....lk 10 Muinas-Viru suurimaid linnuseid Tarvanpea rajati Rakvere vallseljakule hilisema taanlaste ja ordulinnuse kohale hiljemalt 12. sajandi alguses. Kuulus arvatavalt segatüübiliste linnuste hulka. Vallil puudus kuivmüür, viimase ehitamiseks ei olnud tõenäoliselt sobivat materjali. Arvatavasti 13. sajandi teisel-kolmandal veerandil hakkasid taanlased olemasoleva valli ja puitpalissaadi varjus rajama kivihooneid, millest vanimatena on säilinud kahe poolkeldri müürikatked hilisema pealinnuse edelanurgas. Tõenäoliselt 14. sajandi esimesel poolel rajati uus ringmüür, mis pinnamoodi järgides moodustas põhiplaanis ebakorrapärase nelinurga. 1,8 - 2 m paksune müür oli laotud segamüüritisena lubjamördil, kus maa- ja ümarate lubjakivide kõrval on vähesel määral kasutatud ka murtud paasi. Lääneküljel oli müür algselt 6,9-7,15 m kõrgune, millele lisandus ulgtaladele toetuv puidust kaitsekäik (kuni 16. sajandi algupooleni on müüri kolmel korral kõrgendatud).
KAHEVÄLJASÜSTEEM - põlluharimisviis, kus vili külvati vaid poolele põllust, teie pool jäeti puhkama ja võeti kasutusele järgmisel aastal ALETEGEMINE - põlluharimisviis: mets raiuti maha, kuivatati ja põletati ning külvati tuhasegusesse kobestatud mulda UUDISMAA - metsast puhastatud maa, mida kasutatakse põlluna esimest korda AADEL - feodaalseisus, valitsev klass VALLIKRAAV - linnust ümbritsev, enamasti veega täidetud kraav, mis täitis kaitseotstarvet EESLINNUS - pealinnuse ümber rajatud kaitseehitis TURNIIR - rüütlite sõjaline võistlusmäng SARATSEEN - araablaste nimetus keskaegses Euroopas VIIKING e. NORMANN e. VARJAAG - Skandinaaviast pärit meremehed, kes rüüstasid Lääne-Euroopa rannikualasid BOND - vaba taluperemees Skandinaavias TING - bondide koosolek KONUNG - sugukonna vanem v. hõimu juht Skandinaavias VALHALLA - surnud sõdalaste "riik"
aastat, mil Taani loovutas linnuse koos kogu Põhja-Eestiga Liivi ordule. Tollaste ehitustööde eesmärgiks oli rajada võimas konvendihoone laadne pealinnus, kus ruumid asetseksid ümber sisehoovi neljas tiivas. Linnuse säärane planeering oli keskajal Liivimaal tüüpiline -- meie päevini on tervena säilinud Kuressaare linnus, kuid sarnase ülesehitusega olid ka Tallinna, Narva, Pärnu ja Viljandi linnused nii ordu kui ka piiskopkondade aladel. Rakveres planeeriti pealinnuse küljepikkuseks umbes 40 meetrit, kuid seda ei ehitatud välja korraga, vaid järk-järgult kahesaja aasta jooksul. Peale linnuse ordule allutamist 14. sajandil ehitati esmalt välja linnuse põhjatiib, milleks taaniaegset linnust pikendati põhja suunas. Pealinnuse ida- ja läänetiib, samuti ka võimas lõunatiib, rajati 15.-16. sajandil. Sellega saavutas linnus ka oma lõpliku, - ligikaudu 15-meetrise kõrguse. Lõunatiiva nurkades paiknesid saledad
patukustutuse, mistõttu õhtumaise maailma idapiiril asuv Vastseliina lossikabel muutus vägagi külastatavaks palverännupaigaks. Üsna varsti pärast tornlinnuse rajamist lisati sellele ristkülikukujuline pealinnus, mille ruumid koondati tiibadesse ümber sisehoovi. Ligikaudsete mõõtmetega 40x70 meetrit hõlmas see enamiku künkast. Varasem tornlinnus, mida sellega seoses kõrgendati, Vastseliina piiskopilinnus 4 jäi pealinnuse läänetiiva keskossa. 1379. aastal oli pealinnus tõenäoliselt juba valminud, sest siis on Vastseliinat nimetatud juba maa tugevaimaks linnuseks. Hilisematel sajanditel tugevdati ja täiustati linnust veelgi. 15.-16. sajandi vahetuse paiku lisati pealinnuse kirde- ja kagunurkadesse võimsad, ligi 25 meetri kõrgused hoburauakujulised suurtükitornid. Neil tornidel oli rikkalik dekoor kaksikteravkaarsete nisside ning nendes asuvate sõõrpetikute näol
