Nordstream gaasijuhe (1)

Eesti kui kaigaste kodaratesse loopija Nord Stream gaasijuhtme projektis
Nord Stream gaasijuhtme projekti alustati juba 1997. aastal kui Venemaa ettevõte OAO Gazprom ja Soome ettevõte Fortum Oyj, kes moodustasid ühiseettevõtte North Transgas Oy. Uuringud kestsid kuni 1999 aastani. 2005.a. mais sai Gazprom North Transgasi ainuomanikuks ja omandas seeläbi ka kõik õigused North Transgasi projektidele ja uurimistulemustele. 8. septembril 2005. aastal kirjutati Berliinis OAO Gazprom, BASF AG (tütarfirma Wintershall AG) ja E.ON AG (tütarfirma Ruhrgas AG) vahel alla kokkulepe gaasitoru ehitamiseks ja haldamiseks. Gaasitrassi Venemaa osa, mis on Gazpromi ainuprojekt, ehitusega alustati Leningradi oblastis 2005. aasta augustis, gaasitrassi nurgakivi pidulik panek toimus 9. detsembril 2005. a. Babajevos. Gaasijuhtme algus asub Viiburi lähistel Portovaja lahes ja kulgeb ligikaudu 1200km ulatuses Läänemere põhjas kuni Greifswaldini Saksamaal. Lisaks Venemaa ja Saksamaa territoriaalvetele on gaasijuhe kavandatud läbima Soome, Rootsi ja Taani majandusvööndeid, ühe võimaliku variandina kavandas ettevõte torujuhtme paigaldamist osaliselt Eesti majandusvööndisse. Gaasijuhe saab koosnema kahest paralleelselst torust, mille kummagi võimsus on 27,5 miljardit kuupmeetrit aastas ehk 55 miljardit kuupmeetrit gaasi aastas. See suudab rahuldada ära enam kui 25 miljonit majapidamist. Tööeaks on kavandatud 50 aastat. Projekt ei näe ette ka seda, et ühendus rajataks ka Läänemereäärsetesse riikidesse. (The Pipeline 2008)
Suurt gaasijuhet hakkab varustama mitte veel töösse rakendatud Južno-Russkoje ja Štokmanovskoje gaasimaardlad, mis kuuluvad Gazpromile ja tema tütarfirmale Severneftegazprom, milles osalused on antud BASF ja E.ON-le. Maardlate plaanitud tootmisvõimsus on 25 miljardit kuupmeetrit gaasi aastas. Nende kasutamiseks tuleb rajada ka maapealne juhe Viiburi lähistele Portovaja laheni.(Pipeline Route, 2008)
Kogu projekt on läbimõeldud ja hästi planeeritud, kuid Eesti riigipeadele millegi pärast ei meeldi see, ning üritavad üha enam ja enam leida probleeme, millega saaks seda projekti pidurdada või üldse lõpetada,kuid ilma mingi tulemuseta . Väideti, et Läänemeres ei arvestatud liigselt tundlikku elusloodusega. Keskkonna uuringuid on tehtud mitmete erinevate organisatsioonide poolt. Tellitud pole neid ainult Venemaa poolt, vaid ka teisi riike, nagu Soome ja Taani. Uuringud on näidanud, et mingit ohtu need ehitused ei kujuta, sest nendes piirkondades esineb elusloodust suhteliselt vähe, enamik piirneb rannikualadega. Sellele argumendile, et gaasijuhe kahjustaks meie territoriaalmere elundkonda, on minuarust suhteliselt vale, ning et ta on liialt tundlik igasugustele mutustele, sest uuringute põhjal ei leitud mingeid mõjuvõimsaid ja probleemseid punkte, mis takistaksid projekti elluviimist. Peale eluslooduse arengu häirimise probleemide väidetele, leiti ka muid aspekte. Suur kartus, et rajatud juhe satub maailmasõdadest uppunud vrakkide, miinide ning uputatud keemiarelvade alale, mis kujutab ohtu võimalikest õnnetuste tekkimistest. Lisaks neile on Sakslaste uputatud kemikaalide tünnid roostetanud ohtlikult nõrgaks, ning iga kell võib sealt midagi levima hakata, kuid see ei ole mõjus argument juba sellepärast, et