Party drugs and party people: examining the ‘normalization’ of recreational drug use in Melbourne, Australia (0)

Party drugs and party people: examining the ‘normalization’ of recreational drug use in Melbourne, Australia Referaat Duff, C. (2005). Party drugs and party people: examining the  ‘normalization’ of recreational drug use in Melbourne, Australia.  International Journal of Drug Policy, 16, 161-170.         Antud artikkel käsitleb Melbourne’is, Austraalia linnas, läbiviidud  uurimust narkootikumide ja alkoholi tarbimise kohta noorte inimese seas.  Küsitleti 379 inimest, kellega saadi kontakti külastades Melbourne’i baare  ja ööklubisid. Keskseks uurimisteemaks oli joovet tekitavate ainete  kasutamise sagedus käies sõpradega väljas ning kui normaalne selline  nähtus on. Duffi uurimus tugineb sarnastele Howard Parkeri ning tema  kolleegide uurimustele Põhja-Inglismaal. Duffi põhilisteks hüpoteesideks  on Parkeri jt. uurimiste tulemused näiteks, et enamik küstletavaid on  narkootikume proovinud enne 18. eluaastat ning 21. eluaastaks on  potentsiaalsed tarbijad narkootikumide sagedased kasutajad. Parker  samuti nendib, et lisaks deviantsetele ja narkomaaniaga seotud tarbijate  seas on ka täiesti tavalisi ja normaalseid noori, kes tarbivad narkootikume  lihtsalt niisama. Niisiis püstitas Duff endale ülesandeks teha sarnane  uurimus Melbourne’i noorte pidutsejate seas.          Oma töös kasutas Duff kvantitatiivset meetodit, nimelt küsitlust  ankeetide abil. Tema ise ja ta tiim käisid Melbourne’i pidutsemispaikades  ning palusid sealsetel viibijatel nendega eraldatud ruumi kaasa tulla ja  vastata küsimustele. Kokku vastas 370 inimest, kellest 209 olid mehed ja  170 olid naised. Vanuseline valim varieerus 18-44 aastasteni, keskmiseks  vanuseks arvutati umbkaudu 23 aastat. Katsealuseid valiti põhimõtteliselt  täiesti suvalises järjekorras, jäeti välja vaid need, kes olid silmnähtavalt  alkoholi või mõne muu aine mõju all. Küsitlusele vastamise „auhinnaks“  pakuti kuponge, millega sai antud kohast tasuta vett või mõnda 


karastusjooki. Duffi sõnul toimis taoline süsteem üsna hästi ning  küsitletavad olid meeleldi nõus vastama. Antud meetod osutus valituks,  kuna selle abil sai ligi korraga paljudele vastajatele ning samuti oli  eelduseks see, et neile tagatakse anonüümsus, mida vastajad ka ise  loomulikult soovisid. Ankeedi küsimuste hulka kuulusid näiteks küsimused  peol käimise sageduse kohta, samuti kas ja kui palju nende sõpradest ja  tuttavatest välja käies narkootikume tarbib, iseenda kokkupuuteid  alkoholi, tubaka ja narkootikumidega lähiajal ja varem ning paljud muud.  Peale küsimust, kas vastaja ise on kunagi üldse tarbinud illegaalseid  narkootikume, jaotati vastajad kaheks rühmaks: tarbijad ning mitte  tarbijad. Tarbijatel paluti kirjutada, missuguseid aineid nad tarbivad ning  nende mõju kirjeldada. Populaarsetemaks „peo“ narkootikumideks olid  enamasti psühhotroopsed ained ning hallutsinogeenid nagu LSD, kanep,  ecstasy ja erinevad amfetamiinid. Samuti olid nimetatud ka raskemad  narkootikumid nagu GHB, ketamiin ja kokaiin. 212-st ainete tarbijatest üle  poolte nentisid, et aine tarbimine tekitas nendes mälu kaotust ja/või  vedeliku puudust ja/või depressiooni. Lisaks nendele olid nimetatud paljud  muud kõrvalnähud nagu tujukus, teadvuse kaotus, unehäired, probleemid  koordinatsiooniga ning paljud teisedki. Mitte tarbijatel aga paluti vastata,  kas neile on pakutud varem ülalnimetatud narkootikume ning 58.7%  vastanutest reageerisid sellele jaatavalt. 63.5% arvasid samuti, et taolisi  aineid oleks saada kas lihtne või üsna lihtne. 87.8% vastas, et nad ei  prooviks neid narkootikume isegi, kui oleks võimalus. Ka nendelt küsiti  antud ainete samu kõrvalmõjusid, mis narkootikumide tarbijatelt ning  esikolmikusse maandusid samuti mälu kaotus, vedeliku puudus ja  depressioon. Ülejäänud kõrvalnähud olid esinenud umbes samas  järjestuses nagu ka tarbijate puhul.         Uurimuse tulemuseks said Duff ja tema tiim teada, et Melbourne’i  noorukite seas on narkootikumide tarbimine üsnagi normaalseks  ajaveetmise tegevuseks saanud. Tema arvates võib olla põhjuseks see, et  tõenäoliselt ei räägita noorte inimestega sel teemal piisavalt palju, näiteks  ei käi kuigi tihti tervishoiuga seotud eksperdid koolis sel teemal rääkimas  jne. Hoolimata sellest, et ligi ¾ vastajatest olid edukad ja täiskohaga tööl 


