Kaladest elavad tiigis ainult kograd. Tiik rajati rabakraavi ülespaisutamise tulemusena(paistiik), et veetase tõuseks. Tiigi sügavuseks on kolm meetrit ning seal on rabavesi, millele on andnud pruuni värvuse humiinhapped. Maja-äärne viljapõld Viljapõld asub raba juures ning on 0,5 hektari suurune. Mullatüübiks on leede- gleimullad(alaliselt liigniisked mullad) ning mulla lõimis on Ls(sl) 22-45/s. Künnimaa mineraalne horisont sisaldab parasniiskete muldadega võrreldes rohkem orgaanilist ainet seega on tumedam. Mullaprofiil on allpool tugevasti gleistunud, moodustades teatud sügavusest alates gleihorisondi (G). See on hapnikuvaeses keskkonnas peamiselt raudoksiidi taandumise tõttu tekkinud sinakas-, rohekas- või valkjashall horisont, milles esineb rohkesti roostevärvi laike gleistumistunnuseid, mis katavad horisondist vähemalt 1/3 Põldu on kasutatud nii kartulipõlluna (aastal 2005-2007) ning juba varasemal ajal oli
kõrgele tõusvast kapillaarveest. Nad on hästi õhustatud huumushorisondi piires, kuid suhteliselt halvasti alusmullas. Seega võib nende profiili koguneda ka ülavett. [2] Gleistunud näivleetunud muldade boniteet on valdavalt 35-40 hindepunkti, kuid võib pärast kuivendustööde tegemist ulatuda ka 40-45 punktini. Korralikult kuivendatud gleistunud näivleetunud mulla kasutussobivus on peaaegu võrdne sama liiki parasniiskete muldade kasutussobivusega. Gleistunud näivleetunud põllumuldade huumusesisaldus on alla 2,2-2,6%. [2] Leostunud ja leetjate gleimuldade huumuskate on pikaajalise liigniiskuse tõttu toorhuumuslik ning sisaldab rohkesti poollagunenud ja nõrgalt mulla mineraalsetele osadele kinnitunud orgaanilist ainet. Looduslikud leostunud ja leetjad gleimullad on heaks reserviks haritava maa laiendamisel. Nende muldade hästi kuivendatud keskmise lõimisega erimite
moreen (Kõlli, Lemetti, 1999). 5.2.2 Gleimullad Gleimullad on alaliselt liigniisked mullad, mida iseloomustab looduslikel aladel toorhuumuslik horisont (orgaaniline aine on halvasti lagunenud, pooleldi muundunud ja vähehumifitseerunud olekus mineraalsete osakeste vahel, olles mineraalosaga halvasti seotud, värvuselt tumehall kuni must), kuid esineda võib ka turvastunud kõdu või õhukest turbakihti. Künnimaade mineraalne horisont sisaldab parasniiskete muldadega võrreldes rohkem orgaanilist ainet seega on tumedam. Mullaprofiil on allpool tugevasti gleistunud, moodustades teatud sügavusest alates gleihorisondi (G). See on hapnikuvaeses keskkonnas peamiselt raudoksiidi taandumise tõttu tekkinud sinakas-, rohekas- või valkjashall horisonti, milles esineb rohkesti roostevärvi laike gleistumistunnused, mis katavad horisondist vähemalt 1/3. Vastavalt lähtekivimile ja omadustele eristatakse
kannatavad suvel tihti veepuuduse käes. Väike veemahutavus on nende muldade produktiivsust piiravaks teguriks. Taimekasvu seisukohalt on rähkmuldade suur huumuse- ja lämmastikusisaldus soodsamad kui suuremal osal teistel muldadel. Rähkmullad on vastupidava struktuursusega ning tahenevad ja soojenevad enamasti kiiresti. Gleistunud rähkmuldade kasutussobivus sõltub eelkõige kuivendusastmest. Kuivendatud muldade kasutamine sarnaneb parasniiskete muldade kasutamisega, kuivendamata muldade puhul tuleb esmalt reguleerida niiskusreziimi. Kuivendamata gleistunud rähkmullad sobivad hästi heintaimede kasvatamiseks. Rähkmuldade peamine levikuala on Põhja ja Loode-Eesti ning saared. Need mullad on ülekaalus Harju, Lääne ja Saare maakonnas. Rähkmuldade ülekaaluga muldkattele on iseloomulik mullastiku suur kirjusus. 2.3 Mullaprofiil soometsas Kaeve sügavuseks sai 125 cm
