Nimed marmortahvlil kokkuvõte (2)

Nimed marmortahvlil
Albert Kivikas
Esimene osa
1. Teose peategelaseks oli Tartu Kommertskooli seitsmenda klassi õpilane Henn Ahas .
2. Teose sündmused algasid 1918. aasta detsembris seoses mobilisatsiooni välja kuulutamisega.
3. Henn Ahase sõpradeks olid Käämer ja Käsper. Mõlemad sõbrad suhtusid Eesti riiki erinevalt ning mõlemal oli oma kindel arvamus asja kohta. Käämer pooldas rohkem venelaste võimu ning punaarmeed ja ka selle tulekut Eestisse. Käsperi mõttemaailm erines Käämeri omast märgatavalt. Käämer pooldas rohkem iseseisvat Eestit ning Eesti Vabariigi arengut. Käsperi arvamus ning mõttemaailm ühtis enamjaolt ka teiste noortega.
4. Henn Ahasel polnud kindlat seisukohta. Teda mõjutasid kõige enam tema sõbrad ja seltskond kellega ta suhtles ning läbi käis. See oli ka üks põhjustest miks just Henn Ahas hakkas selles kõhklema, kuid leidis siiski, et mõlemal osapoolel on nii häid kui ka halbu külgi..
5. Põhjuseid miks Henn Ahas ei sallinud venelasi oli mitmeid. Üks peamistest põhjustest oli minevik ning kõik mis sellega kaasnes. Nimelt oli Henn Ahas õppinud varasemalt enne Tartu Kommertskooli astumist ühes ranges vene koolis, kus valitses väga range ning ebaõiglane käitumiskord. Koolis oli rangelt keelatud emakeeles rääkimine ning ka vene vastased vaated. Vene õpetajate käitumine ning väärkohtlemine Hennu vastu kasvatas Henn Ahase viha veelgi rohkem. Teiseks peamiseks põhjuseks oli venelaste halastamatud teod ning julmus Eesti vastu.
6. Eestimaad oli ootamas ees Vabadussõda. Eestimaal liikusid ringi relvastatud eesti ja vene kommunistide üksused, kes rüüstasid ja põletasid inimeste kodusid ning kes võtsid inimesi vangi ja väärkohtlesid neid.
7. Sakslastel oli plaanis luua Baltimaade hertsogiriik ja Eestist pidi saama üks osa sellest.
8. Kuperjanov ja Käsper kõnelesid koosolekul Eestis toimuvast ning ka sellest mis oli toimunud enne seda. Nende peamine ülesanne oli kutsuda ning õhutada ülesse kõiki koosolekul viibijaid võitlema ning kaitsma oma riiki, vabadust ja uhkust . Sellega nõustusid enamus.
9. Henn Ahas polnud pärit just kõige jõukamast perest, ega kõige paremast kodust. Henn Ahase peres oli väga palju pereliikmeid ning sellest tingituna oli Henn Ahasel ka väga vilets ning väga halvas seisukorras olev kodu. Henn Ahas elas oma korteris , mis asus koolilinna kõige kaugemas agulis mis võimaldas tal Tartus õppida.
10. Maal elavate inimeste suurim tahtmine oli saada endale suurem tükk maad, et harida seda enda tarbeks. Nad soovisid endale luua põldusi ning talusid, millepealt teenida endale igapäevast leiba ja ka isegi kasu, sest toitu nappis. Mõni soovis ka luua endale mõisa ja võtta endale tööle odavat tööjõudu. Maal elavate inimeste soov oli elada enamasti rahus ning puutumatuses. Maal elav rahas pooldas rohkem punaseid, sest punaste lubadused olid väga suured ja võimsad.
11. Eestlased oli juba valmis taganema ning vastu võtma kaotust, kuid pidasid veel vastu raskustes. Eestlased nägid äkitselt vaenlast taganemas ning karjusid vaenlasele eesti keelseid sõimusõnu, Eestlastel polnud aimugi miks vaenlane taganeb, kuni nad nägid endast möödumas abiväge mis suundus otse vaenlase poole. Tänu sellele suudetigi punaarmee pealetung peatada. Suurimad lahingud toimusid Kehra , Aidu ja Kärstna all.
12. Ahas tundis kuidas oleks nagu koorem südamelt langenud. Ta oli rõõmsa meeleoluga. Ta sai lõpuks aru ning tuli järeldusele, et ta soovib just võidelda Eesti poolel ning, et ta on väga õnnelik, et saab olla Eesti kodanik.
