Nukleiinhapped (0)

Ande Andekas
Bioloogia – Nukleiinhapped
Nukleiinhapped avastati 1869. a. Need on biopolümeerid, mille monomeerideks on nukleotiidid . Eristatakse kahte tüüpi nukleiinhappeid – desoksüribonukleiinhape (DNA; monomeerideks on desoksüribonukleotiidid ( keeruka struktuuriga ühendid, mis on moodustunud lämmastikaluse, desoksüriboosi ja fosfaatrühma liitumisel)) ja ribonukleiinhape (RNA; monomeerideks on ribonukleotiidid (moodustunud lämmastikaluse, riboosi ja fosfaatrühma liitumisel)). DNA molekulide omadused sõltuvad monomeeride järjestusest ja hulgast. DNA struktuur avastati 1953. aastal. Selle koostises on neli erinevat nukleotiidi: adenosiinfosfaat (A), guanosiinfosfaat (G), tsütiidiinfosfaat (C) ja tümidiinfosfaat (T). Monomeeride erinevused tulenevad nende koostisesse kuuluvast lämmastikalusest ( adeniin , guaniin, tümiin, tsütosiin; koostises süsinik, vesinik , hapnik ja lämmastik). Desoksüribonukleiinhappe molekul koosneb kahest omavahel ühinenud ahelast , mille koospüsimise aluseks on komplementaarsusprintsiip (nukleotiidide üksteisele vastavus; A vastas on T (2 vesiniksidet) ja G vastas C (3 vesiniksidet)). DNA esimest järku struktuuriks e. primaarstruktuuriks nimetatakse nukleotiidide järjestust molekulis. DNA teist järku struktuur e. sekundaarstruktuur moodustub vesiniksidemetega ühendatud kaheahelase DNA keerdumisel kruvikujuliselt biheeliksisse. Kolmandat järku struktuur e. tertsiaarstruktuur võib DNA molekulil olla küllalt eriilmeline ja see moodustub koos molekuliga seostunud valkudega. DNA on kromosoomide (paiknevad rakutuumas ) põhiline koostisosa . Vähesel määral esineb neid veel kloroplastis ja mitokondoris. DNA põhiline üleanne on päriliku info säilitamine (paikneb üksnes DNA molekulides), rakutuumast saadava info põhjal reguleeritakse raku kõiki elutalitlusi. Enne raku jagunemist toimub DNA kahekordistamine, et moodustunud tütarrakud saaksid samasuguse päriliku info, kui oli lähterakus. Pärilikkuse kandja on ka viirustes ja bakterites (rõngaskromosoomis). Oluline on, et DNA molekulid säilitaksid oma nukleotiidse järjestuse sõltumata rakusiseste või –väliste tingimuste muutumisest. Kaheahelaline biheeliks on paljude keemiliste ja füüsikaliste tegurite suhtes küllaltki vastupidav (miljonite vesiniksidemete tõttu). Kaheahelalisus tagab ka kogu päriliku info esinemise vähemalt kahes koopias ning on oluline ka pärilikkuse avaldumise seisukohalt. RNA kolm lämmastikalust on samad mis DNA-l (A, G, C), T asemel esineb uratsiil (U; uridiinfosfaat). Monomeeride ühinemisel tekib RNA molekul, mis koosneb ühest ahelast, omadused tulevad monomeeride järjestusest ja hulgast molekulis. RNA primaarstruktuuriks nimetatakse nukleotiidide järjestust molekulis. RNA osaleb pärilikkuse avaldumises , erinevad molekulid tagavad geneetilise info realiseerumise. Molekulide funktsioonide alusel võib RNA jagada informatsiooni- (mRNA; toob geneetilise info rakutuumas asuvatest kromosoomidest valgussünteesi toimumise paika, tsütoplasmas olevatesse ribosoomidesse; kõige rohkem molekule), transport- (tRNA; ülesandeks mRNA molekuliga ribosoomidesse saabunud geneetilise info lahtimõtestamine, õigete aminohapete kohale toomine ja nende lülitamine sünteesitava valgu ahelasse; sekundaarstruktuur on ristikulehe kujuga; molekuli paadumata otsa külge seondub aminohape) ja ribosoomi-RNA-ks (rRNA; kuulub ribosoomidesse ja osaleb valgusünteesis; kõige vähem molekule). RNA molekulidel ei ole ühesugust ruumilist struktuuri, iga molekul koosneb vaid ühest ahelast, kuid molekulisiseselt võivad ribonukleotiidid omavahel paarduda.