Turvastunud gleimuldade osatähtsus haritaval maal ulatub vabariigi keskmisena 2,2 %-ni, kuid enam on neid muldi põllumajanduslikult kasutusele võetud Saaremaal (7,13 %) ja Ida – Virumaal (6,0 %). Soomuldi on haritaval maal kokku 78,5 tuhat hektarit ehk 7,61 %. Saaremaal ja Harjumaal on aga nende muldade osatähtsus üle 14 %. Hinnates muldade veerežiimi ja kuivendusseisundit selgub, et põuakartlikke muldi on haritaval maal 17,5 %. Parasniiskete ja ebastabiilse veerežiimiga muldade osatähtsus on vastavalt 15,8 % ja 12,3 % (joonis 2 ). Gleistumistunnustega mullad moodustavad kogu % 22 20 18 16 14 12 C 10 8 B 6 4 2 A 0 1 2 3 4 5 6 7 8 1
jakemikaalide kasutamist (Pandivere ala). ( Eesti muldadest põllumehele.lk 14-15) G- Gleimuld. Gleimullad on alaliselt liigniisked mullad, mida iseloomustab looduslikel aladel toorhuumuslik horisont (orgaaniline aine on halvasti lagunenud, pooleldi muundunud ja vähehumifitseerunud olekus mineraalsete osakeste vahel, olles mineraalosaga halvasti seotud, värvuselt tumehall kuni must), kuid esineda võib ka turvastunud kõdu või õhukest turbakihti. Künnimaade mineraalne horisont sisaldab parasniiskete muldadega võrreldes rohkem orgaanilist ainet – seega on tumedam. Mullaprofiil on allpool tugevasti gleistunud, moodustades teatud sügavusest alates gleihorisondi (G). See on hapnikuvaeses keskkonnas peamiselt raudoksiidi taandumise tõttu tekkinud sinakas-, rohekas- või valkjashall horisont, milles esineb rohkesti roostevärvi laike – gleistumistunnuseid, mis katavad horisondist vähemalt 1/3. Vastavalt
16 8. Muldade kasutamine ja kaitse 8.1 Rohumaamuldade kasutamine ja kaitse : Tugevasti kivised ja rähksed gleistunud karbonaatsed mullad on kuivendamiseks vähesovad, kuivendatud gleistunud rähksed liivasavimullad aga universaalse kasutussobivusega ( Raimo Kõlli 2012; lk 323 ). Gleistunud rähkmuldadel sõltub kasutamine kõige rohkem kuivendusastmest. Kuivendatud muldade kasutamine sarnaneb pigem parasniiskete muldade kasutamisega aga kuivendamata muldade puhul on kõige tähtsam kõigepealt niiskusrežiim ära reguleerida. Kui gleistunud rähkmuldi pole kuivendatud, siis sobivad need hästi heintaimede kasvatamiseks ( Raimo Kõlli 2012; lk323 ). Karbonaatne gleimuld on seega piiratud harimiskindlusega muld. Antud mulla kaitsmiseks on rajatud ümber mitmed kraavid, paremaks enam pole midagi teha, kuna muld seisab rohumaana. Kui harida tuleks kindlasti jälgida, et mulla
Biotoopide konspekt Arurohumaad Niitude terminoloogiast üldiselt, erinevad rohumaade jaotused, funktsioonid. Niit - peam. mitmeaastastest rohtsetest mesofüütidest koosnev taimekooslus, kus puud ja põõsad puuduvad või on nende osatähtsus väike (puude liituvus < 0.3, põõsaste katvus < 30 % Mesofüüt: parasniiskete kasvukohtade liik Rohumaa – laiem mõiste kui niit taimestik koosneb: rohundid (1-2-aastased, püsikud) graminoidid (kõrrelised, lõikheinalised, loalised) puhmad (puitunud vartega taimed väga kuivadel rohumaadel, nt. kanarbik nõmmerohumaadel) rohumaad levinud kõigil mandritel v.a. polaaralad mõõduka kliimaga aladel domineerivad mitmeaastased rohttaimed, soojema
sisaldab rohkem orgaanilist ainet kui parasniisketel muldadel. Huumuskihi alumises osas ja vahetult selle all leidub gleistumisest tingitud roostetäppe ja -laike. Kõrgest põhjaveeseisust tingitud lühiaegse liigniiskuse korral ilmnevad gleistumistunnused (täpid ja laigud) mullaprofiili alumises osas. Kollakaid ja sinakashalle laike esineb kõige rohkem kõdunenud taimejuurte ümbruses. Nende muldade huumushorisont ei erine parasniiskete muldade omast. Pikaajaliselt liigniisketel muldadel, kui liigniiskus on põhjustatud pinnaveest, on huumuskiht toorhuumuslik, looduslikel aladel võib huumuskihis olla ka turvastumise tunnuseid. Huumushorisondi all paiknevad kihid on tugevasti gleistunud. Seal võib mõnikord tekkida pidev, õhuke, värvuselt sinakashall gleihorisont. Nendele muldadele on iseloomulik gleistumisintensiivsuse vähenemine profiili sügavuse suunas
