Mõni peremees korraldas oma sulastele lõbusa peo. Joodi mihkliliiku ja sulastele maksti nende palk. Mihklipäeva üheks tähtsamaks sündmuseks oli veel mihklilaat, mil laadakaupmehed talus ööbisid ja varahommikul laadaplatsile ruttasid. Laadalkäimine pakkus suurt huvi ja vaheldust külaelu üksluisusesse. Laadapäev oli otse kui pidupäev, elamusterohke oma kirevuses pildipoodide, tsirkuse ja klounidega, kopvekkide, laadasaiade ja magusate kaunadega ning suupillidega. Noorrahvas kogunes lõkke äärde, kus küpsetati naerist või kaalikat või mindi mõnda tallu tantsima ja pidutsema. Peipsi-äärsetes ja Setumaa külades kestsid pühad kolm päeva. Loomade hääled kadusid nüüd karjamaalt ning karjapasun ei tuututanud enam. Loomi ei võidud endam välja lasta, kuigi Mihklipäeva aegu olid mõnel aastal päris soojad ilmad, sest kardeti hunte, kellel Mihklipäeval võetakse päitsed peast, mis Jüripäeval pähe pandi.
" Õpetaja: ,,Metsas käisid imelikud põksimis hääled.- Põkk-põkk, põkk, põkk-põkk- põkk." Kägu: ,,Põkk-põkk. Kas te näete seda puud, kuhu on peale kirjutatud: Made in china?" Hanna-Liisa: ,, Ähh, mida, mina ei näe siin pimedas midagi." Kägu: ,,Mina lähen enda puusse. Ma olen solvunud. Head aega!" Hanna-Liisa: ,,Nii imelik lind. Mis lind see oligi?" Jaan: ,, Ei ole vaja teada enam." Õpetaja: ,,Nüüd leidsid Hanna-Liisa ja Jaan ennast mägra juurest." Mäger: ,, Oeh, tere, ka, noorrahvas! Kuis elu käib eksisite ära või? Kuidas ma võin abiks olla?" Jaan: ,, Kas sina, mägraisand, oled näinud siin hunti? Meil on vaja üks üles leida." Mäger: ,, Ma kuulsin mingeid hirmsaid hääli ida poolt. Vist mingi võitlus. Võite vaadata, äkki sealt leiate enda hundi." Jaan: ,,Aitäh! Me lähme kohe vaatama!" Mäger: ,, Head aega! Oeh, mu selg valutab." Õpetaja: ,,Nad läksid vaatame ida poole. Nad nägid hunti ja põtra võitlemas." Põder: ,, Noh hunt, oled näljane jah
pärisrahvas. Geograafilised: mägedes elavad inimesed on mägirahvas. Põhjamaades elavad inimesed on põhjarahvas. Mingil territooriumil rändavad inimesed on rändrahvas. Linnades elavad inimesed on linnarahvas, ühes majas elavad inimesed on majarahvas. Rannaaladel elavad inimesed on rannarahvas. Sotsiaalsed: madala arengutasemega ühiskonnas elavad inimesed on loodusrahvad. Noored inimesed on noorrahvas. Kunstiga tegelevad inimesed on kunstirahvas. Teatris töötavad inimesed on teatrirahvas. Kultuurilised: sarnase kultuuriga inimesed on hõimurahvad. Sugulaskeeltega inimesed on sugurahvad ehk sugulasrahvad. Kristlased inimesed on ristirahvas. Vaime uskuvad inimesed on paganarahvas. Pulmas olevad inimesed on pulmarahvas ehk saajarahvas. Majanduslikud: rikkad inimesed on härrasrahvas ehk isandarahvas. Taludes töötavad inimesed on sulasrahvas ja talurahvas
