oluline komponent on räni. Veel on seal savi, rauda, Ca 3,6 %, Na 2,8 % Mis on biosfäär? Milliseid Maa sfääre ta hõlmab?B. on maa see osa, mida asustavad elusorganismid. B. hõlm atmosfääri alumist osa, litosfääri ülemist osa ja hüdrosfääri ja biomassi. Keskkonnakeemia seos teiste valdkondadega: Analüütiline keemia, bioanalüütiline keemia, roheline keemia, atmosfääri-, hüdro- ja mullakeemia. Ökotoksikoloogia. Vee keemiline valem ja nimetus oksiidina vee valem: H2O, divesinikmonooksiid. Vee füüsikalised om.-d:tihedus, sulamis- ja keemistemperatuur, kokkusurutavus, elektrijuhtivus Vee keemilised om.-d: lahustuvus, pH, reaktsioonid teiste ühenditega Vee molekuli struktuur ja polaarsus 1 vee molekul koosneb 2 st vesiniku ja ühest hapinuk aatomist. Polaarsus vee molekuli koostises seob hapnik vee molekuli. Hapnik omab neg ja vesinik pos laengut ja see annab vee molekulile polaarsuse.
Keemil. om. · Valge fosfor on aktiivsem kui punane. · Reag.metallidega 3Zn +2P=Zn3P2 · Erinevate mittemetallidega: 4P+3O2=2P2O3 või 4P+5O2=2P2O5 2P+3S=2P2S3 või 2P+5S=2P2S5 2P+3Cl2=2PCl3 või 2P+5Cl2=2PCl5 vesinikuga otse ei reageeri Fosfaan PH3 Saadakse kaudselt fosfiididest: Mg3P2+6HCl=3MgCl2+2PH3 Fosfaan on värvusetu väga mürgine gaas P4O10 Valge väga hügroskoopne aine. Kasutatakse ainete kuivatamiseks. Happelise oksiidina reag. veega annab happe: P2O5+H2O= 2HPO3 (metafosforhape) P2O5+2H2O= H4P2O7 (pürofosforhape) P2O5+3H2O= 2H3PO4 (ortofosforhape) Fosfaadid · Ca(H2PO4)2 , CaHPO4 , Ca3(PO4)2 · Kõik divesinikfosfaadid lahustuvad vees · Fosfaatidest ja vesinikfosfaatidest lahustuvad vees vaid leelismetallide ja ammooniumsoolad · Fosforväetised superfosfaadi saam. fosforiidist: · Ca3(PO4)2+2H2SO4= Ca(H2PO4)2+2CaSO4
H2SO4 + CH3COONa → • Reageerib metallidega, tekib sool + H2 • Reageerib mittemetalliga, nt: C + 2H2SO4 → CO2 + 2SO2 + 2H2O • Reageerib NaCl´iga Saamine Vääveldioksiid SO2 oksüdeerub õhuhapniku toimel pikkamööda vääveltrioksiidiks SO3 Väävlishappe oksüdeerumine lahuses kulgeb kergesti, saadusena tekib väävelhape. 2H2SO3 + O2 → 2H2SO4 SO3 on väga tugev oksüdeerija, paljud orgaanilised ained süttivad temaga kokkupuutel. Tugevalt happelise oksiidina reageerib SO3 tormiliselt veega, moodustades väävelhappe ja eraldades palju soojust SO3 + H2O → H2SO4 Tootmine ● Väävelhapet toodetakse vitriolimenetlusel ja (tina)pliikambrimenetlusel, kontaktmenetlusel või topeltkontaktmenetlusel. ● Vanimaks väävelhappe tootmise menetluseks on vitriolimenetlus. Selle avastasid ja seda rakendasid 13. sajandil alkeemikud. ● Apteeker ja keemik Johann Rudolf Glauber konstrueeris
Alumiiniumhüdroksiidi reaktsioone: · Soolad: Al2(SO4)3 tugevalt happeline, kasutatakse joogivee puhastamisel. · Alumiiniumit kasutatakse sulamites, mitmete metallide aluminotermilisel saamisel, termiitkeevitusel (raudteerööpad). · Toodetakse elektrolüüsi teel. 3. Tina (rahvakeeles inglistina) · Asub IVA rühmas 5. perioodis. · Hõbevalge ja väga pehme metall. Painutamisel on kuulda iseloomulikku kraginat. · Looduses leidub peamiselt oksiidina (SnO2). · Suhteliselt väheaktiivne (hapetega ja leelistega reageerib väga aeglaselt). · Kasutatakse sulamites, tinatatud plekist konservikarpide valmistamisel (umb. pool maailma toodangust). · Ühenditest tähtsam on SnO2 kasutatakse värvainena. 4. Plii (rahvakeeles seatina) · Asub IVA rühmas 6. perioodis. · Tumeda sinakashalli värvusega, pehme ja raske metall. · Looduses leidub peamiselt mineraal PbS (pliiläik).