kõrgustikust ja karstidest, Kiviaabitsast, milles on kõik Eestis olevad kivimiliigid, tegelda paekiviga: määrata raskus, värvus, kivi omadused. Porkuni Mõis Valgejõe alguseks oleva Porkuni järve saarele rajas Tallinna piiskop Simon von der Borch 1479. aastal oma pealinnuse. Rajaja nime järgi hakati kohta kutsuma Borkholmiks, mis eesti keeles mugandus Porkuniks. Alates 1920test aastatest kuni praeguse ajani on mõisa peahoone vaegkuuljate kooli päralt. Peahoone vastu teisele poole auringi on 1950. aastal ehitatud uus neoklassitsistlik koolihoone. Porkuni Järv Võhmuta Mõis
olid puust või kivist tornid, mille ülakorrusel asus rüütel oma perega, alumisel aga sulased. Sageli piirati sellised linnused paremaks kaitseks puust taraga. Suurnike linnused seevastu kujunesid ulatuslikeks kivist kindluskompleksideks. Peatorni või hoone ümber rajati ringmüür koos väiksemate tornidega. Suurt tähelepanu pöörati sissepääsude kaitsele ja sinna rajati tugevad väravatornid. Kogu linnust piiras sageli vallikraav, millest viis üle tõstesild. Pealinnuse ette või selle ümber rajati vahel veel eeslinnus. Selliseid linnuseid võis ühe suurniku valduses olla mitu, nende etteotsa määras ta lossiülemad ehk kastellaanid. Rüütliturniirid olid kõrgema seltskonna armastatud ajaviide, kus rüütlid oma võimeid näitasid. Neid peeti mõne feodaallossi läheduses ning sinna kogunes tuhandeid pealtvaatajaid. Rüütlite jõuproovid kestist tavaliselt mitu päeva: esimesel võisteldi ratsa, teisel jalgsi, kolmandal grupikaupa
sunnitud venelaste rünnakute kartuses vallutatud aladelt põhiväe kodumaale viima. Mõnda kindlusesse, ka Helme ordulossi jätsid leedulased aga oma kaitsesalgad. Vahelduva eduga kulgenud sõjategevuses vallutasid rootslased ooberst Glasnapi juhtimisel 25. mail 1658 helme ordulinnuse leedulastelt teiskordselt tagasi, tapsid enamiku meestest, võtsid ülejäänud vangi ja panid siis püssirohukeldrid plahvatama, Helme orduloss muutus varemeteks ja on sellisena seisnud tänapäevani. Ordulossi pealinnuse mõõtmed on 120x60 m. Vanemad müürid on eranditult põllukividest, uuemates osades ja akende juures on kasutatud telliseid. Lk 47-48 ,,Tõrva , Helme ,Hummuli" Hans Salm 25.02.12 kell 12.38 ( Need kõik raamtutest leitud) http://register.muinas.ee/?menuID=monument&action=view&id=23078 - siin mingi ülevaade sellest. muuseum.viljandimaa.ee/aastaraamat/2006/haak.pdf - vaata kas leiad siit midagi, mul ei avand seda:S HELME LINNUSE VAREMED
katusekividest. Tavaliselt oli majas suur voodi, puust söögilaud, kirst riiete ja uute asjade jaoks. Söödi leiba, putru, herneid, liha, joodi kalja ja õlut. 6) Feodaalide elu keskajal Kõik feodaalid, alates keisrist ja lõpetades väikerüütlitega, moodustasid rüütliseisuse ehk aadli. Feodaalid elasid linnustes. Need rajati kaljusele künkale, jõekääru või saarele. Suuremate linnuste ümber asus ringmüür. Kogu linnust piiras vallikraav, millest viis üle tõstesild. Pealinnuse ette rajati eeslinnus. Feodaal koos oma perekonnaga elas keskmisel korrusel. Rüütel sõitis ratsa. Ta kandis pikk ja rasket oda, sirget mõõka, vasakus käes oli tal kilp ning peas oli rauast kiiver. Keha kaitses soomusrüü. Raske relvastusega oli ta väga kohmakas. Rüütliväed olid suhtelised väikesed. Lahingus rivistusid nad pikka viirgu. Vaenlaseid vangistati ning nende eest nõuti lunaraha. Sõdimisest vabal ajal armastati süüa, juua, pidutseda, jahti pidada ja turniiridel osaleda
