Nõukogude Liit Hruštšovi ajal referaat (0)

lgümnaasium Autor klass NÕUKOGUDE LIIT HRUŠTŠOVI AJAL Referaat Juhendaja koht ja aasta


ERAELU JA TÖÖ Nikita   Hruštšov   (vene   Никита   Сергеевич   Хрущёв)   sündis   15.   aprill   1894 Kalinovkas, Kurski kubermangus (Venemaa Keisririik) talupojaperekonda. Isa, Sergei (raudteetöötaja,   kaevur   ja   tehasetööline),   käis   perele   raha   teenimas   kaugemal Donbassis. Ema, Ksenia, hoolitses kodus poja Nikita ja tütre Irina eest. Kalinkovas, vaeses   talupoegade   külas,   omandas   Nikita   haridust   vaid   neli   aastat.   1908   kolis Sergei Hruštšov Donetskisse (Ukraina), mis oli üks paremini industraliseeritud linnu Vene  impeeriumis,  ja  ülejäänud  perekond  järgnes  talle  peagi.  Nikita  hakkas pere majandusliku   seisu   tõttu   varases   eas   tööl   käima   karjapoisina,   edaspidi   Donbassi kivisöe kaevandustes ja tehastes ja Donetski metallitööstuses. Nikita   aitas   koguda   raha   ka   1912.   aasta   Lenskiy   veresauna   (kaevurite ülestõus   väikeste   palkade   ja   kehvade   töötingimuste   pärast)   ohvite   perekondade jaoks,   mis   maksis   talle   töökoha.   Esimeses   maailmasõja   ajal   oli   Nikita   Hruštšov sõjaväeteenistusest   vabastatud,   kuna   kaevandustes   oli   vaja   töömehi.   1918   liitus Hruštšov bolševikega ja võttis osa Venemaa kodusõjast. 1922 alustas Nikita õpinguid Donetski Industriaal Kõrgkooli töölisteaduskonda, tegeledes samal ajal parteitööga kõrgkoolis, Donbasis ja Kiievis. 1929. aastal lõpetas Moskva Tööstusakadeemia, mis oli vajalik, et tema vähene haridus ei takistaks poliitise karjääri tegemist. 1914.   aastal   abiellus   Nikita   tõstukijuhi   tütre   Efrosinja   Ivanovna   Pisarevaga ning   neil   sündis   tütar   Yulia   (1915)   ja   poeg   Leonid   (1917),   kes   hukkus   teises maailmasõjas.   1920   suri   naine   tüüfusesse.   Järgmine   abielu   üksikema   Marusjaga kestis vaid kaks aastat, kuid pärast lahutust jätkas Nikita Marusja toetamisega. 1924. aastal   abiellus   (1965   ametlik   registreerimine)   Hruštšov   Niina   Petrovna Kuhartshukiga, kellega sai ta neli last: Rada (1929), Sergei (1939) ja veel kaks tütart, kellest üks suri peale sündi ja teine suri 36-aastaselt. Niina toetas oma abikaasat poliitilistes tegevustes ja välisvisiitidel erinedes seega eelmistest Nõukogude Liidu juhtide naistest. POLIITILISE KARJÄÄRI TÕUS Pärast tsaar Nikolai II troonilt eemaldamist 1917. aastal ja bolševike tõusu, valiti Hruštšov esialgu tööliste nõukogu liikmeks Rutšenkovos ja hiljem esimeheks. 1918. aastal astus Venemaa Kommunistliku Bolševike Partei liikmeks ja osales ka