nende olemas olu seal ei seostu absoluutselt gaasijuhtme projekiga. Pigem just selle ettevõtmise raames tehti ka Soome riigi poolt uuringud, et kuidas ja kus alustada koristamisi kui peaks sinna maale asjadega jõudma. Pigem selle kohapealt on gaasitrassi ehitus üldse positiivne. Iga uuringuga, mis tehakse, ei lähe Eesti riigile midagi maksma, ning üha enam leitakse kriisikoldeid Läänemerest. Mõnes mõttes tehakse elusloodus keskonda meres üha paremaks ja turvalisemaks. Kõigele lisaks väideti ka seda, et tulevased torud pole ohutud laevaliiklusele. Selle argumendi ümberlükkamiseks pole vaja mingit kõrget ülikooli haridustki. Teadagi, et mere keskmiseks sügavuseks on 55m ning siinsete laevade süvised pole sügavamad kui 8-10m, seega jääb vaba vett keskmiselt üle 45 meetrit ning torude mõõtmed on kavandis (Vene-Saksa gaasijuhtme Nord Stream projekti piiriülese keskkonnamõju hindamine)
Kuna kõik ökoloogilised probleemid ja merega seonduvad reostus ohud said põhjendatud ja lahendatud , tuldi nende väidetele juurde veel probleemiga, et pole põhjendatud alternatiivsete gaasijuhtmete asukohtade mitteesitamist. Arusaadav, et ei saagi panna paika seda projektis kui uuringud käivad, ning läbirääkimised on pooleli. Tuleb saavutad iga riigiga kompromisse, et nõustutaks sellega, et nende territoriaalvetesse paigutatud gaasijuhe oleks vastuvõetav. Miskipärast nõuti veel trassivaliku põhjendust, ning üheks katkestajaks sai ka selle valiku piisavate argumentide puudumine.
Selge on see, et mingit erilist kasu Läänemeremaaad sellest ei saa, sest gaasijuhet nendeni ei veeta. Kõik on vormiliselt korrektne, ning võimalused, et Läänemerega midagi juhtub viiakse miinimumini. Soome riik on projektiga nõustunud, ka Rootsi riik on gaasijuhtmele jah öelnud. Samuti ei löö risti selle kohapealt ette ka Taani. Ainukesena reageerib sellele kõigele Eesti, tahtmata üldse sellest midagi kuulda. Võiksime reageerida nagu Rootsi, tahtes aidata leida parimat lahendust nii tehniliselt, majandusikult kui ka keskkonnaalaselt. Loomulikult ei jää ka nendelt riikidelt vastuväited tulemata, kuid lõppudelõpuks suudetakse leida lahendus, mõlemale poolele. Igor Gräzin ütles: „ Eestil on vaja Venemaaga suhelda ja samuti on neil vaja ka meiega suhelda“, kuid ma ei saa aru, miks me ei võiks olla siis natukene vastutulelikumad. Nord Streami gaasijuhtme projekt oli hea võimalus näidata, et meie tahame saada Venemaaga ja venelastega hästi läbi. See oleks olnud suur samm üksteisele vastutulelikuses. Arvame, et nad ei võtaks seda nii, kuid kindlasti teeksid nad omad järeldused ja see heategu , mis aitaks hoida neil kokku miljardeid kroone ei jääks tasumata. Eesti riik pole Venemaaga nii võrd kaua hästi läbi saanud, et me ei teagi kuidas suhelda üksteisega, kuidas käituda teise ettepanekutesse. See, et keeldusime asjast, mis tegelikult meid ei mõjuta, tehes sellega oma naabrite elu raskemaks, näitab seda rumalat kibestumust minevikus, mis ei aita meil suhetes edasi minna. Samuti on tulnud ka paljusid muid pidurdavaid fakte teistelt riikidelt, näiteks Soome ärimehed otsustasid hakata otsima Läänemerest rauamaaki, kuid spetsialistid leidsid, et see ei segaks ehitustöid ning mingeid edasi lükkumis sellepärast ei tulnud. Protsessi on takistanud ka majanduslangus. Mõned nädalad tagasi lisandusid juurde veel 5 laevavrakki, mida hakatakse uurima ja neid peetakse võimalikeks varandusteks merearheoloogiale, kuid seni pole veel otsustatud, kas vrakke hakatakse üldse uurima, ning Soome merearheoloog Steafan Wessman nentis, et leiud võivad jätkuda ka meeletute prügimägedega. (Nord Stream lubas Rootsi ettepanekuid uurida)