Alumiiniumhüdroksiidi reaktsioone: Soolad: Al2(SO4)3 tugevalt happeline, kasutatakse joogivee puhastamisel. Alumiiniumit kasutatakse sulamites, mitmete metallide aluminotermilisel saamisel, termiitkeevitusel (raudteerööpad). Toodetakse elektrolüüsi teel. 3. Tina (rahvakeeles inglistina) Asub IVA rühmas 5. perioodis. Hõbevalge ja väga pehme metall. Painutamisel on kuulda iseloomulikku kraginat. Looduses leidub peamiselt oksiidina (SnO2). Suhteliselt väheaktiivne (hapetega ja leelistega reageerib väga aeglaselt). Kasutatakse sulamites, tinatatud plekist konservikarpide valmistamisel (umb. pool maailma toodangust). Ühenditest tähtsam on SnO2 kasutatakse värvainena. 4. Plii (rahvakeeles seatina) Asub IVA rühmas 6. perioodis. Tumeda sinakashalli värvusega, pehme ja raske metall. Looduses leidub peamiselt mineraal PbS (pliiläik).
Keemia. *P-METALLIDE ISELOOMUSTUS:Enamtuntud p-metallid on alumiinium, tina ja plii. Alumiinium on kõige levinuim metalliline element maakoores. Tina, pliid ja alumiiniumi lihtainena looduses ei leidu.Alumiiniumi tähtsaim mineraal on boksiit, tina leidub oksiidina(SnO2), plii peamine mineraal on PbS(pliiläik). P-metallide oksiididel ja hüdroksiididel võivad avalduda nii aluselised kui ka happelised omadused (amfoteersed ühendid). *AL, SN, PB KEEMILISED OMADUSED:P-metallid on vastupidavad õhu ja vee suhtes. Kolm mainitud metalli on suhteliselt pehmed. Al reageerib kergesti hapete lahustega ja ka leeliste lahustega. Konts.väävel(H2SO4)- või lämmasktikhappega(HNO3) alumiinium toatemperatuuril ei reageeri! Metall passiveerub
Lahuse järgneval töötlemisel eraldatakse metall sellest lihtainena. 3. Vanimaks ja kõige levinumaks metallurgiaharuks on pürometallurgia (püro tähendab ladina keeles leeki). Siin sulatatakse metall maagist välja kõrge temperatuuriga. See kõrge temperatuuriga leek saadakse kütuste põletamisel. Nii toodetakse rauda ja tema sulameid, vaske jne. Nagu me eelnevast teame, esineb raud rauamaakides oksiidina. Sellest tuleb raud välja redutseerida. Selleks kasutatakse enamasti koksi - seega sütt või süsinikoksiidi: Fe3O4+ 4C = 3Fe + 4CO Fe2O3 + 3CO = 2Fe + 3CO2 Täiesti puhast rauda pole võimalik nii toota, ikka sisaldab ta mõningal määral süsinikku. Kuna selline sulam on korrosioonile vastupidavam, siis tööstuslikult toodetaksegi mitte puhast rauda, vaid malmi ja terast. 4
(vähkkasvajate ravil), metallodefektoskoopias ja automaatikaseadmetes (kontaktivabade niiskuse ja paksusemõõturites, kaaludes). Ühendid Ühendis on Co o.-a. valdavalt II ja III, iseloomulikum o.-a- on III, seejuures on püsivam o.-a. II. Co(III)- ühendid on oksüdeerivate omadustega, kusjuures nad redutseeruvad Co(II) ühendeiks. CoO tekib Co oksüdatsioonil õhus või CoCo3 kuumutamisel õhu juurdepääsuta. CoO on sinaka värvusega kristalliline aine. Alulise oksiidina reageerib ta hapetega, andes Co(II) soolasid (CoCl2, CoSo4). CoO kasutatakse sinise värvipigmendina õlivärvides, portselani- ja klaasitööstuses (sinine koobaltklaas). Co3O4 tekib CoO edasisel oksüdatsioonil või Co(OH)3 lagundamisel. Co3O4 on pruunika värvusega kristalliline aine. Co2O3 tekib Co(NO3)2 lagunemisel. Koobalt (III) oksiidi reageerimisel hapetega tekivad Co(II) soolad. Co2O3+6HCl = 2CoCl2+Cl2+3H2O. Co2O3 on tugev oksüdeerija.
