· Ülerõivas endiselt militaarsus · Suvised puuvillased safaristiilis jakid ja pintsakud · Erinevad detailid pintsakutel ja jakkidel · Linased ülikonnad · Kihilisus · Läbikumavu s Püksid: väga Down · lühikesest kuni pahkluuni · Ratsapüksid · Slimfit püksid · Allääred üles keeratud mansetiks Aksessuaarid Ujumisriided Pesu Ektreemsused Täname! Küsimused?
On olemas tegumoode ja värve, mis inimestele sobivad, sest need harmoneeruvad tema välimusega, samuti värve, mis reeglina talle üldse ei sobi. Kõrvuti värvidega on suur tähtus proportsioonidel. Riietuse osas on mehed tavaliselt soodsamas olukorras kui naised. Väikse õhtukleidi kandmine üritusel Väikest õhtukleiti kantakse vastuvõttudel, kui kutsel on kirjas `smoking' Kleit peab olema varrukatega ja ilma dekolteeta Kleidi pikkus võib ulatuda pahkluuni Tagasihoidlikuks õhtukleidiks võib olla ka väike must kleit ehk nn kokteilikleit, mis kehastab elegantset lihtsust Pidulikeks õhtuteks sobib ka pikk seelik ning püksid ja pidulik pluus Suure õhtukleidi kandmine üritusel Suur õhtukleit on sobilik siis, kui kutsel on märge `frakk' Galakleit on eriti pidulik, kuni põrandani ulatuv, enamik juhtudel dekolteega või avatud õlgadega Galakleidi juurde võib kanda aumärke
Muinas - Kreeka MARI PRESS 11C Naise rõivastus: Põhielemendiks Peplos, mille laius oli 180 cm ja pikkus u pool kandja pikkusest Riidetükk keerati ümber keha ja kinnitati õlal fibula abil Peplost kasutati peamiselt vöötatult, mis tekitas ka pluusi ja seeliku mulje Kitoon: nelinurkne villast kangatükk, dapeeriti keha ümber nii et vasak õlavars oli kaetud, parem katmata; koos hoidis fibula Rõivas ulatus põlvini või pahkluuni; sõltus seisusest Himationi kanti kitooni peal kaitseks külma eest;värvus varieerus klassikalisest valgest kuni punaseni Himation muinasajal: Mõjutus tänapäevale: Meeste rõivastus: Meeste kitoonid olid naiste omadest palju avaramad Osa kanga laiusest võis pruukida käsivartele langevate varrukate moodustamiseks Et jätta muljet et tegu oleks pluusi ja seelikuga, kasutati kahte vöörihma, üht vöökohal ja teist puusadel
Kindlasti on ka mingi väike osa vanast ajast tänapäevani säilinud, kuid seda ka üpriski vähe. Vana-Egiptuse riietumisstiil oli väga ilus ja konkreetne. Kanti valgest riidest pikki kleite, mille dekolteedel olid silmapaistvad kaunistused. Neil pidid silma paistma just ehted, seetõttu ka riideid tagasihoidlikumad. Kas neil oli peas mõni ilus võru, käte ümber rõngad või kaelas keed. Mehed kandsid tavaliselt niudevöid, tuunikalaadseid särke ja seelikuid. Naised aga kandsid pahkluuni ulatuvaid tuppkleite koos salli või keebiga jahedama ilma jaoks. Tol ajal oli ka kombeks kasutada palju kosmeetikat. Kõige tuntum ja säilinum meigikunstis on pikk must lainerijoon mööda silmalaugu ning rohke ja särav lauvärv. Kuid lapsed riideid ei kandnudki. Rõivad õmmeldi tavaliselt linasest. Mõnikord kooti kaunistuseks kangasse valgeid niite. Et riidesse jääksid ilusad voldid, neid tärgeldati. Orjad või teenijad tõid võõrastest maadest kohalikule rahvale kaasa ka oma