Venemaa kodusõjas, pärast sõda oli majandus- ja parteitööl. Rutšenkovi kaevanduse poliitilise juhina avanesid  võimalused  tutvuda mõjukate riigitegelastega, kes nägid temas     potensiaali   poliitikas   läbi   löömiseks.   Need   suunasid   Hruštšovi   Moskva akadeemiasse.   Komsomolisuunamisega   saadeti   Hruštšov   õppima   Moskvasse Tööstusakadeemiasse,   kus   valiti   Tööstusakadeemia   parteikomitee   sekretäriks. Akadeemia   lõpetas   ta   1929.   aastal.   Hruštšov   hakkas   karjääriredelil   tõusma   ja vahetas   töökohti   tihti,   nt   1932   NLKP   Moskva   linnakomitee   sekretär,   1934   NLKP Moskva   organisatsiooni   juht,   1938   suundus   tagasi   Ukrainasse   poliitilist   karjääri jätkama. Ukrainas tegeles Hruštšov repressioonidega nn kodumaa vaenlaste vastu, mistõttu   120 000   inimest   lahkus   Ukrainast.   Teises   maailmasõjas   kuulus   Nikita sõjanõukogudesse jne. Sõja lõpuks pälvis auastme kindralleitnant. 1944 sai Hruštsov Ukraina NSV Ministrite Nõukogu esimeheks ja KP esimeseks sekretäriks. Ambitsioon viis ta 1949. aastal tagasi Moskvasse, kus ta sai Moskva Partei Komitee esimeseks sekretäriks. TEE NÕUKOGUDE LIIDU JUHIKS Stalini tervis oli viimastel eluaastatel väga kehv ja 1951. aasta 1. märtsil tabas Stalinit insult. Neli päeva hiljem otsustati, mis saab peale tema surma. Uueks juhiks määrati Malenkov, kellel oli Staliniga kõige parem läbisaamine, kuid keda Stalin ise poleks   mantlipärijaks   valinud.   Peale   Stalini   surma   olid   Nikita   Hruštšovi   suurimad konkurendid Georgi Malenkov ja Laverenti Beria. 14. märtsiks oli võimu haaranud enda   kätte   Hruštšov.   Beria   üritas   enda   populaarsust   tõsta   kurjategijate   (ja poliitvangide)   vabastamisega   vanglatest   (GULAG-ist),   kuid   see   süvendas   pingeid. Hruštšov   ja   Malenkov   otsustasid   koostööd   teha   Beria   kõrvaldamiseks   ja   koos valitseda   edasi:   Beria   arreteeriti   1953   juulis   ning   mõisteti   surma.   Malenkov   ja Hruštšovi   omavaheline   võimuvõitlus   kestis   septembrini.   Partei   Keskkomitee pleenumil   7.   septembril   1953   valiti   senine   Keskkomitee   sekretär   Nikita   Hruštšov Keskkomitee   esimeseks   sekretäriks.   Malenkob   jäi   Ministrite   Nõukogu   esimeheks 1955. aastani kuni tema asemele määrati Bulganin. SULAAEG Hruštšovi   võimuletulekuga   algas   nn   sulaaeg,   mille   vältel   toimus


destaliniseerimine.   Lõpetati   massirepressioonid   ja   alustati   represseeritute rehabiliteerimistega,   GULAG-i   hakati   järk-järgult   likvideerima. Põllumajandussaadustel   oli   riiklikult   määratletud   suured   kokkuostuhinnad,   mis tagasid inimestele parema ostujõu, sest ostja jaoks olid hinnad madalad. Hruštšovil oli  soov  parandada  inimeste  elujärge,  inimestel  oli  vabam  liikumine  välismaale  ja Nõukogude Liitu (kuigi see toimus endiselt väga karmi kontrolli all) ja liiduriikidele anti suurem otsustusvabadus. Välisriikidega hakati suhteid parandama, kuid peeti silmas, et sõjalised olukorrad pole välditavad. NLKP 20. KONGRESS 1956. aastal toimus NLKP 20. kongress, kus esines Hruštšov kinnisel istungil ettekandega Stalini isikukultusest ja selle tagajärgedest. Ettekanne hoiti saladuses kuni Gorbatšovi ajani. Hruštšov laitis oma kõnes Stalini repressioone ja isikukultust, mis oli skandaalne tolle aja kohta, kuid ometi see tõstis veelgi Hruštšovi populaarsust partei liikmete seas. Rahvusvahelise olukorra kohta rõhutas ta, et sõjad pole enam fataalselt   paratamatud   ja   neid   saab   ära   hoida   eri   süsteemide   rahulikul kooseksisteerimisel, mida Hruštšov üritas ka saavutada.  MAJANDUS Hruštšovi majanduspoliitika sisaldas uudismaade ülesharimist, millega alustati juba   1954.   aastal,   ja   uute   kultuuride   kasvatama   hakkamist.   Uudismaid   loodi peamiselt väheasustatud piirkondades (nt Kasahstan, Lõuna-Siber), mis tõi kaasa noorte siirdumise nendele aladele ja rahvaste segunemise (venestamise). Maisi tuli külvata   ka   neis   piirkondades,   kus   kliima   polnud   maisile   sobilik   (näit   Eesti   jmt piirkonnad). Hruštšov hakkas ehitama uusi kortermaju, mis olid kuni viiekorruselised (ilma   liftita)   ja   kompaktsed.   Neid   kutsutakse   hruštšovkadeks.   Endiselt   oli   suure tähelepanu all rasketööstuse arendamine, et Lääneriikidega konkurentsis püsida. 1960ndatel   saabus   majanduskriis.   1963   oli   suur   viljaikaldus   ja   teiste toiduainete   puudus,   mistõttu   tekkisid   majandusliku     raskused,   sisepinged. Põllumajandussaaduste   hindu   tõsteti   väga   palju:   või   50%,   lihatooted   25-40%. Uudismaad  olid  välja   kurnatud  liiga   intensiivse  kasutamise   tõttu   ja  käsumajandus


