Paragraaf 36-37 kokkuvõte, ajalugu (0)

§ 36-37 Kokkuvõte
Türgi impeerium 19. sajandil ja 20. sajandi algul : 19. sajandil jätkus Türgi impeeriumi nõrgenemine mida põhjustasid ebaedukad sõjad venemaaga, raske majanduslik olukord ning vähemrahvuste rahvuslik ärkamine. Tehti mitmeid reforme, kristlased võrdsustati moslemitega maksude tasumisel ja kohtuasjades. 1908. aastal alustasid noortürklased ülestõusu ja tulid võimule. Esimeses maailmasõjas osales türgi Saksamaa poolel ja sai kaotuse osaliseks mis viis impeeriumi lagunemiseni.
India 19 sajandil ja 20. sajandi algul : Indias oli väljakujunenud etniline ehk rahvuslik kirevus ning range seisuslik kastikord mis nõrgestas India vastupanuvõimet ka 19. sajandil. Kuni 1858. aastani hoidis Indiat faktiliselt oma võimu all Inglise Ida-India Kompanii. 300 aastat kestnud Moguli riik lakkas olemast ja 1877 . aastal kuulutati Inglise kuninganna Victoria India keisrinnaks, keda Indias esindas asekuningas. 1885. aastal rajasid 12 India haritlast India rahvuskongressi.
Hiina 19. sajandil ja 20. sajandi algul : Hiina nimekaim salaühing oli 1843. aastal tekkinud Taevase Valitseja Austamise Ühing, mille liikmeid nimetati taipingideks. Taipingide mäss välismaalaste ja Hinat valitsevate mandžude vastu kestis 15.a. teine suurem rahvaliikumine oli bokserite ehk rusikavõitlusharrastajate mäss 1899-1901.a. mõlemad mässud suruti maha. 1912.a kukutati Hiinas monarhia ja kuulutati välja vabariik.
Jaapani avamine :  Jaapan oli eurooplastele 17-19. sajandi keskpaigani suletud, ja sinna ei lubatud ühtegi välismaalast. 1853 -1854.a tegi USA laevastik retke Edo lahte , mispeale Jaapan avanes. 1868.a algas Jaapanis valgustatud valitsemise ehk Meji periood, mil võim koondus noore keisri Mutsuhito kätte. Šoguni amet kaotatu. Sõjavägi ja diplomaatiline teenistus korraldati ümber Euroopa eeskujul. Loodi parteid, 1889.aastal kehtestati põhiseadus. Jaapan muutus arenenud maaks.
Aafrika : 19. sajandil oli Põhja-Aafrika rannik Türgi ülemvõimu all, Aafrika lõunatipus valitsesid inglased. Sisemaal elavad hõimud olid enamasti iseseisvad. 19. sajandi teisel poolel oldi huvitatud Aafrike siserajoonide võimalustest. Sinna tungisid maadeavastajad ja loodusuurijad, kaupmehed ja misjonärid. 1884.a toimunud Berliini konverentsil lepiti kokku, et iga riik võis hõivata tema poolt juba vallutatud rannikuga külgnevad sisealad ja kuulutada tegeliku võimu alla saadud maad oma kolooniaks. See otsus tõi endaga kaasa rea kokkupõrkeid nagu Itaalia- Etioopia süda 1895-1896, Inglise-Buuri süda 1899- 1902 . 20. sajandi alguseks oli Aafrika põhiliselt jaotatud, iseseisvuse suutsid säilitada vaid Libeeria ja Etioopia.
Ladina-Ameerika 19. sajandil ja 20. sajandi algul : Iseseisvumine Ladina-Ameerikas sai alguse Haiti saare Prantsusmaale kuuluvas lääneosas kus puhkes 1791.a aastal neegerorjade ülestõus. 1804.a kuulutati välja Haiti iseseisev riik. Haiti oli esimene sõltumatu riik Ladina ameerikas.
Ladina-Ameerika iseseisvussöja põhjused olid järgnevad
1. Suur kaugus emamaast
2. Asumaade majandusliku arengu pidurdamine ja väliskaubanduse piiramine
3. Kreoolide rahulolematus oma olukorraga ja nende vastuolud hispaanlastest ametnikega
4. eurooplaste kultuuri ja mõttelaadi domineerimine , valgustusideede ja Euroopa filosoofia levik
5. indiaanlastest põlisrahva ekspluateerimine
6. suur maksukoorem
7. vastuseis inkvisitsioonile
8. Põhja-ameerika edukas iseseisvussõda 
Iseseisvussõda
Hispaania Ameerika-asumaade iseseisvussõja alguseks loetakse 19. aprillil 1810.a puhkenud ülestõusu, millega kukutati hispaanlaste võim Caracases. See kestis kuni 1826 . aastani.
Iseseisvussõja tulemusene likvideeriti koloniaalrežiim peaaegu kogu Ladina-Ameerikas ja moodustati sõltumatud riigid. Peaaegu kõigis riikides kehtestati vabariiklik parlamentaarne riigikord ja võeti vastu võhiseadused.
 
Rahvastik , majandus, sisepoliitika ja sõjad 19. sajandil Ladina-Ameerikas:
19. sajandil kasvas kiires tempos Ladina-Ameerika rahvastik ja muutus selle koosseis, rahvuse kujunemist mõjutas otseselt immigratsioon Euroopast. Mitmed Ladina-Ameerika riigid jäid endiselt peamiselt indiaani elanikkonnaga maaks. Hariduse vallas saavutasid suuremaid edusamme majanduslikult paremini arenenud ja rohkem linnastunud, euroopaliku elulaadiga riigid.
Riigid spetsialiseerusid teatud kultuuri või tooraine tootmisele. Põllumajanduses valitses suurmaaomandus ehk latifundism. 19. sajandi teisel poolel tugevnes Ladina-Ameerika majanduslik ja rahaline sõltuvus Euroopa maadest.
Pärast iseseisvumist valitses Ladina-Ameerika maade sisepoliitikas äärmine ebastabiilsus ja kaos. Sagedased olid vandenõud, mässud, ülestõusud jne. Poliitiline võitlus arenes tihti anarhiaks. 19. sajandi lõpul hakati moodustama rahvuskodanluse parteisid.
Ladina ameerika riikide vahel leidsid aset hulgaliselt sõjalisi konflikte. 19. sajandi lõppu ja 20. sajandi algust iseloomustasid ka USA sissetungid mitmesse Ladina-Ameerika riiki. Esimeses maailmasõjas ükski Ladina-Ameerika riik ei osalenud.