maarja- ja jüripäevale, millal algasid karjatamised ja hooajatööd. Üldiselt oligi ju tegemist päevaga, millal lõppes valge ja soe suveaeg. Mihklipäevast alustati talviste tähtpäevade arvestamist (mihklist kuus marti, mardist kaks katri, kadrist neli jõulu). Päevale andis ilmet mihklilaat - oluline kokkusaamis- ja meelelahutuspaik, kus joodi liiku, vaadati uusi kaupu ja laadanalju. Mihklilaatu peetakse tänapäevalgi, eriti muuseumide õhutusel, ka koolides ning lasteaedades. Noorrahvas on veel teinud mihklituld ja kogunenud lõkke äärde või mõnda tallu tantsima ja pidutsema. Suurema püha puhul valmistati tunnustoidu ehk lambaliharoogade (kõikvõimalikud lambalihast ja -verest valmistatud toidud: lambapraad, -supp, käkid) kõrval värsket leiba-saia, kooke ja muud. Oli ju ka algamas hingedeaeg esivanemate koju ootamise ja kostitamisega. Küpsetati naereid ja kaalikaid. Joogiks oli õlu. Kuna oli püha, siis tööd ei tehtud, otseseid keelde polnud. Toomapäev- 21
Pruudivendi võis-olla kuni kolm. Tema või nende peamine ülesanne oli mõrsja varastamine peiupoiste käest. Saajarahva juhiks oli isamees - vanem abielus mees, algselt peiu sugulane, kelle abilisteks olid peiupoisid, vallalised noormehed. Peiupoiste ülesanne oli mõrsja ja kirstu valvamine. Tähtis tegelane oli mõõgaema - isamehe naine, kelle ülesanne oli mõrsja otsimine ja enamasti tanutamine. Algselt kutsuti pulma ainult abielus sugulased. Tuttavad, naabrid ja eriti noorrahvas pääsesid pulma ainult kontvõõraste ehk lapulistena. Pulmad algasid pulmaliste kogunemisega pulmapäeva hommikul või eelmise päeva õhtul: peiu sugulased kogunesid peiu koju, mõrsja sugulased mõrsja koju. Iga kutsutu tõi kaasa leiva ja lihaga pulmakoti ning õlleankru. Seegi oli ühise abistamise vorme. Tavaline talu poleks suutnudki mitmepäevaseid pulmi pidada. Pulmakoti viimine püsis kaua elavas traditsioonis ja jääb elama ja elab praegugi.
läti liigo-viiside mõju, refrääniks ongi sealt laenatud liigo, liigu vms. Tuntud on sanditamislauludega ühine viis, mis pärineb Läti liigo- lauludest. Tõusva suunaga refrääni muudab meloodiliseks see, et ühesõnalise refräänsõna silpe jaotatakse paljude nootide vahel, libisedes ühelt noodilt teisele. Jaanitulel lauldi juba 19. sajandil palju uuemaid laule, ringmängulaule ja igasuguseid parajasti populaarseid viise. Peamine oli laulmine ja üsna loomulik, et noorrahvas eelistas vanade laulude kõrval moodsaid laule ja tantse. 5 JAANIPÄEVA LAULUD TRÖÖSTIGE MU KURBA MEILE ON SEE PÄEV NÜÜD RAHVAST ILMUND 1. "Trööstige mu kurba rahvast!" 1. Meile on see päev nüüd ilmund, hüüab Isa helde hääl.