populaarsed. Vanemat tüüpi must seelik oli erinevalt Sõrvest, (kus see oli leinariideks), Kihelkonnal eriti pidulike sündmuste puhul kantud kostüümi osa. Seelik valmistati mustast villasest kootud riidest. Seeliku alla äärde õmmeldi kaunistuseks ribad. Kõige kõrgemale kollane, selle alla must. Kõige alla õmmeldi punane riba. Seeliku servas oli punane, kitsaste roheliste ja mustade triipudega pael, mi soli mähitud kaksikspiraalidena. Seelik ulatus pahkluuni ning on kogupikkuses kurrutatud. Värvli kinnitamiseks kasutati haaki. Seelikut kanti enamasti värvli külge kinnitatud traksidega, mis kooti tumesinisest, tumerohelisest, punasast ja aniliinlillast villasest lõngast. 3.3 Põll Põll õmmeldi valgest linasest riidest ja pilutati valge linase niidiga. Põlle allääres oli palistus, millest tõmmati läbi linasest niidist palmitsetud pael. Põlle alläärt kaunistati põimpiludega ja all servas oli valgest puuvillasest riidest volang
Meeste riided lubasid liikuda vabamalt. Alumistest klassidest pärit olevad mehed kandsid põlvepikkuseid valgeid puusariiet, skentit. Ülakeha oli neil paljas, vahel kanti ka käisteta särki. Naiste riie oli toruks õmmeldud kangasse, mida kutsuti kalasiriks. ( 1. , Muinas- ja vanaaeg lk.87) Orjad või teenijad, kes tulid võõrastest maadest, tõid kohalikule rahvale kaasa oma mustreid. Mehed kandsid niudevöid, tuunikalalaadseid särke ja seelikuid. Naised kandsid pahkluuni ulatuvaid tuppkleite koos salli või keebiaga jahedama ilma jaoks. Alasti liikusid ringi vaid lapsed, orjad ja lihtrahvas. ( 3. , Vana- Egiptus lk. 40) Egiptlaste jaoks oli äärmiselt tähtis, et kangas oleks lumivalge. Oli äärmiselt tähtis kanda värskelt pestud rõivaid. Lisaks pandi kangas pärast pesupesemist päikese kätte kuivama. Kanga värvimiseks kasutati ka taimedest saadavaid toone, sinist ja kollast. ( 1. ) Riietel oli tähtis roll ka jumalate austamises
kinni tõmmatud vööd. Kanti ka niudeseelikuid, mis hilisel ajastu ulatusid poole reieni. Nende juurde kuulus helmestega kaunistatud raske tutt. Geomeetrilised kujundid ja erksad värvid olid kasutuses ka meestemoes. Kultustseremooniatel kandsid printsid, ülikud, preestrid, preestrinnad ja mõnikord ka kõrgest seisusest naised eredavärvilist pikka rüüd ehk kitooni. Sirgelõikeline kitoon kattis keha kaelast kuni sääremarja või pahkluuni. Jahedamal ajal kaitses külma eest muu riietuse peal kantav villane või loomanahkne keep või lühike peleriin. Jalanõud: Ülikud kandsid väljas jalatseid, kuid arheoloogide arvates oldi ruumides paljajalu. Knossose palee treppide astmed on kulunud läveni, kuid edasi enam mitte. See viitab võimalusele, et lävel võeti jalad paljaks. Jalatsitest tunti susse, mokassiinilaadseid sokke, pahkluude ümber kinnituvaid sandaale, mille rihmad olid vahel helmestega
