1. Ilukirjanduse olemus, tähtsus ja seosed teiste kunstiliikidega Ilukirjandusliku teksti kaks tavapärast esitusviisi on seotud ja sidumata kõne. Seotud kõnet nimetatakse poeesiaks ehk luuleks, sidumata kõne proosaks. Poeesia keel on rütmistatud, proosa keel on lähedane kõnekeelele. Igal kirjandusteosel on kindel teema nähtuste ring, mida teoses käsitletakse. Teema valikul peab kirjanik arvestama lugejatega. Ühelt poolt peaks kirjandusteos olema huvitav ja aktuaalne, teiselt poolt sisaldama ka üle aegade ulatuvaid mõtteid. Kirjanduses on välja kujunenud rida traditsioonilisi teemasid, mis käsitlevad inimese ja eluga seotud keskseid nähtusi, nagu armastus, võitlus, sõprus, töö, kodumaa, loodus, ühiskond jt. Pikemates teostes käsitletakse enamasti mitut teemat, mis jagunevad pea- ja kõrvalteemadeks. Kõrvalteemasid arendatakse lühemalt ning nende ülesanne on peateemat toetada. Teema käsitlemiseks vajab kirjanik toormaterjali
1. Ilukirjanduse olemus Kirjanduse jaotus üldiselt Ajakirjandus ehk Ilukirjandu Tarbeteksti Graafilised Elektroonilised Teaduskirjandus publitsistika s d tekstid tekstid Artikkel Artikkel Eepika Õpik Skeem Arvuti Uurimustöö Intervjuu Lüürika Teatmeteos Diagramm Mobiiltelefon Referaat Reportaaz Dramaatika Eeskiri Joonised Teletekst Diplomitöö Kiri Lüro-eepika Käskkiri Graafik Reklaam Essee Koomiks Seadustik Kaardid Pilapilt ehk karikatuur Reklaam Gloobus
1. Eestlase ja Eestimaa kuvand vanemates kirjalikes allikates nt Tacitus „Germaanlaste päritolust ja paiknemises”; Henriku „Liivimaa kroonika” jt) Tacituse “Germanias” (98 pKr) esineb nimetus Aestii, mille kohta on arvatud, et see ei tähista eestlasi, vaid Ida-Preisi rahvaid või baltlasi. Hiljem nime tähendus kitseneb ning sellest on tuletatud Estland ja Estonia, mis 13.saj tähistab kindlasti Eestimaad. Sama tüve leidub ka hilisemates allikates, nt frangi ajaloolasel Einhardil 830 Aisti, kroonik Bremeni Adam kasutab 1076 kuju Haisti, Aestland. Leedu prof Karaliūnas arvab tüve aist kohta, et see germaani allikais esinev rahvanimetus on vastavate Ida-Baltikumi etnonüümide tõlge. Henriku “Liivimaa kroonika” on eesti ajalooteadlased hinnanud subjektiivseks: tuntavalt ordu huvide kaitsja, mistõttu on tekst kallutatud, sündmusi näidatakse ühest vaatevinklist. Tekstis toimib korraga 2 lugu: Liivimaa ristimise lugu ja piiblilugu. Tekstis on tsitaate piiblist, osu
1. Kristjan Jaak Peterson (18011822) 18. sajandi lõpus toimunud Suure Prantsuse revolutsiooni mõjul oli muutumas kogu Euroopa vaimuilm ja ühiskond. Senine seisuslik ühiskonnakorraldus hakkas murenema, seisuse asemel tõusis 19. sajandi jooksul määravaks inimesi liitvaks kategooriaks rahvus. Kui K. J. Peterson sündis, oli saksa kirjanduse suurkujusid Johann Wolfgang Goethe saanud 52aastaseks, Venemaal hakkas oma esimesi lauseid ütlema poolteiseaastane Aleksander Puskin, hilisem sädelev poeet, ning Inglismaal omandas tulevane ,,romantismi deemon" ja ajastu kirjandusmoe kujundaja Georg Gordon Byron koolitarkust. Eestlase K. J. Petersoni luuletused aga nägid trükivalgust alles 20. sajandil, rohkem kui sada aastat pärast autori sündi, kui need ilmusid kirjandusliku rühmituse ,,NoorEesti" albumites ja ajakirjas. Enne Petersoni värsiloomingu avaldamist oli Gustav Suits kirjutanud selle kohta ülistava artikli peal
