Nii Carmenil kui tänapäeva naistel on mõningaid ühiseid iseloomujooni (0)

Nii Carmenil kui tänapäeva naistel on mõningaid ühiseid iseloomujooni
Georges Bizet oli prantsuse helilooja , keda tuntakse peamiselt tema tuntuima, 1875. aastal valminud ooperi, „ Carmen “, järgi. Loo peategelaseks on võluva väljanägemisega mustlasneiu, kellel on tavaks inimesi, eriti mehi, ümber oma sõrme keerata ning alati oma tahtmist saada. Arvan, et ka tänapäeval leidub suurel hulgal naisi, kes oma välimust ning temperamenti ära kasutades vastassugupoole tunnetega mängivad.
Kõige suuremaks sarnasuseks tänapäeva naiste ja Carmeni vahel tooksin omaduse kasutada naiselikult kavalaid võtteid, et saada meestelt see, mida soovitakse. Naised teevad kõik, et mehe ees veetlev välja näha, samas mängitakse raskesti kättesaadavat – näiteks esimesel kohtingul ei räägita enda kohta kõike, mida teine teada tahaks, välja või ei olda avatud kõigile ettepanekutele, mida mees välja pakub. Mõni naiskodanik kasutab vastassugupoolt ära vastavalt oma tujule – kui ta mehe juba hulluks on ajanud, siis teeb too kõik, mida nõrgem sugupool just parasjagu soovib. Tänapäeval ei suhtuta enam nii taunivalt domineerivatesse naistesse, kuid sel ajal, mil muusikapala valmis, oli see väga harv nähtus ning ilmselt just seetõttu kujutati Carmenit ka mustlasena, kuna mustlastesse suhtuti kui metsalistesse.
Ka petmine, maha jätmine ja uue mehe võrgutamine on omased naistele, kes elavad 21. sajandil. Noorena tihtipeale ei piirduta vaid ühe mehega, vaid otsitakse hoopis uusi ja huvitavaid kogemusi, hoides samal ajal oma kõrval näiteks mitut meest. Tüüpiline nähtus on ka see, et naised tüdinevad võrgutatutest kiiresti ära ning heidavad nad siis kõrvale, minnes uutele jahimaadele põnevamaid ja huvipakkuvamaid sihtmärke otsima .
Ei mõelda ka mehe au riivamise tagajärgedele . Nii nagu ooperis „ Carmen “ heitis naine Jose kõrvale, et kinkida oma süda härjavõitlejale Escamillole, käituvad naised ka tänapäeval mõtlematult ning vaid endale mõeldes – nii võib juhtuda, et mehed aetaksegi viimse piirini ning hakatakse mängima juba suurte panuste – eludega. Praegusel ajastul on ühiskonnas suureks probleemiks enesetapud – võibki juhtuda, et mõni mees leiab ideaalilähedase elukaaslase, kes ta mõne aja pärast maha jätab. Mees ei suuda elu ilma temata enam ette kujutada, satub pahuksisse oma mõistusega ning näeb elu lõpetamist ainekese pääseteena.
Aeg võib muuta kõike füüsilist, käegakatsutavat, aga mitte käitumistraditsioone või üldisi sugupooltevahelisi suhteid. Naiste mõtlemine ja tegutsemisviis, mida võis kohata kümneid või isegi sadu aastaid tagasi, ei jää kindlasti märkamatuks ka tänapäeval.