.SO2 on happeline oksiid, kuna tema reageerimisel veega tekib väävlishape. Leelistega annab ta sulfiteid 2NaOH + SO2 _ Na2SO3 + H2O SO3- vääveltrioksiid ehk väävel(VI)oksiid, SO3 moodustub vääveldioksiidi oksüdeerumisel õhuhapniku toimel 2SO2 + O2 _ 2SO3SO3 on tavatingimustel kergesti lenduv vedelik. SO3 on väga tugev oksüdeerija, milles temaga kokkupuutel võivad paljud orgaanilised ained süttida. Tugeva happelise oksiidina ta reageerib veega SO3 + H2O _ H2SO4. Reaktsioon toimub väga tormiliselt, kus eraldub palju soojust. Enamik vääveltrioksiidist kasutataksegi väävelhappe tootmiseks. H2S- divesiniksulfiid On värvuseta, mädamunalõhnaga, väga mürgine gaas, mis võib põhjustada juba väikeste koguste sissehingamisel surma. Saadakse kas vesiniku ja väävli reaktsioonil või laboris Na2S lahuse või FeS reageerimisel tugevama happega. FeS(t) + HCl(l) _ H2S(g) + FeCl2(l)
põhiliselt mitmesuguste sooladena. Leelismetallid esinevad sageli kloriididena, leelismuldmetallid ja magneesium aga karbonaaide või sulfaatidena, sest need on vähemlahustuvad kui vastavad kloriidid. Paljudele vähemaktiivsetele metallidele on iseloomulikud oksiidsed mineraalid. Ka looduses kõige levinumad metallilised elemendid, alumiinium ja raud, moodustavad oksiidseid mineraale. Raud leidub looduses nii raud(III)oksiidina kui ka raud (II)- ja raud(III)- segaoksiidina. Osa metallilisi elemente esineb looduses peamiselt sulfiididena, nt. PbS. Ka raual esineb sulfiide mineraal FeS. Üks levinumaid metalli saamise meetodeid on karbotermia- metalli saamine metalliühendi redutseerimisel süsiniku või süsinikoksiidiga kõrgel temperatuuril. Kasutatakse ka redutseerimist aktiivsema metalliga, nt. alumiiniumiga. Näidisülesanne: Arvutage reaktsiooni saagise protsent kui 240 kg raud(III)oksiidist saadi
(hapete, leeliste), mis maagis oleva metalliga reageerides viivad selle ioonidena lahusesse. Lahuse järgneval töötlemisel eraldatakse metall sellest lihtainena. 3. Vanimaks ja kõige levinumaks metallurgiaharuks on pürometallurgia (püro tähendab ladina keeles leeki). Siin sulatatakse metall maagist välja kõrge temperatuuriga. See kõrge temperatuuriga leek saadakse kütuste põletamisel. Nii toodetakse rauda ja tema sulameid, vaske jne. Nagu me eelnevast teame, esineb raud rauamaakides oksiidina. Sellest tuleb raud välja redutseerida. Selleks kasutatakse enamasti koksi - seega sütt või süsinikoksiidi: Fe3O4+ 4C = 3Fe + 4CO Fe2O3 + 3CO = 2Fe + 3CO2 Täiesti puhast rauda pole võimalik nii toota, ikka sisaldab ta mõningal määral süsinikku. Kuna selline sulam on korrosioonile vastupidavam, siis tööstuslikult toodetaksegi mitte puhast rauda, vaid malmi ja terast. Vaatame üht võimalikku tootmisprotsessi lähemalt. Malmi toodetakse spetsiaalsetes
Ta on värvuseta, neutraalne oksiid, nõrga meeldiva lõhnaga, vees lahustuv narkootilise toimega gaas. Väiksemates kogustes sissehingamisel põhjustab ta elevust ja lõbusat meeleolu. Dilämmastikoksiidi saadakse NH4NO3 nõrgal kuumutamisel, kuid tekkiv N2O ei ole püsiv, sest ta laguneb kergesti lämmastikuks ja hapnikuks. NO - lämmastik(II)oksiid Lämmastik(II)oksiid on värvuseta, õhust raskem, vees lahustumatu, veega mittereageeriv neutraalne oksiid ja mürgine gaas. Ainsa lämmastiku oksiidina võib ta tekkida lämmastiku ja hapniku reageerimisel väga kõrgel temperatuuril näiteks sädelahendusel välgulöögil või kaarleegis laboris: N2 + O2 2NO Lisaks on veel lämmastikoksiidi laboris saada näiteks metallide reageerimisel lahjendatud lämmastikhappega ja ammoniaagi katalüütilisel oksüdatsioonil. 3Cu + lahj. 8HNO3 3Cu(NO3)2 + 2NO + 4H2O Reageerimisel erinevate ühenditega, võib ta käituda nii oksüdeerijana kui ka redutseerijana. NO toetab nagu ka naerugaaski põlemist.