Nukleiinhapped avastati 1869. a. Need on biopolümeerid, mille monomeerideks on nukleotiidid. Eristatakse kahte tüüpi nukleiinhappeid – desoksüribonukleiinhape (DNA; monomeerideks on desoksüribonukleotiidid (keeruka struktuuriga ühendid, mis on moodustunud lämmastikaluse, desoksüriboosi ja fosfaatrühma liitumisel)) ja ribonukleiinhape (RNA; monomeerideks on ribonukleotiidid (moodustunud lämmastikaluse, riboosi ja fosfaatrühma liitumisel)). DNA molekulide omadused sõltuvad monomeeride järjestusest ja hulgast. DNA struktuur avastati 1953. aastal. Selle koostises on neli erinevat nukleotiidi: adenosiinfosfaat (A), guanosiinfosfaat (G), tsütiidiinfosfaat (C) ja tümidiinfosfaat (T). Monomeeride erinevused tulenevad nende koostisesse kuuluvast lämmastikalusest (adeniin, guaniin, tümiin, tsütosiin; koostises süsinik, vesinik, hapnik ja lämmastik). Desoksüribonukleiinhappe molekul koosneb kahest omavahel ühinenud ahelast, mille koospüsimise aluseks on komplementaarsusprintsiip (nukleotiidide üksteisele vastavus; A vastas on T (2 vesiniksidet) ja G vastas C (3 vesiniksidet)). DNA esimest järku struktuuriks e. primaarstruktuuriks nimetatakse nukleotiidide järjestust molekulis. DNA teist järku struktuur e. sekundaarstruktuur moodustub vesiniksidemetega ühendatud kaheahelase DNA keerdumisel kruvikujuliselt biheeliksisse. Kolmandat järku struktuur e. tertsiaarstruktuur võib DNA molekulil olla küllalt eriilmeline ja see moodustub koos molekuliga seostunud valkudega. DNA on kromosoomide (paiknevad rakutuumas) põhiline koostisosa. Vähesel määral esineb neid veel kloroplastis ja mitokondoris. DNA põhiline üleanne on päriliku info säilitamine (paikneb üksnes DNA molekulides), rakutuumast saadava info põhjal reguleeritakse raku kõiki elutalitlusi. Enne raku jagunemist toimub DNA kahekordistamine, et moodustunud tütarrakud saaksid samasuguse päriliku info, kui oli lähterakus. Pärilikkuse kandja on ka viirustes ja bakterites (rõngaskromosoomis). Oluline on, et DNA molekulid säilitaksid oma nukleotiidse järjestuse sõltumata rakusiseste või –väliste tingimuste muutumisest. Kaheahelaline biheeliks on paljude keemiliste ja füüsikaliste tegurite suhtes küllaltki vastupidav (miljonite vesiniksidemete tõttu). Kaheahelalisus tagab ka kogu päriliku info esinemise vähemalt kahes koopias ning on oluline ka pärilikkuse avaldumise seisukohalt. RNA kolm lämmastikalust on samad mis DNA-l (A, G, C), T asemel esineb uratsiil (U; uridiinfosfaat). Monomeeride ühinemisel tekib RNA molekul, mis koosneb ühest ahelast, omadused tulevad monomeeride järjestusest ja hulgast molekulis. RNA primaarstruktuuriks nimetatakse nukleotiidide järjestust molekulis. RNA osaleb pärilikkuse avaldumises, erinevad molekulid tagavad geneetilise info realiseerumise. Molekulide funktsioonide alusel võib RNA jagada informatsiooni- (mRNA; toob geneetilise info rakutuumas asuvatest kromosoomidest valgussünteesi toimumise paika, tsütoplasmas olevatesse ribosoomidesse; kõige rohkem molekule), transport- (tRNA; ülesandeks mRNA molekuliga ribosoomidesse saabunud geneetilise info lahtimõtestamine, õigete aminohapete kohale toomine ja nende lülitamine sünteesitava valgu ahelasse; sekundaarstruktuur on ristikulehe kujuga; molekuli paadumata otsa külge seondub aminohape) ja ribosoomi-RNA-ks (rRNA; kuulub ribosoomidesse ja osaleb valgusünteesis; kõige vähem molekule). RNA molekulidel ei ole ühesugust ruumilist struktuuri, iga molekul koosneb vaid ühest ahelast, kuid molekulisiseselt võivad ribonukleotiidid omavahel paarduda.