kinni tõmmatud vööd. Kanti ka niudeseelikuid, mis hilisel ajastu ulatusid poole reieni. Nende juurde kuulus helmestega kaunistatud raske tutt. Geomeetrilised kujundid ja erksad värvid olid kasutuses ka meestemoes. Kultustseremooniatel kandsid printsid, ülikud, preestrid, preestrinnad ja mõnikord ka kõrgest seisusest naised eredavärvilist pikka rüüd ehk kitooni. Sirgelõikeline kitoon kattis keha kaelast kuni sääremarja või pahkluuni. Jahedamal ajal kaitses külma eest muu riietuse peal kantav villane või loomanahkne keep või lühike peleriin. Jalanõud: Ülikud kandsid väljas jalatseid, kuid arheoloogide arvates oldi ruumides paljajalu. Knossose palee treppide astmed on kulunud läveni, kuid edasi enam mitte. See viitab võimalusele, et lävel võeti jalad paljaks. Jalatsitest tunti susse, mokassiinilaadseid sokke, pahkluude ümber kinnituvaid sandaale, mille rihmad olid vahel helmestega
PEREKONNAELU Muistses Egiptuses elasid inimesed küladena. Majad ehitati päikese käes kuivatatud tellistest. Majade katustel valmistati toitu. Muistsed egiptlased abiellusid varakult, tüdrukutest said pruudid 12-aastaselt ja poisid võtsid naise 14-aastaselt. RIIETUS Muistses Egiptuses kanti valgest linasest riidest rõivaid. Mehed kandsid niudevöid, tuunikalaadseid särke ja seelikuid. Naised kandsid pahkluuni ulatuvaid tuppkleite koos salli või keebiga jahedama ilma jaoks. Lapsed riideid ei kandnud. Inimesed armastasid kanda ehteid ja kasutati palju kosmeetikat. KIRJUTAMINE JA HARIDUS Vanad egiptlased kasutasid piltkirja-hieroglüüfe-templite ja hauakambrite seintele kirjutamiseks. Kulus 10 aastat, et saada selgeks sadu hieroglüüfe. Koolis käisid ainult poisid. Nad õppisid astronoomiat, matemaatikat, astroloogiat, tarbekunsti, mitmeid mänge ja spordialasid. Tüdrukud olid emadega kodus.
·Kinnised kingad, mis katavad terve jalaselja näiteks klapi abil ·Siis õmmeldakse peale vahetükk tekib mokassiinile iseloomulik tegumood NELINURKSE TEGUMOEGA ·Kinganina on nelinurkse kujuga ·Sobivad hästi laia jalalabaga inimestele SAAPAD ·Saapad: kuni põlveni ulatuva säärega saapad ·Kõrge säärega: eriti kõrge, üle põlve ulatuva säärega saapad ·Poolsaapad: on pahkluuni ulatuva kõrgusega ning nööridega või lihtsalt jalga tõmmatavad. Viimasel juhul on saabastel tõmblukk või elastne vaheosa nii saate saapad kergemini jalga. ·Saabaste kontsa kõrguseid on erinevaid KUMMIST SAAPAD ·Kumm või PVC ·Mikrovahustatud polüuretaanist ·Kaal kuni 35% vähem ning kulumiskindlus mitmeid kordi suurem ·Polüuretaani madal temperatuurijuhtivus vähendab saapasiseseid soojakadusid ning materjal säilitab oma
mungarüü värvi järgi, mis on eriomane vastavale religioossele ordule, millesse nad kuuluvad, ja teiseks tonsuuri ehk teatud soengu järgi. Orduvaimulike riietust nimetatakse mungarüüks. Tavaliselt on selleks pikk avar kapuutsi ja laiade varrukatega rüü, mis on pika nahkrihma või köiest vööga kokku tõmmatud. Kapuuts on selle rõiva kõige iseloomulikum element ja see võib olla pähe tõmmatud. Mõne ordu rõivastusse kuuluvad ka skapulaar ja mantel. Sutaan on kitsas pahkluuni ulatuv pikavarrukaline kuub, vaimulike igapäevane rõivas, mis tähistab nende pühendumist Kristusele ja kirikule. Üldjuhul kannab paavst valget, kardinalid sarlakpunast või punast, piiskopid purpurset ja preestrid musta sutaani. Võib siiski esineda nende värvide variatsioone. Kui religioosse ordu liige saab vaimulikuks, saab ta oma ordu tunnusvärvi sutaani. Ordusutaanid on neid kasutava ordu tunnusvärvi, erineva lõike ja sümboolikaga.