väävelhappeks. Atmosfääri teda lasta ei tohi - happevihmad Maakide redutseerimiseks on kasutusel kolm meetodite gruppi Vanimaks ja kõige levinumaks metallurgiaharuks on pürometallurgia (püro tähendab ladina keeles leeki). Siin sulatatakse metall maagist välja kõrge temperatuuriga. See kõrge temperatuuriga leek saadakse kütuste põletamisel. Nii toodetakse rauda ja tema sulameid, vaske jne. Nagu me eelnevast teame, esineb raud rauamaakides oksiidina. Sellest tuleb raud välja redutseerida. Selleks kasutatakse enamasti koksi - seega sütt või süsinikoksiidi: Fe3O4+ 4C = 3Fe + 4CO Fe2O3 + 3CO = 2Fe + 3CO2 Täiesti puhast rauda pole võimalik nii toota, ikka sisaldab ta mõningal määral süsinikku. Kuna selline sulam on korrosioonile vastupidavam, siis tööstuslikult toodetaksegi mitte puhast rauda, vaid malmi ja terast. Karbotermia redutseerija on süsinik, kas koksina või mõnemadalama ühendina ( CO
Lahustuvuse suurenemine on seotud ioontugevusest tingitud aktiivsustegurite vähenemisega. Temperatuuri ja lahusti mõju lahustuvusele: Lahustuvus kasvab temperatuuri tõustes. Anorgaaniliste ainete lahustuvus väheneb orgaanilise lahustite lisamisel. Lahuse happesuse mõju lahustuvusele: Lahustuvus suureneb kui vähe lahustuva ühendi koostises on nõrgale elektrolüüdile kuuluv ion. Raua määramise kaalanalüütiline meetod: Sadestame raua hüdroksiidina ja kaalume oksiidina.9000C juures kuumutatakse pool tundi ja tuhavaba filter põleb ära. Kaalanalüüsi eelised ja puudused: Meetodid enamuse katioonide ja anioonide määramiseks *aeglasem meetod, *efektiivne kui on analüüsiks vähe proove; *pole vaja kalibreerida ja standardiseerida; *saab kasutada kui määratava komponendi kontsentratsioon on üle 0,1%. Kaalanalüüsi rakendusi: Orgaanilise ja anorgaanilise sadestusreaktiivid. UV ja nähtava valguse spektroskoopia põhimõte:
kergelt ka seintele. Võib-olla oleksin pidanud rohkem soojendama, et reaktsioon paremini välja kukuks, kuid katse tõestas, et suhkur sisaldab aldehüüdrühma. 1.2.4.Sahharoosi hüdrolüüsi kontroll Fehlingi lahustega Taandavate suhkrute määramisel on üheks levinumaks reaktiiviks Fehlingi reaktiiv (leeliseline vask(II)tartraatkompleks). Tekkiv vask(II)tartraatkompleks reageerib aldooside või ketoosidega. Vaba aldehüüd-või ketorühma toimel vask taandub, mis vask(I)oksiidina lahusest välja sadestub (punane sade). Suhkur oksüdeerub aga happeks. Taandavad suhkrud annavad positiivse reaktsiooni, sahharoos aga pole taandav. Küll aga hüdrolüüsub sahharoos hapendamisel glükoosiks ja fruktoosiks, mis annavad positiivse tulemuse. Töö käik Võtan kaks katseklaasi ja lisan kummasegi 1 ml sahharoosi lahust. Ühte neist lisan 1 tilka kontsentreeritud HCl. Loksutan ja hoian mõlemat lahust 5 minutit veevannis 80-85oC juures
