Pagulasprobleemid maailmas (0)

Pagulasprobleemid maailmas
Pagulane on isik, kes on sunnitud oma kodumaalt lahkuma, sest teda kiusatakse taga kas tema rassi, usu, rahvuse sotsiaalsesse gruppi kuulumise või poliitiliste veendumuste tõttu. Pagulane ei saa oma kodumaale pöörduda enne, kui sealsed tingimused ei ole parenenud. Pagulane ei ole kindlasti immigrant, sest immigrant on vabalt lahkunud oma kodumaalt ja hakanud otsima paremaid elutingimusi. Immigrant saab igal hetkel oma kodumaale tagasi minna, kuid pagulase elu on ohus oma kodumaal.
UNCRHi aruandest selgub , et 80% pagulastest on arengumaades, arengumaad võtavad vastu neli viiendikku maailma pagulastest. UNHCRi 2010. aasta ülemaailmseid suundumusi käsitlev aruanne näitab, et paljud maailma vaeseimad riigid võtavad vastu suurel hulgal pagulasi nii absoluutsete arvude poolest kui ka nende oma majanduse suurusega võrreldes. Kõige rohkem pagulasi on Pakistanis, Iraanis ja Süürias , vastavalt 1,9 miljonit, 1,1 miljonit ja 1 miljon. Pakistanis on mõju majandusele kõige suurem, sest riigis on 710 pagulast iga dollari kohta SKPst elaniku kohta. Pakistanile järgnevad Kongo Demokraatlik Vabariik ja Kenya vastavalt 475 ja 247 põgenikuga. Võrdluseks on Saksamaal, kus on tööstusriikidest kõige rohkem pagulasi (594 000 inimest), 17 pagulast iga dollari kohta SKPst elaniku kohta, teatas UNHCR . Vastupidi enamlevinud arvamusele ei suundu põgenikud aga rikastesse riikidesse, vaid kõige rohkem inimesi on leidnud varjupaiga hoopis naaberriikides. Hinnanguliselt elab 70% maailma põgenikest Aafrikas ja Lähis-Idas. Vaid väga väike osa maailma põgenikest jõuab Euroopasse. ÜRO hinnangul oli 2010. aastal maailmas 14 miljonit põgenikku, kes olid sunnitud välise surve mõjul oma kodumaalt lahkuma. See on suurim arv viimase 15 aasta jooksul.
Pagulastele on kehtestatud on standardid , mida vastuvõtjariik peab järgima. Oluline on mitte väärkohelda pagulasi ning kohustus pakkuda neile peavarju, toitu, elementaarseid sanitar- ja hügieenitarbeid. Vaesemates riikides, kus oma riigi kodanike eest hoolitsemisega on raskusi on peaaegu võimatu hoolitseda ka veel pagulaste eest. Enamus pagulasi ongi just kogunenud vaesematesse riikidesse, kus neile ei suudeta pakkuda turvalist elukeskkonda ning tekitavad riigile lisakoormust, sest riigil on enda rahvagi raske toime tulla. Pagulaste aitamiseks ja probleemide lahendamiseks loodigi 1950ndal aastal organisatsioon UNCHR. Organisatsioon aitab luua peatumispaiku ja elukohti. Pannakse püsti telklaagreid pagulaste tarbeks, kus nad saavad peavarju, süüa ja vajalikku esmaabi.
Pagulasprobleemid ei kimbuta ainult arengumaid, vaid ka Euroopas on probleemid põgenikega, kuid need on veidi erinevad vaestemaade probleemidest. Rahvusvahelise kaitse saanu pakilisemaid probleeme on elukoha leidmine. Euroopa riikidel on küll rohkem ressursse kui Aafrika riikidel, kuid siiski on raskusi standarditele vastava elukoha leidmine. Lisaks on vahe veel kliimas, mis Euroopas on palju külmem kui Aafrikas. Elukohtade nappuse probleemi lahendamiseks on ehitatud sotsiaalmaju, kuhu on võimalik koheselt paigutada põgenikke.
Inimesed ei suuda elada õhust ja armastusest ning mitte ükski riik ei suuda toita pagulasi lõpmatuseni, seega on oluline, et pagulased leiaksid endale töökoha. Töökoha või üldse mõne tööotsa leidmine on aga väga raske. Pagulastele tuleb puudu keeleoskusest ning enamasti ka tööoskustest, tihti saab takistuseks ka erinev rass või kultuuriline taust. Jõukamad ja edukamad riigid on loonud pagulastele lihtsamaid ja põgenikele sobilikumaid töökohti, nagu näiteks pargikorrastaja ja hooldaja amet. Samuti korraldatakse täienduskoolitusi, mis on tasuta. Kahjuks on kergemate tööde eest ka madalamad palgad , millega on raske toime tulla arenenud maal, kus hinnad on kõrged. Oluline oleks koolitada pagulasi välja vastavalt tööturu vajadustele ja informeerida tööandjaid põgenikest, see looks võimaluse pagulastel tulevikus ilma vastuvõtjariigi abita hakkama saada.
Muret tekitab ka pagulaste hakkama saamine võõras kultuuriruumis ning kodanike suhtumine pagulastesse. Tihti ei tea riigi põliselanikud, kas tegemist on pagulase või immigrandiga ning enamasti suhtutakse võõrariigi kodanikesse immigrantidena ehk halvustavalt.  Suuremaid takistusi rahvusvahelise kaitse saanud isikute ühiskonda lõimumisel on infopuudus. Puudub nende isikute oma õigustest ja kohustustest ning neile pakutavatest teenustest ja abist teavitamise süsteem. Tarvis oleks luua keskne infopunkt, mis abistaks kaitse saanud inimesi kõikvõimaliku teabega. Samuti tuleb parandada rahvusvahelise kaitse saajatega kokku puutuvate ametnike – nii kohaliku omavalitsuse ametnike kui ka riigiametnike – informeeritust kaitse saanud isikute õiguslikust staatusest ning neile pakutavatest teenustest.
Pagulasprobleemid jäävad seniks maailma, kuni on pagulasi. Arvatavasti ei jää pagulasi maailmas niipea vähemaks , vaid pigem tekib juurde, sest maailmas on ikka rahutusi, kodusõdasid ja tagakiusamisi. Ühe konflikti lahenemisel tekib alati uus ning seni kuni maailmas ei valitse täielik rahu ning demokraatia, seni ei kao pagulased ja nendega seonduvad probleemid.
Kasutatud kirjandus:

• http://www.pagulasabi.ee/kes-on-pagulane
  
• http://www.piireyletades.org/factualweb/ee/2.3/articles/Who_is_refugee.html
  
• http://koolielu.ee/waramu/view/1-315b4942-e66b-4379-a8cc-eebf7391a05a
  
• http://www.delfi.ee/news/paevauudised/valismaa/unhcri-aruanne-80-maailma-pagulastest-on-arengumaades.d?id=48120741
  
• http://www.riigikogu.ee/rito/index.php?id=16021
  
• http://www.unhcr.org/pages/49c3646c2.html
  
• http://www.unhcr.org/pages/49c3646cc8.html