Ida-Euroopa romantiline luule Hanna Valk ja Laura Tiit I ku 18. sajandi lõpp ja 19. sajandi I kolmandik oli Euroopa kultuuris romantismis valgustuskultuuris idanenud võimsa vaimse liikumise aeg. Romantikud läksid tagasi keskaega ja renessanssi paljud autorid seadsid endale eeskujuks Shakespeare'i loomingu. Romantiliste teoste kangelased on erandlikud, uhked, trotslikud, prohvetlikud natuurid, kes juhinduvad tugevatest tunnetest. Nende mäss sotsiaalse ebaõigluse vastu on individualistlik, sageli ohverdavad end eetiliste ideaalide nimel. Romantikute ideed ületasid kiiresti rahvuspiire. Enamikus Euroopa maades langes romantismi tõus ajaliselt kokku rahva võõrvõimuvastase vabadusvõitlusega ja romantiline kirjandus aitas neile rahvusliku sõltumatuse taotlusele omal viisil kaasa. Loomingumeetodina kajastuski romantism eriti just vabadusliikumisega seotud poeetide
,,Kuningas Oidipus"). 4. Carl Orffi peateos on ,,Triumfid". Selle teose esimene osa kannab nimetust ,,Carmina burana", mille aluseks on 13. sajandil kirjutatud käsikiri, mis sisaldab rändnäitlejate, üliõpilaste ja linnakodanike luulet. 5. Benjamin Britteni tuntuimad teosed on ,,Variatsioonid ja fuuga Purcelli teemale", ,,Peter Grimes" ja ,,Lihtne sümfoonia". Brittenit on võrreldud Henry Purcelliga, kuna mõlemad olid väga mitmekülgsed natuurid- komponistid, dirigendid ja heliloojad. 6. Venemaa kultuurpoliitiline olukord pärast 1917. aastat: ,,Kunst kuulub rahvale" muusika teenib kommunistliku propagandat. Kultuuri ja muusikat tabas arengupeetus ning paljud väljapaistvad heliloojad siirdusid eksiili. Kuntsi valdkondades tekkis proletaarset ühiskonda ülistav sotsialistlik realism. Tekkis terve plejaad heliloojaid, kes kirjutasid oode Leninile, Stalinile ja Kommunistlikule parteile. Oluline märksõna
saadetud teda Draamateatrisse tööle kutsuma. Ta jäi nõusse. Tööperioodi 19191920 alustas Draamateater paljutõotavalt ja lootusrikkalt, esietenduste arv tõusis 28ni, millest 15 ringis olid Liina osad. Hooajal 19201921 liitus Draamateatriga uus näitejuht Paul Sepp, kes sai Liina Reimanile üheks suurimaks teenäitajaks. Liina Reimani anne seisnes esmajoones ümberkehastumisvõimes, millist on antud vähestele. Kõik tema loodud natuurid olid hoolikalt läbi mõeldud ning iga laval tehtud liigutus, lausutud sõna ja intonatsioon psühholoogiliselt põhjendatud. Samas jäi ikka ja jälle vajaka lavalise liikumise oskusest, kehalisest osavusest ja kõnetehnikast. Nende puuduste kõrvaldamine oli mõeldav vaid metoodilise ja pideva tööga. Temas oli tohutu töövõime ja tahe Kui 1924. aasta 31. detsembril Draamateater Tallinnas oma tegevuse lõpetas ja põhitrupp