tootmise võtmeetapp. Sulfitid on ka eeskätt redutseerijad. SO2 on vahel ka oksüdeerija näiteks H2S-II + SIVO2 = S0 +H2O reaktsioon sobib mõnikord heitgaaside puhastamiseks) SO3 vääveltrioksiid ehk väävel(VI)oksiid SO3 on tavatingimustel kergesti lenduv vedelik. SO3 moodustub vääveldioksiidi oksüdeerumisel õhuhapniku toimel 2SO2 + O2 2SO3. SO3 on väga tugev oksüdeerija, milles temaga kokkupuutel võivad paljud orgaanilised ainet süttida. Tugeva happelise oksiidina ta reageerib veega SO3 + H2O H2SO4. Reaktsioon toimub väga tormiliselt, kus eraldub palju soojust. Enamik vääveltrioksiidist kasutataksegi väävelhappe tootmiseks. H2SO3 väävlishape Väävlishape on keskmise tugevusega hape, mis tekib vääveldioksiidi reageerimisel veega SO2 + H2O H2SO3 H2SO3 on suhteliselt ebapüsiv, lagunedes kergesti vääveldioksiidiks ja veeks, mistõttu on ta püsiv ainult lahjendatud lahustes. Kaheprootonilise happena reageerimisel
lahusesse. Lahuse järgneval töötlemisel eraldatakse metall sellest lihtainena. 3. Vanimaks ja kõige levinumaks metallurgiaharuks on püro metallurgia (püro tähendab ladina keeles leeki). Siin sulatatakse metall maagist välja kõrge temperatuuriga. See kõrge temperatuuriga leek saadakse kütuste põletamisel. Nii toodetakse rauda ja tema sulameid, vaske jne. Nagu me eelnevast teame, esineb raud rauamaakides oksiidina. Sellest tuleb raud välja redutseerida. Selleks kasutatakse enamasti koksi - seega sütt või süsinikoksiidi: Fe3O4+ 4C = 3Fe + 4CO Fe2O3 + 3CO = 2Fe + 3CO2 Täiesti puhast rauda pole võimalik nii toota, ikka sisaldab ta mõningal määral süsinikku. Kuna selline sulam on korrosioonile vastupidavam, siis tööstuslikult toodetaksegi mitte
kõrgsurvevooliku kaudu ühendatud mootoriga. Käigukangil asuva nupu abil saab süsteemi käivitada. Kuna seda tohib teha ainult täiskiirenduse ajal, asub pedaali all ka ohutuslüliti, mis takistab süsteemi käivitamist juhul, kui juht on kogemata käigukangil asuvat nuppu puudutanud. NO - lämmastik(II)oksiid Lämmastik(II)oksiid on värvuseta, õhust raskem, vees lahustumatu, veega mittereageeriv neutraalne oksiid ja mürgine gaas. Ainsa lämmastiku oksiidina võib ta tekkida lämmastiku ja hapniku reageerimisel väga kõrgel temperatuuril näiteks sädelahendusel välgulöögil või kaarleegis laboris: N2 + O2 2NO Lisaks on veel lämmastikoksiidi laboris saada näiteks metallide reageerimisel lahjendatud lämmastikhappega ja ammoniaagi katalüütilisel oksüdatsioonil. // 3Cu + lahj. 8HNO3 3Cu(NO3)2 + 2NO + 4H2O Reageerimisel erinevate ühenditega, võib käituda nii oksüdeerijana kui ka redutseerijana. NO toetab põlemist
fosfor(V)oksiidiga süttida. Veega kokkupuutel toimub tormiline reaktsioon, sageli lausa väike plahvatus ja leek ning moodustub rida fosforhappeid. Vee liitumine tetrafosfordekaoksiidile kulgeb tegelikult astmeliselt. Kõigepealt tekib metafosforhape HPO3, mis on tuntud ainult polümeerina (HPO3)x X>2. Edasi tetrafosforhape H4P2O7 ja alles lõpuks ortofosforhape. Meta- ja tetafosfaadid on mürgised, kuid fosforhappe lahjendatud lahustes neid pole . Happelise oksiidina reageerib ta aluste ja aluseliste oksiididega moodustades vastavaid fosfaate. Olenevalt tingimustest võib fosfor(V)oksiid esineda ka suuremate polümeeridena, kuid polümeerset fosfor(V)oksiidi koostist väljendatake lihtsustatult valemiga P2O5. Teda kasutatakse erinevate ainete kuivatamisel, fosforhappe, pindaktiivsete ainete (detergentide) ja fosfaatklaasi tootmiseks. P4O6 tetrafosforheksaoksiid ehk fosfor(III)oksiid.