osutus   ebaefektiivseks.   Nõukogude   Liit   pidi   toiduaineid   Läänest   sisse   ostma hakkama, mis omakorda kurnas riigikassat. Toiduainete hinnatõus tõi kaasa streike. VÄLISPOLIITIKA Hruštšov lihtsustas veidi reisimist Nõukogude Liitu ja välja. Samuti tegi ta ka ise suurt koostööd välisriikidega, et parandada diplomaatilisi suhteid. Tema kuulsaim välisvisiit   on   1959.   aasta   septembri   visiit   Ameerikasse,   kus   ta   külastas   erinevaid suurlinnu, sealhulgas Des Moines’d, kus kasvatas maisi härra Garst, kellelt Hruštšov ise oli aastaid tagasi maisi ostnud, et seda Nõukogudemaal kasvatada. Garsti pidas ta   ka   oma   heaks   Ameerika   sõbraks.   Hruštšov   läks   USA-sse   presidendi   Dwight Eisenhoweri kutsel. Hruštšov oli oma reisi vältel tujutsev ja paljunõudev, kuid ometi näitas ta maailmale ka oma kuldset süda. Arutati ka olulisi rahusvahelisi küsimusi (Berliin,   desarmeerimine,   kaubandussuhted),   kuid   mõlemad   riigid   ei   teinud järelandmisi ja olulisi kokkuleppeid ei sõlmitud. Seitse   kuud   kestis   Hruštšovi   sõprus   Eisenhoweriga:  9.   mai   1960.   aastal tulistati   NSV   Liidus   alla   USA   luurelennuk.Hruštšov   oli   oma   uue   Ameerika   sõbras pettunud ja edaspidi näitas ta välispoliitikas karmimat joont.  Hruštšov määras end Nõukogude Liidu delegatsiooni juhiks ÜRO-s, et ta saaks teha poliitisi ja ründavaid avaldusi teha Lääneriikide ja eriti USA suunal isiklikult. KRIISID Veresaun Tbilisis 1956. aasta 9. märtsil toimus peale Hruštšovi kritiseerivat ettekannet   Stalini   isikukultusest   NLKP   20.   kongressil.   Punaarmee   surus   jõhkralt maha gruusia noorte väljaastumise Stalini kaitseks. Ungari ülestõus toimus   21.10 kuni 10.11.1956. Ungari üliõpilased alustasid mässu  Budapestis  NSVL  vägede  vastu,  kuid  peale  jäi NSVL.  Mässu  perioodil  oli Ungari peaminister Imre Nagy, kes oli kolhooside ja NSVL mõjude vastane. Ta hukati 1958.   aastal.   Ungaril   oli   ka   plaan   lahkuda   VLO-st.   Kaks   kuud   vastupanu:  14000 haavatut   ja   enam   kui   3000   hukkunut   NSVL   ja   Ungari   poolelt   ning   200000  riigist põgenenud ungarlast.  Suessi kriis seisnes Suessi kanali riigistamises Egiptuse poolt 26. juuni 1956. Egiptlased lootsid teenida suurt tulu maksude pealt ja survestada ülejäänud maailma. 1952   toimus   Egiptuses   riigipööre:   kukutati   inglisemeelne   kuningas   ja   asemele