käivad inimesed, on narkootikumide tarbimine erakordselt suur Austraalia  noorte seas. Duffi sõnul on taoline narkootikumide kasutamine muutunud  noorukite seas kaootiliseks ning mõnede seas tekitanud sõltuvust. Selline  olukord tuleb üldiselt sellest, et narkootikume tarbitakse niisama vabal ajal sõpradega koos olles. Katsealused on ka öelnud, et tihti alustavad enda  õhtut alkoholiga, seejärel võtavad mõnda narkootikumi ning lõpuks  kainenemiseks tarbivad uuesti alkoholi või kanepit. Taoline olukord leiab  aset ka veel nooremate inimeste seas, kui antud uurimises. Teisisõnu on  ka alla 18. aastastel juba saamas harjumuseks meelemürkide tarbimine  vabal ajal. Duff nendib, et sellega võitlemiseks on tehtud Austraalia  seadustesse pidevaid uuendusi ning narkootikumide tarbimisega seotud  ohte püütakse vähendada, kuid antud hetkel on vaja kasutusele võtta  rangemaid meetmeid.         Käesolev artikkel käsitleb kindlasti kuritegevuse ja deviantsuse  teemat, mis on läbi käinud loengutes. Samuti ka kollektiivset käitumist  ning eriti peer pressure’it, ehk siis surve, mis tuleb isiku tuttavate või  sõprade poolt ning see ajendab teda tegema isegi midagi, mis on vastu  tema tahtmist või vastuolus tema põhimõtetega. See puudutab minu  arvates ka kergelt inimese arengut, mis on niiöelda sümbioosis tema  keskkonnaga. Tõenäoliselt ei hakka ükski inimene heast peast niisama  narkootikume tarbima, sest see pole temale kuigi soodne (normidele  allumine), aga kui ta on üles kasvanud kuritegelikus keskkonnas või on  tema sõbrad sealt pärit, muutub ka tema selliseks, et nendega sulanduda.          Mina ise otseselt seda artiklit analüüsides kuidagi targemaks ei  saanud, kuna selline olukord on ka Eestis üsna laialt levinud, eriti  väiksemates linnades. Küll aga kui teha sarnaseid uurimusi ka siin, saab  äkki kuidagi parandada olukorda, milles paljud mitte nii hea majanduslikus olukorras olevad noored on, kus enda murede lahendamiseks või igavuse  peletamiseks asutakse alkoholi ja narkootikumide kallale. Sellist  uurimistööd oleks minu arvates teha ka kvalitatiivse meetodi abil, kus  lihtsalt küismuste ja statistika asemel teha põhjalikumaid intervjuusid 


noortega ning ehk siis tuleb välja see põhjus, miks minnakse kõige pealt  pidutsedes ning siis juba sõltuvuse tõttu seda rada pidi.