Kultuurkooslused on igasugused inimtekkelised kooslused algse loodusliku koosluse liigiline koosseis ja struktuur on agrotehniliste võtete või muu inimtegevuse tagajärjel tundmatuseni muutunud. Kultuurkooslused paiknevad haritaval (põllu)maal. Inimmõju lõppemisel algab kultuurkoosluse kiire suktsessioon loodusliku koosluse suunas. Rohumaa on laiamahulise mõistena kasutusel eriti põllumajanduses, tähendab igasugust mitmeaastastest rohtsetest mesofüütidest(parasniiskete kasvukohtade taim) koosnevat taimekooslust. Põllumajanduses ja maade arvestuses kasutatav mõiste looduslik rohumaa ühtib enamasti pärandkoosluse mõistega. Niit ja karjamaa tähistavad erineva kasutusviisiga kooslusi. Enamasti on üksnes taimkatte järgi võimalik öelda, kas ala kasutatakse heina- või karjamaana. Parandatud rohumaa on põllumajanduslik termin ja tähistab sellist pool-looduslikku kooslust, kus inimtegevusega (väetamine, heinaseemne täiendav külv jms
Seega parasniiske piirkonna põllumajanduslik tähtsus kasvab. Hukkalastud süsteemide taastamine nõuaks suuri kulutusi. Kui peaks tulema mõni sademerohke aasta, on karta kuivendatud maa üleujutamist ja soostumist.Kuivendusvõrgu mõju veevarudele võib hinnata mitmest seisukohast. Kuivendus eesmärk on mullast liigniiskuse kõrvaldamine, mis annab võimaluse kasutada seda taimekasvatuseks või ka ehitusobjektina. Seega ilma selleta pole maakasutus võimalik. Põuakartlike ja parasniiskete muldadega aladel tuleb põuaperioodil niiskust puudu. Selle kompenseerimiseks rajatakse kevadise ja suvise suurvee akumuleerimiseks veehoidlaid, mille vett kasut vihmutamiseks. Kinnist süsteemi on võimalik rajada poldril, kus kuivendatavast kihist ärajuhitav vesi akumuleeritakse veekogumisbasseini või pumbatakse veehoidlasse.Kuivenduse negatiivne mõju seisneb:*põhjaveevarude vähenemises ja pinnaseveetaseme alanemises,*jõgede äravoolureziimi muutuses, *äravoolu
Mõõdukalt soojade ja sageli mitteküllaldase niiskusega õhukese ja keskmise päripäeva. Maapinna lähedal võib tuule suund muutuda 45º võrra võrreldes vabas sügavusega liivsavi- ja erodeeritud muldade piirkonnas on mullatemp. summa kuni 1900 atmosfääris toimuva tsirkulatsiooniga. Tsüklonite ja antitsüklonite läbimõõt on tuhandest 2000ºC. Soojade ja enamasti parasniiskete saviliiv- ja liivmuldade piirkonnas on mullatemp. mitmetuhande km.ni. summa kuni 21002300ºC. Põhilised kliima erinevused on tingitud päikesekiirguse juurdevoolust. Kliima erinevused Eestis avalduvad harilikult mõnekümnest km-st maksimaalselt mõnesaja km-ni. Lumi
Nende võimalik viljakus säilib suhteliselt hästi ka ebakvaliteetselt tehtud kultuurtehniliste tööde korral. Vajavad kuivendamist mitte ainult põllumajanduskõlvikutel, vaid ka metsamaadel. Põhjavett suudavad nad õhust ja inimtegevusest tuleneva saastamise eest kaitsta märksa tõhusamalt kui leetunud gleimullad, kuid kuivendusjärgselt suhteliselt maapinna lähedal olevasse põhjavette on väetistelja taimekaitsevahenditel nende ebaotstarbeka kasutamise korral lühem tee kui läbi parasniiskete muldade. Leostunud ja leetjatel gleimuldadel on sobiv viljelda rohumaad, sest põllukultuuride all võib kuivamisel tekkida vertikaallõhesid, mis pärast saagi koristamist avavad tee sügisvihmadele ning mullad võivadlessiveeruda. Selle vastuabinõuna teatakse seni ainult seemneumbrohtude tõrjevõttena tuntud kõrrekoorimist, see aitab ka säilitada mulla keemilisi varusid ja on hea keskkonnakaitse seisukohast. Küllastunud ja küllastumata
annaabi.ee 