kooskõlani jõuda, mispärast peategelase tõeotsingud ei viigi sihile. Romaani laia eepilist haaret mitmekesistavad huumor, satiir. Teoses leidub palju sügavalt läbitunnetatud ja veenvalt kujutatud karaktereid. I köide, mille eluline materjal pärineb Tammsaare kodutalust, annab üldistava läbilõike eesti külaelust ja talupoja võitlusest loodusega 19. sajandi viimasel veerandil. Suurearvulisest tegelaskonnast tõusevad esile kaks vastandlikku naabrimeest omapärased ning jõulised natuurid, kelles kummaski avaldub eesti talupoja iseloomulikke jooni. Vargamäe Andrese karakter ning kogu tema saatus on sügavalt läbitunnetatud kunstiline üldistus üksiktalupoja elust ja võitlusest karmides Põhja-Eesti kõrvemaa tingimustes. Ta ei aima, et siin ootab teda tema paha vaim Tagapere Pearu. Uskudes oma jõusse, ei võta Andres esialgu Pearut tõsiselt, aga kui algavad nurjumised ja Pearu osutub jonnakuses niisama visaks kui Andres töös, algab Andrese karmistumisprotsess
tõeotsingud ei viigi sihile. Romaani laia eepilist haaret mitmekesistavad huumor, satiir. Teoses leidub palju sügavalt läbitunnetatud ja veenvalt kujutatud karaktereid. I köide, mille eluline materjal pärineb Tammsaare kodutalust, annab üldistava läbilõike eesti külaelust ja talupoja võitlusest loodusega 19. sajandi viimasel veerandil. Suurearvulisest tegelaskonnast tõusevad esile kaks vastandlikku naabrimeest omapärased ning jõulised natuurid, kelles kummaski avaldub eesti talupoja iseloomulikke jooni. Vargamäe Andrese karakter ning kogu tema saatus on sügavalt läbitunnetatud kunstiline üldistus üksiktalupoja elust ja võitlusest karmides Põhja-Eesti kõrvemaa tingimustes. Ta ei aima, et siin ootab teda tema paha vaim Tagapere Pearu. Uskudes oma jõusse, ei võta Andres esialgu Pearut tõsiselt, aga kui algavad nurjumised ja Pearu osutub jonnakuses niisama visaks kui Andres töös, algab Andrese karmistumisprotsess
tunnete rõhutajana, kusjuures sageli eelistati eksootilist või ürgloodust. Võõraste maade ja rahvaste ihalus tõi moodi Idamaad; hinnati loomulikke elu looduse rüpes. Romantismi iseloomustab ka pürgimine kõige erakordse ja salapärase poole; kirjandusse sugenesid imed, maagia, üleloomulikkus ja fantastika; irratsionaalne igatsustunne, müstika, fatalism. Romantiliste teoste kangelased erandlikud, uhked, trotslikud, prohvetlikud natuurid, kes juhinduvad tugevatest tunnetest. Nende mäss sotsiaalse ebaõigluse vastu on individualistlik, sageli ohverdavad nad end eetiliste ideaalide nimel. Valgustuse universaalsuse põhimõtetele vastandas romantism rahvuslikkuse: iga rahva kultuur kannab selle rahva vaimu. Romantismi esteetika pidas tundeid mõistusest ülevamaks. Eriti kõrgelt väärtustati kunsti ja kunstis poeesiat. Romantism hülgas klassitsismi aegunud ning