gaasilise aine kehast väljumise, suguühte, kuupuhastuse või sünnituse korral)- sel juhul tuleb kasutada vett, mida keegi pole puutunud ja käia dushi all või vannis. Rituaalne pesemine näeb välja nii: kõigepealt pesta käed randmeteni, loputada suu ja ninasõõrmed, nägu otsa eest lõuani, kõrvast kõrvani, parem käsi küünarnukini ja siis vasak, tõmmata märgade sõrmedega üle pea ja kõrvade kuni kaelani, parem jalg pahkluuni ja seejärel vasak jalg. Kui vett on piisavalt tuleks teha 3 korda kui ei siis 1- kui vett üldse pole piisab liiva või tolmuga sümboolsest pesemisest. Palvetama ei pea ilmtingimata moshees, sest Allah on kõikjal, kuid siiski leitakse, et üheskoos palvetamine on 17 korda parem kui omaette. Palvetatakse vaid puhtal pinnal ja seetõttu ongi tarvis palvevaibakest, et puhtus garanteerida. Meka suuna leidmist aitavad näiteks reisil olles kindlaks teha spetsiaalsed
Meestel oli moes kuub frac, hilisema fraki eelkäija, kahvaturoheline, kahvatukollane ning vahel ka must poole sääremarjani ulatuv kitsaste varrukatega kehakate. Põlvpükse hakati sajandi lõpu poole kandma traksidega, sääred pikenesid veidi ning katsid põlvi. Mehed kandsid jälle püksisäärteni ulatuvaid põlvsukki. Revolutsioonijärgne meeste rõivastus muutus asjalikumaks ning tänapäevase joonega sarnasemaks. Siidist põlvpüksid hakkasid kaduma ning mehed eelistasid pahkluuni ulatuvaid pükse. Garderoobi kuulusid ka pikk-kuub, tärgeldatud kraed, lühikesed vestid ja kroogitud servaga sokid. 12 13 14 Ehted: 17.sajandi ehtemaitset iseloomustab huvi lihtsuse ja elegantsi vastu. Jõukas daam valis rõivastele lisandiks reeglina ühe rea ehtsaid pärleid, tilgakujulised briljantkõrvarõngad ja korrapärase reana pitskrae serva kinnitatud kalliskivid. Hiljem nõudmine pärlite järele suurenes olulisel määral.
Must lips ilma mustrita on leinalips. Lipsu juurde kuulub ka lipsunõel või –nööp. 3 4. Riietus õhtustel üritustel 4.1. Naisterahva riietus Väikest õhtukleiti kantakse õhtustel vastuvõttudel, kui kutsel on märge “smoking”. Kleit peab olema varrukatega ja ilma dekolteeta, pikkus võib ulatuda pahkluuni, kuid võib olla ka midi. Kleidi materjal peab olema hinnaline. Tagasihoidlikuks õhtukleidiks võib olla ka väike must kleit (nn kokteilikleit), mis kehastab elegantset lihtsust. Kuid pidulike õhtuste vastuvõttude jaoks sobib ka pikk seelik või püksid ja pidulik pluus. Suur õhtukleit on sobilik siis, kui kutsel on märge “frakk”. Galakleit on eriti pidulik, pikk, kuni põrandani ulatuv, enamikel juhtudel dekolteega või avatud õlgadega, kuid ka
õukonnatualettidel. Lai ja pikk slepp valmistati ülejäänud kostüümi riidest erinevast materjalist (samet või atlas), see oli rikkalikult kaunistatud. Slepp pikkusega kuni 13 m kinnitati pihaosa külge. Kleit muutus kitsamaks ning 1807. a ei saanud naine enam korralikult jalgu liigutada. Keha kontuurid olid selgesti näha ja vahel loobuti ka aluskleidi kandmisest. 1809. aastast uuesti kasutusel korsett. Seelik lühenes 1810. a pahkluuni. Vöökoht nihkus alates 1812. a allapoole. Dekolteed kanti vähem, moes kõrgema kaeluse ja pikkade varrukatega kleidid. Lemmikuks avatud varrukas, mis mitmest kohast nööpidega kinnitatud või volditud. Kitsamat kleiti kaunistati mitmekülgselt: krooked, õhukesed rullid ja diagonaalsed triibud, põimingud alläärel, kortslindid, paelad, narmad, volangid, pitsid, lilleväätide ja vanikutega tikandid, mitmesugused ornamendid. Kaunistused enamasti horisontaalsed.