Kõige lihtsam ja odavam oli tornilinnus. Ülemine korrus täitis kaitse-eesmärke, keskmistel korrustel asusuid feodaali ja tema perekonna eluruumid, allpool elasid kaaskondlased ja kõige all paiknesid laoruumid või vangikongid. Suuremates linnustes rajati linnuste ümber kaitsemüür koos väiksemate tornidega. Suurt tähelepanu pöörati sissepääsude kaitsele ja sinna rajati tugevad väravatornid. Sageli piiras linnust vallikraav, millest viis üle tõstesild. Pealinnuse ette või selle ümber rajati vahel eeslinnus. Enamasti oli feodaalidel ainult üks suur voodi, pereisa- ja ema magasid keskel, pojad isa selja taga ja tütred ema selja taga. Selle peale, et igal inimesel võiks olla oma isiklik ruum , keskajal lihtsalt ei tuldud. Suvel soojendas päike ja talvel kamin. Kuid oli ka kohti, kus talvel kütet ei olnud, siis riietuti hästi paksult. 2) Saja- aastane sõda ( 28 ) 14. 15
Veel pidid rüütlid olema ustavad ja helded naiste vastu ja samas ka väga vaprad. Feodaalid elasid kindlustatud elmautes ehk linnustes. Linnused rajati enamasti juba looduslikult hästi kaitstud paika: kõrgele künkale, jõekääru või jõesaarele. Kõige lihtsam ja odavam oli tornilinnus. Suuremates linnustes rajati peatorni või --hoone ümber ringmüür koos väiksemate tornidega. Kogu linnust piiras sagely vallikraav, millest viis üle tõstesild. Pealinnuse ette rajati vahel ka eeslinnus. Suuri linnuseid võisid endale lubada suurfeodaalid, kuid paljudel rüütlitel polnudki oma linnust. Nad elasid tavaliselt senjööri linnuses ja moodustasid msenjööri kaaskonna. Rüütli perekond elas tavaliselt ühes suures voodis ja külmal aastaajal andis sooja paremal juhul kamin. Seetõttu soojendati end sageli eelkõige tekkide ja karusnahksete rõivastega. Veevärki linnustes ei olnud ja hügieenile suurt tähelpanue ei pööratud. Rüütel sõdis ratsa
arveid õiendama. Et Lõvi oli sealsete feodaalide seas äärmiselt ebapopulaarne, ei olnud raske sealset rahvast tema vastu üles ässitada. Lõvi mõisteti pagendusse, tema valdused tükeldati ja jagati laiali. Hohenstaufenite (kelle soost oli Friedrich) ja Welfide vaheline võitlus jätkus ka hiljem ning tüli osapooli hakati nimetama gvelfideks (Hohenstaufenite ja üldse keisrivõimu vastased) ja gibelliinideks (keisri pooldajad). (Nimi gibelliinid tuleb Hohenstaufenite teise pealinnuse Waiblingeini nimest). Itaalia linnriigid Põhja-Itaalia oli kuulus oma suurte ja rikaste linnade poolest. Varem allusid nad kohalikele feodaalidele või Püha Rooma keisrile. Mida enam suurenes linnade rikkus, seda edukamalt suutsid nad seista oma sõltumatuse eest. 12-13. sajandil pidasid Põhja-Itaalia linnad pikki võitlusi keisrite vastu (Näiteks Friedrich Barbarossa ja Friedrich II), saades seejuures abi Rooma paavstilt. 13
Et Lõvi oli sealsete feodaalide seas äärmiselt ebapopulaarne, ei olnud raske sealset rahvast tema vastu üles ässitada. Lõvi mõisteti pagendusse, tema valdused tükeldati ja jagati laiali. Hohenstaufenite (kelle soost oli Friedrich) ja Welfide vaheline võitlus jätkus ka hiljem ning tüli osapooli hakati nimetama gvelfideks (Hohenstaufenite ja üldse keisrivõimu vastased) ja gibelliinideks (keisri pooldajad). (Nimi gibelliinid tuleb Hohenstaufenite teise pealinnuse Waiblingeini nimest). Itaalia linnriigid Põhja-Itaalia oli kuulus oma suurte ja rikaste linnade poolest. Varem allusid nad kohalikele feodaalidele või Püha Rooma keisrile. Mida enam suurenes linnade rikkus, seda edukamalt suutsid nad seista oma sõltumatuse eest. 12-13. sajandil pidasid Põhja-Itaalia linnad pikki võitlusi keisrite vastu (Näiteks Friedrich Barbarossa ja Friedrich II), saades seejuures abi Rooma paavstilt. 13. sajandi II
annaabi.ee 