Tasakaalustada redoksreaktsiooni võrrand FeS + HNO3 = Fe(NO3)3 + H2SO4 + NO + H2O Raud(II)sulfiid FeS on divesiniksulfiidhappe H2S sool. Antud redoksreaktsioonis muutub raudsulfiidis nii raua kui ka väävli oksüdatsiooniaste: II -II V III VI II FeS + HNO3 = Fe(NO3)3 + H2SO4 + NO + H2O Vastavalt reeglile 1 valime redokssüsteemi algolekuks reaktsioonivõrrandi parema poole, sest selles on lämmastik nitraatioonina (oksüdatsiooniaste V) ja oksiidina (oksüdatsiooniaste II). 1III (-) 1II Fe + 1e = Fe 1VI (-) 1(-II) +9 1 S + 8e = S 1II (-) 1V 9 N - 3e = N -3 3 Antud redokssüsteemis on oksüdeerijaks raud(III)nitraat ja väävelhape. Eeldame, et nende molekule peab olema ühepalju, sest lähteaineks on FeS. Kui mõlemaid molekule on üks, siis liidavad nad summaarselt üheksa elektroni. Liidetud ja loovutatud elektronide
com/inorganics/P4O10.jpg ) Veega kokkupuutel toimub tormiline reaktsioon, sageli lausa väike plahvatus ja leek ning moodustub rida fosforhappeid. Vee liitumine tetrafosfordekaoksiidile kulgeb tegelikult astmeliselt. Kõigepealt tekib metafosforhape HPO3 , mis on tuntud ainult polümeerina (HPO3)x X>2. Edasi tetrafosforhape H4P2O7 ja alles lõpuks ortofosforhape. Meta- ja tetafosfaadid on mürgised, kuid fosforhappe lahjendatud lahustes neid pole . Happelise oksiidina reageerib ta aluste ja aluseliste oksiididega moodustades vastavaid fosfaate. Koostanud: Janno Puks Tallinna Arte ja Kristiine Gümnaasium 8 Olenevalt tingimustest võib fosfor(V)oksiid esineda ka suuremate polümeeridena, kuid polümeerset fosfor(V)oksiidi koostist väljendatake lihtsustatult valemiga P2O5. Teda kasutatakse erinevate ainete kuivatamisel, fosforhappe, pindaktiivsete ainete
Kui teised kasvufaktorid on soodsad, taluvad taimed ka happelisi muldi paremini. Happelised mullad on eriti levinud Lõuna-Eestis. Hea on kasutada lupjamiseks põlevkivi tuhka, plinkritolmu ja ka paekivi jahu. Kui muldi lubjata, siis mulla neelavast kompleksist välja tõrjuda H ja asendada Ca-ga. Kõik Ca ühendid ei sobi. nt. [M-]-H-H +CaCl2 [M]=Ca +2HCl (suureneb aktiivne happesus) Ka kips eo sobi [M-]-H-H + CaSO4 [M]=Ca + H2SO4 Sobivad ühendid kus Ca on oksiidina: [M-]-H-H + CaO [M]=Ca + H2O [M-]-H-H +CaCo3 [M]=Ca + H2O + CO2 Ka kustutatud lubi Ca(OH)2 [M-]-H-H + Ca(OH)2 [M]=Ca + 2H2O Lubiväetiste tähtsaim kvaliteedi näitaja on neutraliseerimisvõime ehk lubiväetiste leelisus lubiväetiste omadus neutraliseerida mulla kahjulikku happelisust. Väljendatakse CaCO 3 %. Lubiväetise mõju mullas: 1. Kaob kõige kahjulikum osa mulla potentsiaalsest happelisusest (asendushappesus ja liikuv Al). 2. Suureneb neeldunud aluste hulk. 3
