"Õitsev meri"August Mälk (4)

August Mälk „Õitsev meri“
Kirjand
Igal asjal on oma tähendus – iga asi sümboliseerib midagi. Kõike ei saa võtta sõna-sõnalt, vaid tuleb mõista ka asja sügavamat poolt. Mida tähendab aga August Mägu teose pealkiri „Õitsev meri“. Kindlasti ei saa seda võtta ainult otseselt – sellel on ka kaudne tähendus. Otseses mõttes kirjeldab August Mälk mere õitsemist järgmiselt: “Päike tõusis parajasti , kullates rannapuid, tarede katuseid ja vett. Kaugel karidel kohas vesi. Rahude ja laidude all oli aga veepind veel peegelsile ja kaugemal tõusis veel üksikuid udusaarekesi nagu heledaid õitsvaid põõsaid.” Kuid mere õitsemisel on ka palju sügavam tähendus.
Esimeseks väiteks tooksin selle, et Hannes ei saanud elada ilma mereta. Meri oli talle väga südamelähedane ja oluline. Tema elu sõltus merest.
Hannes elas rannakülas, kus meri oli inimestele elus alati väga tähtsal kohal olnud. Mehed tegelesid kalandusega, mis oli ka peamiseks elatusallikaks. Kui inimene oli mere vastu hea, siis oli meri ka inimeste vastu helde ja pakkus rikkalikku kalasaaki. Kuid sageli tuli leppida selle vähesega, mida meri loovutas. Järelikult sõltus Hannese elu paljustki merest.
Seda, et Hannes ei saanud elada ilma mereta, näitab tegelikult ka tema elukutse valik – töötas ta ju suurtel laevadel, mis viisid ta küll kodust ja perekonnast väga kaugele, kuid meri jäi alati lähedale. Ta rändas maailmameredel ja sai uusi kogemusi. Teenitud rahaga aitas ta oma vaest perekonda.
“Kui tuttavaid hääli ei kuule aknast pead välja pistes või õuele minnes merekohinat, siis nagu oleks midagi surnud. Midagi puudu, mida hing vajab“. See lause tõestab väga selgelt, et Turja Hannes ei saanud elada ilma mereta. Ilma mereta oli Hannese hing tühi.
Teiseks väidaksin seda, et Turja Hannes jäi truuks oma kodukohale. Vaatamata elu keerdkäikudele ja erinevatele sündmustele, pöördus ta ikka tagasi oma armsasse pelgupaika - Turja tallu. Hannes oli oma kodukohaga justkui kokku kasvanud.
Võtame näiteks Hannese esimese suhte Niidaga. Kuna Niida oli pärit rikkamast perest, siis oli tal võimalik käia linnas koolis õppimas. Linnaelu muutis Niidat märgatavalt - teda ei tõmmanud enam mereäärne elu ega rannaküla. Hannes, kes oli olnud Niidasse väga kiindunud ja kellel olid tüdrukuga seoses suured unistused olnud, jäi aga truuks oma kodukohale Turjal. Tema linnaelust ei hoolinud.
Kui Hannes sai käitseväest puhkuse, tutvus ta Põide tüdruku Liidaga. Liida oli hakkaja ja viskas poisile kohe silma peale. Nad hakkasid kirjutama. Liida vanemad oleksid noormehe meelsasti koduväiks võtnud. Kui kaitsevägi lõppes, oleks Hannes võinud kohe Liida juurde minna, kuid teda tõmbas hoopis rannakülla. Koju jõudes avastas ta, et nii mõnigi asi on muutunud – vend Klaus oli abielus sõnaka Liisega, Taalil oli poeg (Hannes oli poja isa), eluolu oli vilets. Kodus tekkisid pidevalt tülid ja Hannes otsustas ikkagi Pöidele minna, et Liisaga abielluda . Kuid Hannes tundis, et midagi oleks justkui puudu. Kui vend Klaus tormiga hukkus ja isa mõne aja pärast haigestus, oli kõik otsustatud - Hannes läks koju tagasi.
Hannese kõrval jäi rannakülale truuks ka Saadu talu tüdruk Taali . Kuigi too käis teenistust otsimas mandril , naases ta siiski oma kodukohta. Lõpuks sai temast õige kaasa Hannesele. Hannes ja Taali kogesid mere õitsemist sügavamas tähenduses.
Kokkuvõtteks võib öelda, et mere õitsemist mõistavad kõige paremini just need inimesed, kes on mere ääres sündinud ja seal pikka aega elanud. Inimene kelle soontes ei liigu randlase veri ja kes ei ole olnud truu oma rannakodule, ei mõista mere õitsemise sügavamat tähendust, kuid meie, saarlased , võiksime sellest siiski aru saada.