tegevuse tulemust. Stressi negatiivne poolus ehk distress võib saada soodsaks pinnaseks afektiivsele purskele. (Bachmann ja Maruste, 2003: 224-226) 2.4 Frustratsioon Frustratsioon (lad k. Frustratio asjatu lootus, ebaedu) on psühhiline pingeseisund, mis tekib tegevuse sunnitud katkestamisel enne eesmärgi saavutamist, perspektiivituse tunnetamisel. Frustratsioon on ebaõnnestumise elamuskompleks. Rohkem alluvad frustratsioonile emotsionaalsed natuurid, kõrgenenud erutuvusega isikud, kelle pidurdusprotsessid on suhteliselt nõrgemini arenenud ning kes pole raskustega harjunud. Frustratsioonireaktsioonidel on kaks põhitunnust: Impulsiivsus Tolerantsus (taluvus) Kui mingi takistus blokeerib inimese tegevuse, võib ta reageerida agressiivse tegevusega, mis on suunatud takistusele või ka mõnele kõrvalisele, kuid kättesaadavale, jõukohasele objektile. Volf
vaidlemata kõik oma kohustused. Neid võib julgesti nimetada täiuslikeks – kui nad juba üht asja alustavad, viivad nad selle ka võiduka lõpuni. Tänu sellele teevad nad ka kiiresti karjääri. Neile võib loota ja nende jah-sõna peale kindel olla. Peresuhetes on A-veregrupi inimesed oma lähedastele truud. Arvatakse isegi, et selle veregrupi omanikud on teistest intelligentsemad. B-veregrupi hulgas domineerivad tundlikud natuurid ja andekad inimesed, kelle välise rahulikkuse taga on peidus tundlik ja haavatav hing. Tegemist on usaldusväärsete kolleegidega, kes tööl nõuavad nii endalt kui ka teistelt. B-veregrupi naised on palju armukadedamad kui mehed. 13 O-veregrupi inimesed on energilised, nad peavad pidevalt midagi korraldama. Neil on
,,Tõde ja õigus" I köide, mille eluline materjal pärineb Tammsaare kodutalust, annab üldistava läbilõike eesti külaelust ja talupoja võitlusest loodusega 19. sajandi viimasel veerandil. Suurearvulisest tegelaskonnast tõusevad esile kaks vastandlikku naabrimeest omapärased ning jõulised natuurid, kelles kummaski avaldub eesti talupoja iseloomulikke jooni. Vargamäe Andrese karakter ning kogu tema saatus on sügavalt läbitunnetatud kunstiline üldistus üksiktalupoja elust ja võitlusest karmides Põhja-Eesti kõrvemaa tingimustes. Ta ei aima, et siin ootab teda tema paha vaim Tagapere Pearu. Uskudes oma jõusse, ei võta Andres esialgu Pearut tõsiselt, aga kui algavad nurjumised ja Pearu osutub jonnakuses niisama visaks kui Andres töös, algab Andrese karmistumisprotsess
Inimene on jumalast olulisem. Inimeste käitumise määravad nad ise, mitte jumalad. Jumalad otseselt sündmuste käiku ei sekku, kuid jumalik õiglus pääseb võidule. Sophoklest ei huvitanud sugukonna ega riigi heaolu nagu Aischylost, vaid indiviid, kes trotsib saatust või hakkab vastu riigikorrale. Karakterite loomine ongi Sophoklese kõige tugevam külg: nad on lihtsad, monumentaalsed ja inimlikud; nad on terviklikud natuurid, kes pea kunagi ei kõhkle, valides teguviisi. Sophoklese tegelased kehastavad sügavaid ja õilsaid tundeid, nende traagika on kaasakiskuv. Tegelasi iseloomustab ta vastandamise kaudu (kirglikud ja mõistlikud, otsustajad ja kõhklejad. Naistegelased on samavõrd õilsalt inimlikud kui mehega, kannavad samuti üllast ideed. Kangelane kaitseb oma põhimõtteid iga hinna eest, hoolimata sellest, et hukutab tihti iseenda ja ka oma lähedased. Ta on kompromissitu.