Pluus valge; sokid, kingad mustad. · Rosett on valmis tehtud sõlmega lips, kikilips seotakse iga kord uuesti. Naiste õhturiietus: · Kleit minist päris pikani · Siid, samet, pits, taft jt hinnalised materjalid · Kingad elegantsed, kõrge kontsaga, riietusega sobivas toonis · Käekott väike, riietusega samas toonis, lakknahast, kuld- või hõbenahast ja pärlitega kaunistatud · Kindaid õhturiietuse juurde ei kanta. Kui soovitakse, siis · Pahkluuni ulatuv riietus nõuab poolpikki valgeid või glasseekindaid · Põlvi katva pikkusega kantakse lühikesi (pitskindaid). 12 Õhturiietuse juurde sobib selle peal kantav jakk. Jakk võib olla õhturiietusega samast materjalist. Ehted pidulikud komplektid. Aumärke ei kanta. 4
Need tervisekorsetid olid eelkäijaks vabama joonega pihikule, millest sai uus lastealuspesu ese ning millele järgnes taljepihik. Poret sõnade järgi nägi korsetiga naine välja nagu koormavedaja. Poiret 1904.aastal juba oma nime all loodud rõivasiluett oli lihtne ja sirge. Kuna korsett oleks kõik ära rikkunud , valis Poiret rinnahoidja. Kleidi seelikuosa lühendas ta pärast põhjalikku kaalumist pahkkluuni . 1911. aasta moeuudiseks oli puusa kohal kottis, põlvest pahkluuni aga väga kitsas seelik ning põlvpüksid ehk külotid, mis mõlemad said publikult nii kiitust kui laitust. Poiret tõi välja ka veidi meheliku joonega tänavaseeliku, millele ta pani nimeks trotteur, mis tõlkes tähendab nii traavlit kui kõndiat. Poiret adus ka lõhnades peituvat potensiaali. 1910.aastal tõi ta turule parfüümi Roisine , hakates esimesena prantsuse disainerina looma lõhnu, mis peegeldusid disaineri isikut ja loomingut
mehel oli olemas sportlik tviidist pintsak, päevasärk, kootud vest, ruudulised püksid ja kitsas lips. Meessoost biitnikud kandsid kottpükse, avaraid sviitreid, nahkjakke, töömehepluuse ja kõike, mis musta värvi. Nende pruudid eelistasid musti sukkpükse, sirgeid seelikuid ja madalaid rihmikuid või baleriinikingi. Poiste juuksed olid pikemad kui sel ajal sobilikuks peeti, neiud aga pügasid endale enamasti nudipea. Greaser’id kandsid kitsaid teksapükse, mis pahkluuni laialt üles käänati, valgeid T-särke, mille varrukad samuti üles keerati, hoidmaks pahelist sigaretipakki ja rõhutamaks biitsepsit, ning kammi pükste tagataskus, et igas olukorras säilitada iseloomulikku perfektset vahatatud soengut. Korralikud noored mehed olid konservatiivse kolledšitaustaga, nende garderoob koosnes ontlikult pressitud viigipükstest, päevasärgist ja kardiganist või vestist. Soeng oli hoolikalt seitlisse seatud ja boorvaseliini abil fikseeritud,
annaabi.ee 