EKSAM · Kristjan Jaak Peterson (esimene eesti luuletaja- mis tähendas, mida kirj, oodi ja patoraali mõiste vastavate nt) 1801-1822. 14 märts Petersoni sünnipäev Emakeelepäev. Rahvuslikule ilukirjandusele alusepanija. Tema luuletusi trükiti sada aastat hiljem (kirjandusliku rühmituse Noor-Eesti albumites ja ajakirjas). Sümboliseeris Eesti kirjanduse algust. Luule on erandlik. Seda iseloomustas antiikkirjanduse eeskujude järgimine ja tärkav romantism. Ei lähtunud kohalikust olust, vaid vaatles laiemalt ja üritas jälgida Euroopas olevaid suundi. Säilinud 21 eestikeelset luuletusi, 10 oodi ja 5 pastoraali. Oodid: ``Kuu``, ``Laulja``, ,,Mardi Luterluse päeval" oli Petersoni viimane luuletus. Petersoni luule toetub klassikalistele eeskujudele ja saksa vararomantismile, millega autor ühendab regilaulu poeetika elemente. Petersoni värvikas, ülev ja jõuline, filosoofiliste pürgimustega luule ülistab inimmõtte
EESTI KIRJANDUSE AJALUGU 1 1. Eesti kirjanduse tekkimine: rahvaluule, kroonikad, kirikukirjandus, raamatukultuuri teke jne. Eesti kirjanduse päämine määratleja on olnud keel -rahvuskirjandus Muistsete eestlaste kultuurilisest iseolemisest loovad ettekujutuse mitmed ajalooallikad, uurimused, arheoloogia, antropoloogia, lingvistika. Oluline on samuti rahva mälu - see, mida rahvaluule on suutnud aegadest kanda ja traditsioonis hoida. Kirjandusele on eelnenud suuline luulelooming, rahvaluule, samuti jätkub rahvaluule arenemine kõrvuti kirjandusega. Meie rahvaluulel on oluline osa talurahva omaaegse tunde- ja mõttemaailma väljaselgitamiseks. Muud teated eestlaste kohta varasest ajast ühekülgsed - valitsevate klasside esindajate teated, seega on rahvaluulel eriline osa. Rahva pärimused peegeldavad rahva kui terviku vaimsust, eestlaste kultuuriloo oluliseks koostisosaks on rikkalik rahvaluulepärand, milles pe
SOOME KIRJANDUS I RAHVALUULE Soome-Karjala rahvaluule Satu Apo Keskajast on säilinud 1 loits, 16. ja 17. sajandist on pärit mõned lüüriliste runode ja karupeie- laulude ülestähendused ning 18.sajandi lõpul ilmub haritlaskonna silmapiirile runo Väinämöise laevaretkest ja kandlemängust - esimese näitena ainestikust, mille põhjal Lönnrot tegi hiljem "Kalevala". Ja alles 1815.aastal pandi kirja esimesed pulmalaulud. Mõned runod käsitlevad aineid, mis viitavad selgesti keskaega, teiste runode teemad kajastavad põllundus-kultuurist varasema jahindus-ja kalastuskultuuri jooni, mõnes runos esineb arusaamasid, mis tunduvad igivanadena,- nt on soome-karjala maailmasünnimüüdi paralleele leitud kogu Euraasiast. Osasid runosid võib siduda teatava ajaperioodiga, nt keskajaga otse oma sisu põhjal. Kui ei saa osutada runo skandinaavia, vene või läti-leedu pär
1.Esimesed kirjalikud mälestised Baltimaadelt (kroonikad, keskaegne luule, esimesed teated teatrietendustest) · Kroonikad edastavad mõnesuguseid andmeid põlisrahvaste keelest, uskumustest, kommetest, vaimulaadist, rahvaluulest jm. Ristirüütlitega kaasas olnud Henrik (Läti Henrik) jutustab oma "Liivimaa kroonikas" eestlaste alistamisest ja ristimisest 13. saj algul, eestlaste kombestikust, tegevusaladest jm. Eesti keele ajaloo seisukohalt on väga olulised Henriku esitatud isiku- (Lembitus, Maniwalde jt) ja kohanimed (Tarbata, Odenpe jt) ning laused (Maga magamas; Laula, laula, pappi). Kroonika on ladinakeelne, trükis ilmunud 1740ndatel aastatel. Läti Henrik oskas kohalikke keeli, rahvust ei teata, fanaatiline katoliiklane. Vaadeldav Neitsi- Maarjale pühendatud proosana. Algav värsivormis, lõpeb paganate alistamisega, esitluslaad kaasakiskuv. Kroonika autor Henricus de Lettis, korduvalt osa võtnud sakslaste sõjakäikudest Eestisse ja eestlaste ristimisest. Kohalike keel
Kõik kommentaarid