Peeter I (3)

Peeter I
Peeter I sai troonile 1682 aastal peale oma poolõe regendistaatuse lõppu. Üles kasvas ta pagenduses ühes külas, mille lähedal oli saksa alev, kust ta euroopa kultuuri ja kombeid õppis. Ka tema polnud just traditsioonidest kinni pidav valitseja. Näiteks läks ta Euroopasse (ja ka Riiasse) mittesõjalistel põhjustel, oli see Venemaal ennekuulmatu. Peeter I oli range sõjaväejuht, ja oli valmis kõigeks, et sõjaväes distsipliin ja käsutäitmine säiliks. Vene riik oli tema ajal sõjajalal Türgimaaga. Põhjasõja ajaks tehti aga 30 aastane vaherahu .
Põhjasõda algas Saksimaa tungimisega 1700 a. läbi Poolale kuuluvate alade Riiasse, kus oli tehtud tohutult luuretöid sadama ehituseks vajalike asjade toomise ettekäändel. Äkkrünnakuga Riiat siiski ei vallutatud, kuna plaan oli läbi nähtud. Samal aastal ründasid venelased Peeter I-ga eesotsas Narvat, mis samuti tormijooksule ei alistunud. Alles vähe aega enne rünnakut oli sealselt ohvitserilt tulnud kiri, et venelased ehitasid ja parandasid sildu, kuid nad veel niipea ei tulevat. Kuna oht varitses Rootsit ka Taani poolt otsustati ta sõjast esimesena välja lükata. Suurem osa Rootsi jalaväest asus Kopenhaageni poole teele, kuid too sinna ei jõudnudki, kuna üks palgatud kuulus admiral oli oma laevastikuga sinna enne jõudnud ja selle alistanud. Niisiis , taanlaste survel , kes ei lubanud Saksimaad rünnata, kuna too polnud ametlikult sõda kuulutanud, suundus sõjavägi Liivimaa poole, võttes kursiks Pärnu. Laevastiku saamise ja ümberehitamisega oli probleeme ja nii ei jõudnud suur osa sõjaväest kohale kohe õigeks ajaks. Siiski, Pärnusse jõudes, pidi langetatama otsuse kas Narvale või Riiale appi minekuks. Küsimuse lahendas Saksimaa tagasitõmbumine Riia alt.
Suunduti seega Tallinna kaudu Narva alla. Narvas saadi sellest teada, ja vahetult enne abiväe kohalejõudmist, põgenes Peeter I Narvast. Siiski jäi sõjavägi sinna, ja sellele sai osaks kaotus tänu osavatele sõjaväemanöövritele Rootsi poolelt, sest sõjaväed olid arvuliselt samas suurusklassis. Karl XII oli võidu üle uhke, hakates tänu sellele vaenlast alahindama. Sõduritest, kes olid lahingus kaotanud, kuid ellu jäänud detsimeeris (poos üles iga kümnenda) Peeter I terveid rügemente.
Karl XII-le saluteeriti, kui ta Narvasse sisenes. Edasi asus Rootsi valitseja oma sõjaväega Laiuse ordukindluse varemeisse, alustades seal ümbruses sõjaväe drillimist. Ta ise viis läbi oma ihukaitsjate drille, kus teda linnas ära ei tuntud, kuna ta oli niivõrd oma kindralite moodi.
Peeter I aga viis peale kaotust Narva all läbi sõjaväe- ja riigireforme: rajas metallurgia - ja relvatehaseid, reorganiseeris sõjaväe, pani aluse sõjalaevastikule.
Peale talvitumist läks Karl XII Riia alla, mida Saksi väed olid jälle rünnanud 1701 aastal. Riia alt aeti Saksi vägi taganema, kusjuures ta ise oma ihukaitseväega ajas taga Saksilaste paremat tiiba. Seejärel vallutati tagasi Kuramaa ja mindi ise sõjakäigule Poola, kus riigi valitseja sõjajõuga 1702 asendada üritati. 1705 koondas Peeter I Vene sõjaväe Grodnosse, kuhu suundus ka Karl XII. 1706 tõmbus Venemaa vägi Kiievisse. Nüüd läks Karl XII oma vägedega Saksimaale, kus vürst August sunniti sõjast välja. 1708 läks Karl XII Ukrainalt sõjalist abi paluma, kuid sellest oli vähe kasu. Venemaa alustas pealetungi Liivimaale. Rootsi vägi Karl XII eesotsas ja vene vägi Peeter I eesotsas kohtusid Poltaavas, kus rootslased said häbistavalt lüüa. Karl XII põgenes Türgimaale. 1710 langes Liivimaa Venemaale. 1714 langes neile ka Soome. Samal aastal oli Karl XII Rootsi naasnud, kuid 1718 suri ta sõjakäigul Norrasse. Sellega oli Rootsi võim sõjas murtud . Ametlikult lõppes sõda alles 1721 aastal Uusikaupunki rahuga.