Orgaanilise keemia areng (1)

Essee
Orgaanilise keemia areng 19. sajandil
Kuidas 19. sajandi jooksul muutsid teadlased arusaamu orgaanilise keemia olemusest?
Orgaanilise keemia alged ulatuvad inimkonna algusaegadesse, kus sellega puututi kokku läbi toiduvalmistamise , värvainete tootmise ja näiteks loomanaha töötlemise. 18. sajandil hakati taime- ja loomariiki põhjalikumalt uurima ning läbi tõsise teadustöö tekkis vajadus taimsete ja loomsete ainete keemiat eraldi harudena käsitleda. Rootsi keemiku Jönz Jacob Berzeliuse ettepanekul nimetati 1808. aastal orgaanilisi ühendeid käsitlev keemia orgaaniliseks keemiaks. Nimetus tuletati tõsiasjast, et tegemist on organismidest pärit ainetega.
Kaua pidurdas orgaanilise keemia arengut elujõu ehk vitalismi teooria. Arvati, et orgaanilisi aineid laboratooriumis valmistada ei ole võimalik, need saavad moodustuda vaid salapärase elujõu toimel loomulikus keskkonnas. Selle teooria lükkas ümber saksa keemik Friedrich Wöhler, kes enesele ootamatult suutis kunstlikult sünteesida kusiaine. Koheselt see küll vitalismiteooria pooldajaid ei heidutanud, kuid sajandi jooksul ilmus veel teateid sarnastest juhuslikest avastustest, kus erinevad teadlesed sünteesisid nii tehisrasva, suhkrut, kui äädikhapet. Nii oli arvamus lõplikult välja juuritud ning seni selles valdkonnas kestnud aeglane areng võis tunduvalt kiireneda. Praeguseks oleme jõudnud sinnani, kus orgaaniliste ainete kataloog täieneb igapäevaselt pea 4000 uue aine võrra.
19. sajandil oli orgaanilise keemia arengus väga olulisel kohal juhuslikkus ning tahtmatud ja ootamatud avastused, mis panid tähtsa teadusharu kujunemisele. Ühiskondlikult tunnustatud vitalismiteooria sundis teistmoodi mõtlevaid teadlasi end kehtestama ning oma teooriatesse uskuma, seega on kindlasti tegu olnud nii akadeemiliselt väga võimekate inimestega kui ka tugeva iseloomu ja eneseusuga persoonidega, mis teevad selle aja teadlastest ühed tähelepanuväärseimad.
Pea kahesaja aasta jooksul on aga suund nii palju arenenud, et praeguseks on arusaamad veidi teisenenud, ning otsest keemiateaduse kaheksjaotamist peetakse üsna veidi mõttetuks, sest hetkel on võimalik paljusid orgaanilisi aineid saada ka anorgaanilistest. Tänapäeval tähendab orgaaniline keemia süsinikühendite ja nende derviaatide keemiat, mis tegeleb nende ehituse, omaduste, koostise, saamisviiside ja reaktsioonide uurimisega.
Kasutatud materjalid:
http://www.koolibri.ee/download/?action=binary&id=3498
http://www.kristiine.tln.edu.ee/doku/keemia/ORGAANILINE%20KEEMIA%20I.pdf
http://www.tlu.ee/~kertm/G%FCmnaasiumi%20%F5ppematerjalid/ORGAANILINE%20KEEMIA.pdf
http://et.wikipedia.org/wiki/Orgaaniline_keemia
Mariliis Kolk
10.C
Tallinn, 2013