13. Ahasel oli häbi sellepärast, et ta ei olnud veel korda saatnud midagi olulist, ega meeldejäävat mis jääks ajalukku. Ta mõtles endast, kui arast poisikesest, kes pole veel piisavalt mehine ning elukogenud, et asjadega toime tulla.
Teine osa
14. Ahas ei tahtnud murda oma lubadust mida ta lubas oma pereliikmetele, kes lootsid saavutada parema elujärje tänu punaarmeele, kuid lõpuks tegi ta seda ikkagi peale pikka mõtlemist ja sõprade mõjutamist.
15. Ahas teatas isale otsusest minna edasi teenima sõjaväe pataljoni ning sõdida punaarmee vastu.
16. Poiste sõdurivarustus oli nigel, riik andis neile ainult mingi raskestikäsitletava püssi ja kiivri ning neil oli isegi vähe sooje riideid , kuid hiljem lahingutes nad hakkasid ohvrite laipadelt võtma riideid ja varustust. 
17. Ahas tundis esimestel rindepäevadel väga suurt hirmu ning teadmatust mis saab edasi. Ahas oli hirmul ning ei saanud ka sellest tingituna korralikult magada , sest teadmatus oli väga suur ja oht veel suurem, et kuskilt võib rünnata punaarmeelane. Ahas oli esimestel päevadel enamasti üleval ning mõtles sellel ajal oma mõtteid.
18. Poisid käitusid oma esimeses lahingus ettearvamatult. Nad jooksid hirmununa mööda metsi ringi põgenedes vaenlase eest. Poisid jätsid ka oma varustuse vedelema, et pääseda eluga. Kaasa haarati asjad mis olid neile kõige kallimad ja lähedamal. Pärast tõid nad oma varustuse ära ning arutasid omavahel mida and olid valesti teinud, selle eest kandsid hoolt Käsper ja Tääker, kes olid poiste juhid.
19. Koos arutasid nad ning tulid otsusele, et vaenlase kätte ennast elusalt vangi ei anta ning võideldakse niikaua kuni võimalik.
20. Punased ei piinanud alguses kedagi, kuid järsku alustasid nad sellega. Piinamisviisid arenesid kiirelt ning lõpp kokkuvõteks olid need jõhkrad ja julmad. Punased torkisid vangidelt silmi tääkidega välja, kõrvad ja keeled lõikasid ära, käed ja jalaluud samuti, kes selle julma piinamiseviisi, aga üle elas see poodi lihtsalt ülesse. Punaste tapmine seadis ka aset Tartus ja Rakveres . Punased võtsi linnast kinni rahvast, enmajaolt buržuisid ning tapsid neid halastamatult. Tapeti enamasti kättemaksust ning vihast .inimeste vastu, kes nendega ei liitunud.
21. Lisaks eesti ja vene kommunistidele võitlesid punaste poolel ka lätlased.
Kolmas osa
22. Ahas mõtles peamiselt elule ning selle väärtustele. Peamiselt segas teda selle käigus hirm. Ahasel oli mõttes ainult sihtmärk ning ta keskendus sellele 100% ning tänu sellele suutis ta ka eneseüle kontrolli hoida.
23. Sõda muudab inimesi tapamasinateks, kes tapavad halastamatult kõike ning nende sihtmärgiks on ainult vaenlane ja selle hävitamine.
24. Ahas tundis ennast nagu ta oleks teises maailmas ja õigest maailmast ära lõigatud, see oli tingitud suurest ehmatusest. Lõpuks, kui ta taipas , et Käsper oli surnud hakkas ta valjuhäälega nutma ning Käsperit leinama.
25. Vaenlane lasi Ahast püssiga õlga, ning Ahas arvas alguses, et seda tegi Eestlane.
26. Ahas saabus Tartusse rongiga . Inimesed võtsid teda õnnelikult vastu ning ta viidi sõjaväe haiglasse, kus ootasid teda juba ees tuttavad klassiõed. Ahas oli küll õnnelik, kuid ta haav tegi ikka suurt valu.
27. Kui Ahas klassi astus leidis ta selle tühjana. Talle meenusid äkitselt kõik sündmused mida ta oli läbielanud selles klassis ning kuidas ta seal oma sõpradega õppis. Kõik asjad olid omal kohal ning paigas, ainuke asi mida polnud polnud neid samu kangelasi, kes olid seal ennem. Mälestuseks olid tindipottides lilled.
28. Sellepärast, et poisid olid väga vaprad ja julged , et otsustasid minna omalkäel Eestit päästma ning said sellega ka suurepäraselt hakkama.