NEODADA (2)

Neodada (tõlkes - uus realism ) on kunstivool, mis tekkis 1950ndate lõpus kuni 1960ndate alguses Pariisis ja on dadaismi vaimseks järeltulijaks. See levis ka mujal Euroopas ning ka USAs, New Yorgis , kuhu olid paljud prantsuse kunstnikud II maailmasõja ajaks läinud, mõjutades sealset kunsti, ning hiljem tagasi kodumaale naastes, hakkasid noored ameeriklased ise omal maal ilma tegema.
1960. aastate Pariisis tekkis Nouveau Réalisme nimeline kunstiliikumine, mille esindajateks – Yves Klein , Jean Tinguely , Arman jt olid tõrjuval seisukohal puhta abstraktsiooni suhtes. Nad üritasid uuendada peaaegu unustatud dadaismi, võttes kasutusele ebatavalisi ja moodsaid vahendeid, et jõuda välja absoluutse absurdini. Lisaks muutsid nad pilditegemise etenduseks. Nende teosed on enamasti kolmemõõtmelised visuaalse kunsti teosed - assamblaažid, mida on võimatu pidada maali-kunstiks ning ka traditsiooniliseks skulptuuriks ja akumulatsioonid, mis kujutavad endas vanade esemetega täidetud klaasseinaga kaste.
Aastakümne vahetusel, kuni hukkumiseni autoõnnetuses aastal 1962, provotseeris Euroopas, Pariisi kunstielu Yves Klein (1928-1962), kes oli ka Nouveau Réalisme’i asutaja . Yves lõi alates 1947. aastast säravas ultramariinses toonis monokroomseid pilte ning samas toonis olid ka ta realistlikud skulpuurid ta pakkus neid ühevärvilisi siledapinnalisi lõuendeid ka näitusele, mis panid kohmetuma ka abstraktsionismimeelseid žüriisid. Seda sinist värvi, mis olevat kõige abstraktsem, immateriaalsem ja kõige vabam subjektiivsest emotsioonist, nimetas ta International Klein Blue ’ks (IKB)(tõlkes - Kleini sinine) ning patendeeris selle kogu kosmoses. Kümnend hiljem kinnitas ta lõuendile esemeid ning kattis siis need sama värviga, tuntuim töö selles laadis on „Käsna reljeef“ (1958). „Kleini sinist“ kasutas ta veel „antropomeetriates“, kus ülikondades publiku silme all värviga kokkumätsitud ilusad alasti naised põrandale laotatud lõuendil üksteist lohistasid ning taustaks kõlas Kleini komponeeritud „Monotoonse sümfoonia“ orkesti esitluses . Klein lõi ka „kosmogooniaid“, mis on pidid, millel on kuivamata värvi loodusjõud (tuul, vihm jms) mõjutanud ning ka „tulemaalinguid“, kus ta põletas leegiheitjaga lõuendile kujundeid. Kõik, mis ta tegi, on huvitav, naljakas või meeldejääv, näiteks demonsteeris ta tühja galeriid ning ta oli veendunud, et inimene suudab ühevärvilist maali vaadates saavutada hetkelise vaimse ja füüsilise vabaduse – „tõe hetk“.
Veel selgem pila abstraktse ekspressionismi ja ka kogu ühiskonna aadressi ilmneb Prantsuse-Šveitsi skulptori Jean Tinguely (1925-1991) loomingus, mida mõjutasid Marcel Duchamp, dadaism ja konstruktivims. Ta õppis maalikunsti ning lõi abstrkatsied kompositsioone paberist, puidust, traadist ja metallist. Kuid kui ta 1952. aastal Pariisi kolis hakkas ta tegema nn metamehhaanilisi skulptuure, mõeldes ise välja nimetuse – beyond the machine (tõlkes – sealpool masinat), Jean oli aga juba enne sõda huvitunud reaalse liikumise kasutamisest kunstis. Metamehhaanilised skulptuurid võivad olla harjumispärase suurused või isegi hiigelsuured traadist, plekist, minemavisatud masinadetailides, vanadest seadmetes ja olmejääkidest mobiilsed robotlikud kaadervärgid, mis on varustatud mootoriga ning liiguvad, pöörlevad, kolisevad, pritsivad vett või levitavad lõhna. Kõik need masinad on aga veidrad , kasutud ja absurdsetena mõjuvad. Kunstniku enda väljenduse kohaselt on see kõik „tsivilisatisooni jäätmete reanimeerimine“. Ta ehitas ka joonistusmasinaid, mida nimetas „metamaatilisteks“ (ing.k metamatic), kuulsaim oli „Metamatic nr.17“ ning seda eksponeeriti 1959 . aastal Pariisis ning selle näituse vältel tegi masin tuhandeid joonistusi . Järgnesid autodestruktiivsed (ennastpurustavad) masinad, neist tuntuim „Apoteoos New Yorgile“ pidi 1960. aastal Moodsa Kunsti Muuseumi õuel paarikümne minuti jooksul masina eneselagundamist demonstreerima, kuid progrmmist kõrvale kaldudes põhjustas tulekahju. Ta on oma provokatiivse ja koomilise kokkusulatatud vanaraua-loominguga ainulaadne ning suurim Jean Tinguely muuseum asub Baselis.