vallalised noormehed. Viimaste arv oli vaba, kuid enamasti oli neid kolm. Nende tundemärgiks olid mõõk puusal ja välge rätt üle õla. Isamees oli pulmarongi juht ja peiu saatja. Peiupoiste ülesanne oli mõrsja ja kirstu valvamine. Tähtis tegelane oli mõõgaema - isamehe naine, kelle ülesanne oli mõrsja otsimine ja enamasti tanutamine. Algselt kutsuti pulma ainult abielus sugulased. Tuttavad, naabrid ja eriti noorrahvas pääsesid pulma ainult kontvõõraste ehk lapulistena. Pulmad algasid pulmaliste kogunemisega pulmapäeva hommikul või eelmise päeva õhtul: peiu sugulased kogunesid peiu koju, mõrsja sugulased mõrsja koju. Iga kutsutu tõi kaasa leiva ja lihaga pulmakoti ning õlleankru. Pulmade lõpetamine Ka pulmade lõpetamine oli traditsioonipärane. Kohati lõpetati pulmad nooriku tantsitamisega - "pulmade lõhki tantsimine". Tavaline pulmade lõpetamis- märguanne oli lõputoit, enamasti
Üheks Elin Palumäe SR13 oluliseks ohvriloomaks on olnud veel kukk, kelle vere piserdamisest talliseintele on loodetud hobuseõnne. Ka on kana- ja kukeliha olnud hingedeajal hingedele viidavaks toiduks. Päevale andis ilmet mihklilaat - oluline kokkusaamis- ja meelelahutuspaik, kus joodi liiku, vaadati uusi kaupu ja laadanalju. Mihklilaatu peetakse tänapäevalgi, eriti muuseumide õhutusel, ka koolides ning lasteaedades. Noorrahvas on veel teinud mihklituld ja kogunenud lõkke äärde või mõnda tallu tantsima ja pidutsema. Suurema püha puhul valmistati tunnustoidu ehk lambaliharoogade (kõikvõimalikud lambalihast ja -verest valmistatud toidud: lambapraad, -supp, käkid) kõrval värsket leiba- saia, kooke ja muud. Oli ju ka algamas hingedeaeg esivanemate koju ootamise ja kostitamisega. Küpsetati naereid ja kaalikaid. Joogiks oli õlu. Kuna oli püha, siis tööd ei tehtud, otseseid keelde polnud.
algselt peiu sugulane, kelle abilisteks olid peiupoisid, vallalised noormehed. Viimaste arv oli vaba, kuid enamasti oli neid kolm. Nende tundemärgiks olid mõõk puusal ja välge rätt üle õla. Isamees oli pulmarongi juht ja peiu saatja. Peiupoiste ülesanne oli mõrsja ja kirstu valvamine. Tähtis tegelane oli mõõgaema - isamehe naine, kelle ülesanne oli mõrsja otsimine ja enamasti tanutamine. Algselt kutsuti pulma ainult abielus sugulased. Tuttavad, naabrid ja eriti noorrahvas pääsesid pulma ainult kontvõõraste ehk lapulistena. Esimesel pulmapäeval valmistuti peiukodus sõiduks mõrsjakoju. Ilmselt vanem on tava saata mõrsja järele pulmaliste esindus: isamees ja peiu ning peiupoisid. Hiljem on pulmarongiga liitunud teisedki pulmalised, ainult pulmavanemad jäid kindlasti koju. Esimesed teated pulmade kohta märgivad pulmaliste ratsutamist. Ent 18. sajandist peale on ilmunud kirjeldustesse ka sõiduvahend - regi või saan. Pulmarong
peiupoisid, vallalised noormehed. Viimaste arv oli vaba, kuid enamasti oli neid kolm. Nende
tundemärgiks olid mõõk puusal ja välge rätt üle õla. Isamees oli pulmarongi juht ja peiu
saatja. Peiupoiste ülesanne oli mõrsja ja kirstu valvamine. Tähtis tegelane oli mõõgaema -
isamehe naine, kelle ülesanne oli mõrsja otsimine ja enamasti tanutamine. Algselt kutsuti
pulma ainult abielus sugulased. Tuttavad, naabrid ja eriti noorrahvas pääsesid pulma ainult
kontvõõraste ehk lapulistena. Pulmad algasid pulmaliste kogunemisega pulmapäeva
hommikul või eelmise päeva õhtul: peiu sugulased kogunesid peiu koju, mõrsja sugulased
mõrsja koju. Iga kutsutu tõi kaasa leiva ja lihaga pulmakoti ning õlleankru.