Siis juhitakse ta kloroplastidesse või plastiididesse kus redutseeritakse ta ammooniumiks. Ammoonium muudetakse aminohapeteks. Liblikõielisi varustavad N-ga mügarbakterid. S Sulfaadist. Toimub taimelehtedes kõige aktiivsemalt. Sulfaat muudetakse glutaatiooniks. P Mullast fosfaatidena. Siseneb peamiselt ATP formeerumise käigus. Lisatakse mitmete orgaaniliste ühendite koostisesse. Katioonid (K, Mg, Ca, Cu, Fe, Mn, Co, Zn, Na) rauda saadakse oksiidina mullast. O Saadakse respiratsiooni teel. 4. Mulla happesus. Mulla happesus vesinikioonide esinemine mullas. Taimed: Kaltsifiilsed või kaltsofoobsed. Aktiivne kui on otseselt mullalahuses Potentsiaalne kui on mullakolloidide küljes. Phm passiivses olekus. 5. Mulla neelamisvôime. Mullamitselli ehitus. Mulla neelamisvõme mulla võime kinni hoida tahkeid, vedelaid ja gaasilisi aineid. Liigid: 1 Mehaaniline muld toimib filtrina
K kaalisool 41,6% K2O KCl 3,0*1,4=4,2 t 3) Toimeainena (tegevainena) N N% Nt. karbamiid - 45% N=5*0,45=2,25 t N P - P2O5% KCl 60% K2O=3,0*0,6=1,8 t K2O K - K2O % superfosfaat 127% P2O5 = 2,0*0,127=0,254 t P2O5 4) Toiteelemendina (N,P,K) Nt. karbamiid 45% N=5*0,45=2,25 t N KCl 50% K=3,0*0,5=1,5 t K superfosfaat 8,1% P=2,0*0,08=0,16 t P Hydro 20-10-10 t m ? oksiidina 20- 48 t m elemendina P= P2O5*0,436 P2O5=P*2,294 K= K2O *0,83 K2O =K*1,205 Fosforit ja kaaliumit ei anta kunagi võrdses koguses. Kui neid on siiski enam- vähem võrdselt, võib arvata, et tegu on oksiidiga. 11 II VÄETISED LÄMMASTIKVÄETISED Õhus on 78% lämmastikku, 21% hapnikku, 1% kõike muud. Pinna iga m2 kohal on 7 t lämmastikku sisaldav õhukiht.
31. Sadestusmeetodi põhimõte. Tooge näiteid. Proov lahustatakse, lahusele lisatakse sadestusreaktiivi, mis moodustab analüüdiga rasklahustuva ühendi (sadestusvorm), rasklahustuv ühend sadestatakse, sade pestakse, kuivatatakse, vahel on vaja sademe koostist muuta, seejärel kaalutakse (kaaluvorm). Sadestus- ja kaaluvorm on tihti samad (hõbekloriid, nikkeldimetüülglüoksimaat), vahel erinevad (kaltsium sadestatakse oksalaadina, kaalutakse oksiidina, muundatakse kuumutamisega). Kolloidsademeks nimetatakse osakesi läbimõõduga 10-9 10-6 m. Kui osakesed on suuremad, nimetatakse sadet kristalseks. I don't want to know the answers, I don't need to understand 32. Sademe tekkimise mehhanism. Suhteline üleküllastatus RS=(C-S)/S, kus S-sadestusvormi lahustuvus, C-sadestusvormi kontsentratsioon. Üleküllastuse korral C>S ja see tekib sadenemisprotsessi aegluse tõttu.
sadestusvormiks _ Rasklahustuv ühend sadestatakse _ Sade kogutakse, pestakse ja kuivatatakse _ Vajadusel sademe koostist muudetakse _ Lõpuks sade kaalutakse Sadet sellisel kujul, nagu ta läheb kaalumisele, nimetatakse kaaluvormiks Sadestus- ja kaaluvorm _ Sageli on sadestusvorm ja kaaluvorm üks ja sama: nikkeldimetüülglüoksimaat hõbekloriid _ Vahel on nad erinevad: Kaltsiumi määramisel sadestatakse kaltsium oksalaadina, kuid kaalutakse oksiidina. Muundamine viiakse läbi kuumutamisel kõrge temperatuuri juures Aurustusmeetodid Aurustusmeetodid on gravimeetrilised meetodid, mille puhul analüüt aurustatakse proovist välja Jaotatakse: Otsesed: lendunud analüüt püütakse kinni ja kaalutakse Kaudsed: Määratakse proovi massi vähenemist _ Neid kasutatakse küllalt palju niiskusesisalduse Määramiseks Hape-alus tiitrimine _ Kaudsed määramised titrandiks sobib hape, alus või sool.