president Gamal Abdel Nasser, kes tegi koostööd NSV Liiduga. 1956 anti välja uus põhiseadus   (Egiptus=Sotsialistlik   Islamiriik).   Suessi   riigistamine   tekitas   kaks   leeri: Inglise,   Prantsuse   ja   Iisraeli   liit   ning   Egptus   ja   NSVL.   29.10   viis   oma   väed Egiptusesse Iisrael ja 5.11 jõudis Inglise dessant Port Saidisse. 6. novembril sõlmiti vaherahu, kanal jäi Egiptusele. Berliini   müür   valmis  1961.   aastal   eraldamaks   Ida-   ja   Lääne-Berliini.   Selle eesmärgiks oli takistada massilist idasakslaste põgenemist Läände. Kuid selle tõttu, et  üle  müüri  sai ikkagi  ronida, valvas Berliini müüriks nimetatud piiri ligi  10 tuhat sõdurit. eid, kes üritas siiski üle müüri ronides põgeneda, lasti maha. Kuuba kriis/Kariibi kriis Pärast Teist maailmasõda oli Kuuba majanduslikult USA mõju all. 1959. aastal tuli võimule riigis Fidel  Castroga, kes hakkas Kuubat muutma sotsialistlikumaks: USA ettevõtted   riigistati   ja   toimus   kollektiviseereimine.   Seda   protsessi   toetas   NSVL rahaliste vahendite ja nõuannetega. USA polnud Kuubas toimunud muutustega rahul ja seetõttu prooviti Castro kukutada (Sigade lahe intsident 17.-19. aprill 1961),kuid edutult.  NSVL viis 1962 suvel  tuumalõhkepeasid Kuubale, USA avastas need sama aasta oktoobris. Nende tegevusraadius oli ⅔ USA territooriumist, mistõttu USA tundis ohtu ja otsustas Kuuba saare piiramisrõngasse võtta. Maailm oli uue maailmasõja lävel, kuid J. F. Kennedy ja Hruštšov tegid suuri pingutusi, et seda vältida. Hruštšov pidi   raketid   Kuubalt   eemaldama   ja   vähem   Kuuba   siseasjadesse   sekkuma,   kuid sotsialism ja Castro säilisid riigis. HRUŠTŠOVI TAGANDAMINE JA SURM Hruštšovi   valitsemine   ja   majandusedu   mittesaavutamine   tõi   kaasa   sise-   ja välispoliitilisi   probleeme,   mistõttu   kujunesid   välja   Hruštšovi   vastased.   Vastaste eesotsasoli   Leonid   Brežnev   ja   Juri   Andropov.   Hruštšov   võeti   ametist   maha oktoobripleenumil 1964. aastal, samal ajal kui Hruštšov ise oli suvitamas. Ta kutsuti Moskvasse põllumajandusküsimuste lahendamise ettekäändel. Pleenumil süüdistati teda kollektiivse juhtimise printsiipide rikkumises, suhete halvendamises Hiinaga jpm ning ta saadeti sisuliselt koduaresti ülejäänud eluks. Hruštšovi asemel sai NLKP KK peasekretäriks   L.I.   Brežnev   (Hruštšovi   ajal   oli   Brežnev   olnud   NSV   Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimees, nüüd ta vabastati sellest).


Hruštšov suri 1971. aastal. Ka teade surmakuulutusest ilmus ajakirjanduses pika viivitusega, sest ei soovitud matustele suuri rahvahulki. Ta maeti Novodevitše kalmistule.   Hruštšovi   pensionipõlv   oli   küllalt   raske,   kuna   teda   jälgiti   pidevalt.   Ta lindistas vanaduses enda memuaarid, mis tema poja abiga saadeti välismaale ja seal avaldatati. Kuni Gorbatšovi võimuletulekuni oli Hruštšov maha vaikitud.


KASUTATUD MATERJALID Ajaloo vihik Dokumentaalfilm “Hruštšov Ameerikat vallutamas” Vikipeedia