Otseülekanne Ida-Virumaalt (0)

Otseülekanne Ida-Virumaalt
Oleme jõudnud täna Ida-Virumaale. Oleme siin juba varemgi käinud, kuid kordamine on tarkuse ema. Kohe hakkame sisenema kaevandusse, mis asub maa all. Selga sain just endale puhta kaevuri kiivri ja mantli, sellistega tegid vanasti kõik kaevurid rasket tööd. Tööd me täna tegema ei hakka, kuid vaatame, kuidas see kõik käis ja millised tingimused olid kaevuritel.
Siseneme esimesse käiku , need käigud kuhu meid lubatakse on kõik turvalised ja puhtad. Algus tundub olevat väga lootustandev ja põnev . Kohe alguses lubatakse juba maa all rongisõitu. Kõik ootavad seda väga, mõned meist tahavad küll siit ära minna, kuid pole hullu . Giid tundub olevat väga lahe sell, seda rääkis ka meie keemia õpetaja.
Vaikselt hakkame lõpetama maaalust ringkäiku, jäänud on vaid kõige viimane ja kõige lõbusam osa. Me veel ei tea, mis meid täpselt ees ootab, kuid oleme väga põnevil. Ongi käes aeg, kui meid lastakse rongi peale. Kõik tormavad koheselt sisse ja otsivad endale parima koha. Tegelikuses on kõik kohad samasugused kitsad ja kõvad metallist pingid. Kui kõik on sisenenud, rongi uksed on kinni, kõik on ümberringi pime ja ootusärev.
Minek! Rong hakkas sõitma, algus oli küll ebameeldiv ja natukene valusavõitu, sest me mahutasime ennast kuuekesi neljakohalisesse vagunisse, kuid kõik naeravad ja naudivad sõitu. Seejärel palub giid meil kaevandusest väljuda, näeme ees juba teist gruppi ja järgneme neile.
Saime teada, et me lähme Sinimägedesse. Keemia õpetaja lubab poole tee peal meile, et kõige ilusaima kivi leidnud õpilane saab viie. Peale seda lauset jookseme me koheselt mäkke. Kõik loodavad, et just nemad leiavad selle kivi, kuid üles jõudes avaneb niivõrd ilus vaade, et pooled meist unustavad koheselt, mida tegema pidi. Me hakkame selle ülesande asemel hoopis pilte tegema.
Kätte hakkab jõudma viimane samm. Me siseneme kivimuuseumisse, siin olevat väga lahe mees, kes räägib meile naljakat teksti kividest. Alguses näitame oma kivid talle ette ja ta räägib meile igast kivist, mis ja kuidas see tekkinud on. Nüüd hakkab ta näitama meile väga ilusaid kive, mis ei ole töödeldud. Kõigile need meeldivad, kuid kahjuks ei jaga ta midagi meile neist kingituseks.
Me siseneme bussi , lõpuks näen ka kella, kuid mida ma avastan? Reisi lõpuni on veel mitu tundi aega. Keemia õpetaja teatab , et me hakkame nüüd bussiga ringi sõitma ja igalpool ägedates kohtades käima. Kuid enne seda ootab meid veel saiaring, see olevat reisi parim osa.
Sõidame pikalt, kuulame giidi juttu ja igavleme. Hakkab tunduma, et see reis kipub igav olema. Me saame korduvalt pahandada , et me ei kuula giidi juttu.
Buss peatub, kõik aetakse õue. Kuulame tähelepanelikult, mis meid ees ootab. Saime just teada, et me teeme palju peatusi ja vaatame vaatamisväärsusi. Bussi tagumised õpilased, kaasaarvatud mina ei ole sellest väga huvitatud. Järgmine peatus on pankrannikul. Buss jääb seisma ja koheselt loetakse kõigile karmid sõnad peale, sest see on väga ohtlik koht. Jõudes pangale avaneb imeline vaade, ruttu võtame oma sõnad tagasi, et meid ei huvita see, me võtame telefonid kätte ja hakkame pildistama. Mina aga naudin ilusat vaadet, kuna minu telefon ei ole just kõige nutikam. Me lahkume pangalt, järgmine peatuskoht on samuti pank , vaid natukene eemal ja see koht on veel ilusam ja ägedam. See meeldib kõigile.
Me peatume Narva linna ligidal, mõned meist lähevad giidiga kaasa, kuid mul ei ole selleks tahtmist ja me otsustasime klassivennaga, et lähme teeme linna tüdrukutega tutvust.
Hakkame nendega rääkima, kuid nad ei vasta midagi. Selgub , et nad ei oska eesti keelt. Võtame ette vene keele, jah nad on venelased . Räägime nendega pisut juttu ja tutvume, kuid selgub, et meie vene keel polegi nii hea ja me ei oska väga midagi küsida neilt . Juba hüütakse meid tagasi bussi, et suunduda järgmisesse kohta. Teeme veel viimase pildi neiudega ja lahkume. Vaikselt hakkab kätte jõudma aeg poodi minna, kuna reisi lõpus lubati meile poodide külastamist. Mõned meist ostavad banaane, teised aga nutellat ja saia. Inimesed on erinevad, nagu ka maitsed.
Nüüd suundume lõpppeatusesse, Elvasse. Pikal teel on igav. Me otsustame laulma hakata. Võtamegi laulu ülesse ja kohe laulab seda pool bussi.
Olemegi jõudnud Elvasse, jäänud on veel viimased naljad rääkida ja vaheaja plaane mõelda. Bussi peatudes ruttame koheselt välja ja hakkame nautima vaheaega .
Ragnar Sikk 9c