Jaanilaulud 19. sajandi lõpul kõlasid jaanitulel veel arhailised jaanilaulud, milles kutsuti kõiki tule äärde. Kes tulemata jätab, see pidi unine ja karvane saama, tema ettevõtmised lörri minema. Lõunaeesti jaanilaulud sarnanesid tugevasti läti lauludele nii oma viisi kui ka refrääni 'liigo, liigo' poolest. Jaanitulel lauldi juba 19. sajandil palju uuemaid laule, ringmängulaule ja igasuguseid parajasti populaarseid viise. Peamine oli laulmine ja üsna loomulik, et noorrahvas eelistas vanade laulude kõrval moodsaid laule ja tantse. Ristija Johannes Ristija Johannes sündis umbes kuus kuud enne Kristust ja oli tema emapoolne sugulane. Saanud kõrbes elades valgustuse, liikus ta Jordani jõe äärde. Kütkestava jutlustajana pööras ta paljusid oma usku, oli kuulus prohvet ja ristija, mille tõttu pälvis juba eluajal hüüdnime Ristija Johannes. Johannesega on seotud mitmed tuntuimad ja
Jaanilaulud 19. sajandi lõpul kõlasid jaanitulel veel arhailised jaanilaulud, milles kutsuti kõiki tule äärde. Kes tulemata jätab, see pidi unine ja karvane saama, tema ettevõtmised lörri minema. Lõunaeesti jaanilaulud sarnanesid tugevasti läti lauludele nii oma viisi kui ka refrääni 'liigo, liigo' poolest. Jaanitulel lauldi juba 19. sajandil palju uuemaid laule, ringmängulaule ja igasuguseid parajasti populaarseid viise. Peamine oli laulmine ja üsna loomulik, et noorrahvas eelistas vanade laulude kõrval moodsaid laule ja tantse. 13 Rituaalsed toidud Sõir (Lõuna-Eestis), kohupiimakorbid, piimatoidud. Väga oluline oli jaaniõlu ehk vanapäraselt jaanikahi. Ristija Johannes Ristija Johannes sündis umbes kuus kuud enne Kristust ja oli tema emapoolne sugulane. Saanud kõrbes elades valgustuse, liikus ta Jordani jõe äärde
Sellised ohvrid pidid tagama lambaõnne tulevaseks aastaks. Üheks oluliseks ohvriloomaks on olnud veel kukk, kelle vere piserdamisest talliseintele on loodetud hobuseõnne. Ka on kana- ja kukeliha olnud hingedeajal hingedele viidavaks toiduks. Päevale andis ilmet mihklilaat - oluline kokkusaamis- ja meelelahutuspaik, kus joodi liiku, vaadati uusi kaupu ja laadanalju. Mihklilaatu peetakse tänapäevalgi, eriti muuseumide õhutusel, ka koolides ning lasteaedades. Noorrahvas on veel teinud mihklituld ja kogunenud lõkke äärde või mõnda tallu tantsima ja pidutsema. Peipsi-äärsetes ja Setumaa külades kestsid pühad kolm päeva: käidi sugulastel külas ja pidutseti. Mihklipäeva kommete hulka kuulus ka Mihklite ülestõstmine. Looduses kapsas veel kasvab, sääsed aga hakkavad magama jääma. . .
Jaanilaulud 19. sajandi lõpul kõlasid jaanitulel veel arhailised jaanilaulud, milles kutsuti kõiki tule äärde. Kes tulemata jätab, see pidi unine ja karvane saama, tema ettevõtmised lörri minema. Lõunaeesti jaanilaulud sarnanesid tugevasti läti lauludele nii oma viisi kui ka refrääni 'liigo, liigo' poolest. Jaanitulel lauldi juba 19. sajandil palju uuemaid laule, ringmängulaule ja igasuguseid parajasti populaarseid viise. Peamine oli laulmine ja üsna loomulik, et noorrahvas eelistas vanade laulude kõrval moodsaid laule ja tantse. Rituaalsed toidud Sõir (Lõuna-Eestis), kohupiimakorbid, piimatoidud. Väga oluline oli jaaniõlu ehk vanapäraselt jaanikahi. Ristija Johannes Ristija Johannes sündis umbes kuus kuud enne Kristust ja oli tema emapoolne sugulane. Saanud kõrbes elades valgustuse, liikus ta Jordani jõe äärde. Kütkestava jutlustajana pööras ta paljusid oma usku, oli
annaabi.ee 
