eas- Tekib enda perekond. Võetakse kaasa kõik väärtused, mis on vanemad õpetanud ja andnud.
  

PTG Andra Mere Page 2 of 3