Koos oma abikaasa Niki de Saint Phalle’iga (1930-2002), kes oli samuti skulptor, tegi Jean ühistöid, üks nendest on Pariisis Pompidou kõrval olev Igor Stravinski purskkaev ning ka Stockholmi Moderna museet’is hiiglasliku seljal lebava naise kuju („Temake“ e „Hon“), kus saab siseneda jalge vahelt ja veeta aega lõbustusparki meenutavas keskkonnas. Seega olid autorid enviromentalismi (keskkonnakunsti) rajajad , kus teos ümbritseb publikut mitte ainult nägemis- vaid ka heli- ja lõhnaaistingutega. Küll aga oli naise looming vastandlik mehe omale, sest tema skulptuurid on polüestrist (plastmassist) hästi paksud, ümarad ja kirjuks maalitud naisefiguurid nn Nanad, kehastades mehelikkuse ja naiselikkuse, aga võib-olla sõja ja rahu printsiipe . Hiljem rajas ta ka mitmeid praktiliselt kasutatavaid skulptuure (nt. liumäed, riietuskabiinid).
Tinguely ja Kleini loomingust innustunud kriitik Pierre Restandy organiseeris näitusied, kus esinesid veel Arman, César jt.
Arman’i (Arman Fernandez )(1928-2005)võib klassifitseerida prantsuse objektikunstnikuks, kuigi tal on ka USA kodakondsus . Ta on kuulsaks saandud oma akumulatsioonidega, kokkupressitud tööstustoodetega ja kompositsioonidega katkistest viiulitest, kirjutusmasinatest, fotoaparaatidest. Lisaks on ta tuntud ka kui prahi ja rämpsu eksponeerijana. Oli ka Nouveau Réallistes liige.
César (César Baldaccini) (1921-1998)on itaalia päritolu prantsuse kunstnik, kes keevitas prügimäelt leitud vanametalli skluptuurideks kokku, luues humoorikaid figuure ( kalad , linnud , lutikad jne.) 1960. aastail hakkas ta valmistama skulptuure kokkupressitud autodest ning autoosadest.
Kuigi neodada tekkis Prantsusmaal oli see vool New Yorgis mõjuvam ning visuaalselt efektsem ja suurimad nimed on ameeriklased Jasper Johns ja Robert Rauschenberg.
Jasper Johns (sünd 1930) on Ameerika maalikunstnik ja graafik , kes lõi koos Raudchenbergiga eeldused popkunsti arenguks Ameerikas. Ta tegi terveid seeriaid lõuendile maalitud standartsetest ja ülituntud motiividest, nagu lipud, numbrid või märklauad, tema tähelipp on saanud tema loomingu kui ka ameerika popkunsti sümboliks. 1960. aastal valmistas Johns skulptuuri – alusel olevad kaks pronksi valatud õllepurki, millel on sildid õlivärvidga peale maalitud. Hiljem hakkas ta kinnitama ma maalidele igapävaseid tarbeesemeid (lauanõud, toiduainete pakendid jms), mis olid mõnikord kolmemõõtmelised ning sellised teoseid hakati nimetama assamblaažideks, mis ähmastasid piire maalikunsti ja skulptuuri vahel ning seadsid kahtluse alla ka elu ja kunsti piirid.
Kui Johns’i loomingut iseloomustab kujundi lakoonilisus, siis Robert Rauschenberg’i (sünd 1925) loomingut iseloomustavad sõnad ülikülluslik, kuhjatud, barokne . 50ndatel alustas kunstnik ühevärviliste lõuendit maalimisega – alguses üleni valgetega, mille ainsateks kujunditeks olid vaatajate varjud , siis üleni mustadega, mille pinda liigendasid kokkukägardatud ajalehed ning maalikunst hakkas assamblaažidega asenduma. Ta on oma teostes kasutanud rikkalikult reaalseid esemeid, kuid neid õlivärvidega täiendanud (nt padi , tekk, linad kombinatioonis „Voodi“ (1955) on tükati värvikihi all). Tuntud on ka tema maalid liiklusmärkide, teeviitade ja elektrilampidega. Kuulsaks on saanud Rauschenbergi konstruktsioon kolmest Coca - Cola pudelist, mis mõõdukalt õlivärviga kaetud ja tema Monogrammi-nimeline kitsetopis,kelle näo ta õlivärvidega ära määris ja kere ümber autorehvi pani on neodada, ent kogu popkunsti üks programmilisem teos. Hiljem on Rauschenbergi teosed olnud jälle rohkem tasapinnalised. Reaalsete esemete asemel eelistab ta fotode lõuendile ülekandmist siiditrüki abil. Rauschenberg kinnitab, et ta ei taha luua kunsti, vaid tegutseda „elu ja kunsti vahelises kuristikus“.
Üheks neodada variandiks võib pidada utiilkunsti ( junk art). Mida viljelesid nii uusrealistid (Tinguely, Arman) kuid ka neile järgnenud Mark di Suvero, John Chamberlain, Louise Nevelson.
Dadaismi taaselustamine ja laiendamine oli suure mõjuga kunsti järgnevale arengule. Kuna neodada teosed ei sobinud kunstiliikide senisesse süsteemi ja nende tehnika oli sageli enneolematud, siis avardusid sellega kunsti piirid ning tekkisid seninägemata võimalused loovuse valdumiseks ning mitmekesistus kunsti ühiskondlik sõnum.