Siiski pole kõik nii hea ja lihtne kui tehnilisest ja seaduslikust küljest paisatab. Gaas on üks kõige mugavaimaid kütuseid kui ta on lihtsalt kättesaadav. Kohtumine Igor Gräziniga pani vaatama mind ka asja natukene teisest küljest. Ta rõhutas just situatsiooni poliitilist külge. Tuletame meelde Pronksööd, kus Venemaa tegevuse pooldajaks oli Saksamaa. Juba siis olid sakslased ennast mingit moodi venelastele maha müünud. Nad üritavad ju võimalikult häid suhteid venemaaga hoida, sest kõigest sellest, kuidas saavad nad läbi, hakkab sõltuma ka gaasi hind. Sõbrale tehakse ikka parem pakkumine kui vaenalsele. Gräzin selgitas ka oma visiooni võrdsete hindade loomisest gaasi suhtes euroopas. Sarnaselt OPEC ’ile, kes maailmas jaotab ära nafta hinnad, tahaks ta viia läbi seaduse, et ka gaasile tuleks vastav kontroll organisatsioon. Gaasiturg pole niivõrd uus, et selline asi peaks juba ammu loodud olema.
Kui torujuhtme rajamist kavandatakse Eesti majandusvööndisse, siis tuleb torujuhtme paigaldamise skeemile ja suunale saada Eesti heakskiit . Vastava taotluse alusel teeb otsuse Vabariigi Valitsus. UNCLOS artikkel 79 lõige 2 sätestab, et rannikuriik ei tohi takistada torujuhtmete paigaldamist ega hooldamist, kuigi tal on õigus võtta mandrilava uurimiseks põhjendatud meetmeid, kasutada selle loodusvarasid ning vältida, vähendada ja kontrollida torujuhtmetest pärinevat reostust. Riigil on seega võimalik seada tingimusi torujuhtme asukohale. ( Oceans and the law of the sea)
Gaasijuhe pidi kasutusele tulema juba 2010’dal aastal, kuid juba 2007 aastal seati see ümber aasta hilisemaks. Nord Streami pressiesindaja Irina Vassiljeva ütles : „ Me ei nimeta täpset kuud, kuid tarned algavad 2011. aasta teisel poolel“. Õnneks pole selle aasta juulist rohkem plaanide edasilükkumisest teateid tulnud. (Nord Stream lükkab gaasijuhtme avamise 2011. aastasse , 2008)
Nord Stream võiks oma projekti raame natukene vähendada, algselt paanitakse ehitada üks toru valmis ja hiljem ka teine, kuid juba preagu on välja arvutatud, et ühe toru suutlikus on suurem kui maardute tootlikkus. Peale Nord Stream projekti on Gazpromil plaanis ka ellu viia South Stream, ning nad peaksid ette vaatama, et ennast lõhki ei ehitaks, sest teadagi, mida suuremalt , seda kallimalt.
Kasutatud kirjandus
*The Pipeline, 2008 - http://www.nord-stream.com/the-pipeline.html
*Pipeline Route, 2008 - http://www.nord-stream.com/the-pipeline.html
* Vene-Saksa gaasijuhtme Nord Stream projekti piiriülese keskkonnamõju hindamine, 2008 - http://www.envir.ee/311433
* Nord Stream lubas Rootsi ettepanekuid uurida, 01.11.2007 –
http://www.tarbija24.ee/051107/esileht/valisuudised/292969.php?nord-stream-lubas - rootsi-ettepanekuid-uurida
* Oceans and the laws of the sea, 2008 -
http://daccessdds.un.org/doc/UNDOC/GEN/N08/266/26/PDF/N0826626.pdf?OpenElement
* Nord Stream lükkab gaasijuhtme avamise 2011. aastasse, 2008 -
http://www.arileht.ee/?majandus=435072
Oliver Nuut