· Ohutus- ja riskilaused ning ohusümbolid, kui väetis on liigitatud ohtlikuks näiteks: Ammooniumnitraat. · Oksüdeeriv. · R7 Võib põhjustada tulekahju. · S2 Hoida lastele kättesaamatus kohas. Kui väetis sisaldab mikroelemente, peab märgistusel olema sõna "mikroelementidega" või "sisaldab", millele järgnevad väetises sisalduvate mikroelementide nimetused ja nende keemilised sümbolid. Toiteelemendid võib avaldada märgistusel nii elemendina kui oksiidina, välja arvatud mikroelemendid ja lämmastik, mis avaldatakse ainult elemendina. 13. MÄRKIDE KOGUMIK Kirjapaberi pakenditel on numbrid- 80g/m, 100g /m, 140g /m jne, number näitab paberi kaalu. Mida väiksem number, seda õhem on paber ja vastupidi. Paberil on välja kujunenud ka numbrid vastavalt mõõtudele (pikkus ja laius). Euroopas on tavaline kirjapaber ja väiksem joonistuspaber mõõdus- 29.7 cm - 21 cm ning paberi kokkuleppeline suuruse number on A4
enne keevitamist, keevitamise ajal, kui ka pärast keevitamist ja lasta pärast aeglaselt maha jahtuda. Titaan ja nioobium -- kõrglegeeritud kroom- ja kroomnikkelterastes ühinevad keevitamisel süsinikuga, takistades kroomkarbiidide teket, seega parendades keevitatavust. Vaske -- leidub terastes 0,3..0,8%. Vask samuti parendab keevitatavust, suurendab terase tugevust, plastsust ja korrosioonikindlust. Hapnik -- esineb terastes raud (II) oksiidina. Raud (II) oksiidi lahustub puhtas sulatatud rauas kuni 0,5%, mis vastab hapnikusisaldusele 0,22% ja väheneb süsinikusisalduse suurenemisel. Hapnik halvendab terase keevitatavust ning vähendab tugevust ja plastsust. Lämmastik -- sattudes ümbritsevast õhust keevitusvanni, lahustub sulametallis. Jahtumisel moodustab lämmastik keevitusvannis rauaga keemilisi ühendeid (nitriide), mis suurendavad terase tugevust ja kõvadust, kuid alandavad tunduvalt plastsust.
Peam. tööstusl. allikad: sulfiidsed mineraalid galeniit PbS, sfaleriit (Zn,Fe)S (kuni 0,1% Tl) püriit FeS2 (kuni 0,5% Tl) jmt. Mineraale kasutatakse muuks otstarbeks (Tl on kõrvalprodukt) Sageli kontsentreeritakse Tl mitmesugustest põletusproduktidest, suitsugaasist, tehnoloogilistest põlemis- (särdamis-) tolmudest. Kontsentreerimiseks kasutatakse sageli kloorimist või sulfaatimist koos järgneva ekstraktsiooniga, lõpuks sadestatakse lahustest (I) kloriidina, kromaadina, oksiidina jmt. ühenditena. Metalliline Tl saadakse väljatõrjumisel lahustest Zn-ga või sulfaatsete lahuste elektrolüüsil. Puhastamiseks mitmesugused elektrolüütilised meetodid, tsoonsulatus jm. 3.6.1.2. Füüsikal. ja keemil. omadused Sinaka läikega hallikasvalge metall, väga pehme (noaga lõigatav) Ühendites oksüd.-aste peam. I ja III Õhus kattub oksiidikihiga (Tl2O + Tl2O3), tuhmub (säilitatakse taval. õlis) Mõnikord säilitatakse dest. vees, millest õhk on eemaldatud
annaabi.ee 