tegelased siiski eneseõigustustest, andes endale aru, et nad vastutavad ka oma tegude tahtmatute tagajärgede eest. Selliselt tegelaste käitumise seoseid ühelt poolt motiiviga ja teiselt poolt resultaadiga uurides avastabki autor paradoksaalse asjaolu -- nii teos endas kui ka selle motivatsioonis puudub see, mis ilmneb resultaadis. Indiviidid, kel pole mingit otsest kurja tahet, kes on heade taotlustega ning moraalse süü suhtes vägagi tundlikud natuurid, saavad loomupärase inertsuse ja järeleandlikkuse tõttu pahe kehastajaiks, kurjuse tööriistaks. Selline nõrk ning järeleandlik tegelane kannab hoiatusfunktsiooni -- potentsiaalne, peidetud, teadvustamata kurjus, võib olla isegi halvem, ohtlikum ning piiramatum kui avalik, otsene ja agressiivne kurjus. Et selgemalt välja tuua autori kurjusekontseptsiooni eripära «Pillmehes» «Reekviemis», ositi ka «Kalevipoja
Romaani laia eepilist haaret mitmekesistavad huumor, satiir. Teoses leidub palju sügavalt läbitunnetatud ja veenvalt kujutatud karaktereid. I köide, mille eluline materjal pärineb Tammsaare kodutalust, annab üldistava läbilõike eesti külaelust ja talupoja võitlusest loodusega möödunud sajandi viimasel veerandil. Suurearvulisest tegelaskonnast tõusevad esile kaks vastandlikku naabrimeest omapärased ning jõulised natuurid, kelles kummaski avaldub eesti talupoja iseloomulikke jooni. Vargamäe Andrese karakter ning kogu tema saatus on sügavalt läbitunnetatud kunstiline üldistus üksiktalupoja elust ja võitlusest karmides Põhja-Eesti kõrvemaa tingimustes. Ta ei aima, et siin ootab teda tema paha vaim Tagapere Pearu. Uskudes oma jõusse, ei võta Andres esialgu Pearut tõsiselt, aga kui algavad nurjumised ja Pearu osutub jonnakuses niisama visaks kui Andres töös, algab Andrese karmistumisprotsess.
isikud. b. Need, kellel on tugev tahe, kuid vähe mõistust- vägivaldsed, afektiivse, pahatihti kriminaalsed isikud. c. Arenenud mõistuse,kuid nõrga tahtega isikud – tunnevad sügavalt maailma nähtusi, ent ei vii oma kavatsusi täide. 2. Tahtelised: a. vähese mõistuse ja madala sensitiivusega- tõrksad ja kandekaelsed b. tunlikud, kuid mitte kuigi targad- äkilised ja ägedad, aga suhteliselt ohutud c. madala tundlikkuse ja terava mõistusega- külmalt kalkuleerivad natuurid. 3. Mõistuseinimesed: a. abstraktselt arutlevad isikud b. kujudlikult mõtlevad Saksa karakteroloog E.Upitz on uurinud loomingulise intelligentsi hulgas levinud inimtüüüe, eristades kunstirahva ja teadlast seas komle alaliiki. A. Võteteomandajate jaoks on kunst või teadus nendest väljas, objekti tasemel: omandades täisuliku tehnika oma taotluste objekti valitamiseks, suhtuvad nad sellese külmlt, pigem kui vahendisse, mitte omaette eesmärki. B
Schleiermacher tunnistab siiski, et igaviku tunnetamiseni jõudmine esteetilise süvenemise kaudu jäi talle isiklikult siiski kättesaamatuks: ,,Ma sooviksin, kui endast kõrgemale soovida ei oleks patt, et suudaksin selgelt vaadelda, kuidas kunstiline tundlikkus transformeerub religiooniks, kuidas hoolimata ülevast rahust, millest vaim imbub läbi [kunstilist] naudingut kogedes, säilib tung jätkata edasiteed, mis võib hinge viia universumini. Miks on selle tee käijad nii vaiksed natuurid? Seda ma ei tea ja see on minu tõsiseim puudujääk, see on tühimik, mida tunnen sügaval oma loomuses, kuid ma ka austan seda. Ma lepin sellega, et ma ei näe, aga usun siiski. Selle võimalikkus seisab selgelt mu silme ees, ent on siiski minu eest salajas." Teisest küljest usub Schleiermacher, et ükski ajalooline religioon ei ole tekkinud kunsti süvenemise läbi: ,,Ma pole kunagi kuulnud midagi kunstireligioonist, mis oleks rahvaid ja ajastuid valitsenud." Sellegi
annaabi.ee 
