5. kaksikklooster 6. linnafoogt-(kuninga poolt määratud) linna haldur ja/või kohtunik 7. vitaalivennad- 14.-15. sajandil Lääne- ja Põhjamerel tegutsenud mereröövlid 8. premonstraatlik reegel 9. toomkapiitel-vaimulike nõukogu toomkiriku juures 10. visitatsioon- koolikatsumine 11. restitutsioon- taastamine, uuesti korda seadmine 12. klarett- ingveriga jm. vürtsitatud reinvein keskaegse apteegijoogina 13. köösnerid- karusnahatöötleja, kasuksepp 14. mündrikud- paadimehed 15. kaleviäärijad 16. stiftifoogt-tähtsaim ilmalik võimukandja piiskopkonnas, tegeles sõjaliste küsimustega, talle allusid lossifoogtid 17. linnasaras -linnakogukonna ühine maavaldus 18. praost- katoliku kirikus teat. kõrgem vaimulik 19. skribent-kirjutaja, sulemees (sageli halvustavalt) 20. diötsees- piiskopi vaimulik valdus, mis kuulus tema kirikliku võimu piirkonda
Seda joodi üsna suurtes kogustes. Näiteks oli füüsilise töö tegijaile ette nähtud 2-2,5 liitrit õlut päevas. Õlut võidi valmistada ainult oma tarbeks, edasimüügiks oli vaja raelt taotleda luba. Puhas vesi ei olnud alati kättesaadav ning selle kvaliteet oli kaheldav. Vein oli kallis ekspordiartikkel ja seda jõid rikkamad suurkaupmehed ainult pidulike sündmuste puhul. Õllekandjad ja enamus linna kõrtsmikke olid maarahva hulgast. Kaubandusega tegelesid mündrikud ja voorimehed. Mündrikud olid paadimehed, kes pidasid paadiühendust mandri ja kaubalaevade vahel. Voorimehed vedasid kõiksugu kaupu hobuvankritel, sest mandriühenduse kaudu toimis veel suur osa Liivimaa sisekaubandusest. Lihunikud hoolitsesid lihatoodete õige ettevalmistuse eest. Nad võtsid raha eest vastu ja valmistasid ette klientide loomi, kuid ühtlasi pidasid ka oma loomasid linna piirides ja müüsid neid edasimüüjatele. Köösnerid töötlesid loomanahku. Köösnerid ja lihunikud töötasid
17. saj oli Eestis 10 linna. Uued linnad olid Valga ja Kuressaare. Vähenes linnavalitsuste ehk raadide iseseisvus, suurenes sõltuvus riigivõimust. Linnad kaotasid õiguse iseseisvale müntimisele ning majandustegevusele. Olid kodanikud ja mittekodanikud. Kodanikud tohtisid elada ja töötada linnas, tegeleda jaekaubandusega, kuuluda tsunfti ja gildidesse. Tallinnas oli ligi 10 000 elanikku, aga nt Tartus 3500. Eestlased- Tallinna elanikkonnast ( kalurid, mündrikud, lihttöölised, voorimehed jne). Toimus väljavedu ja sissevedu. Väljavedu nt teravili, lina, laevaehitusmaterjal. Sissevedu nt sool, metallitooted, vürtsid, alkohol jne. Tegeleti väga palju kaubandusega. 5) Religioon ja kirik- luterlus riigiusuna, kirikukorraldus, aadel ja kirik, talurahvas ja kirik Kuni 1620 toimus Eestis kirikuelu allakäik. Kui Eesti läks Rootsi võimu alla, algas vaimulikus elus uus tõusuperiood
Frantsisklaste ordu (kloostrid Tartus, Rakveres ja Viljandis). Dominiiklaste ordu (Tallinn, Tartu, mõnevõrra ka Narva). Toomkapiitel kõrgem vaimulike kolleegium, mis koosnes enamasti 12 toomhärrast Pildirüüste reformatsiooniga kaasnenud korratus, mille käigus lõhuti katoliku usu tunnuseid Toomkirik piiskopkondade keskus Väike Gild kästitööliste gild (Püha Kanuti Gild & Püha Olevi Gild) Kanuti Gildi ei saanud kuuluda voorimehed, mündrikud, lihunikud, kandjad, kaalujad. Kanuti Gildi kuulusid maalermeistrid, kullasepad, pagarid, rätsepad. (suuremat tulu toovad ametid said vaid kuuluda, teised kuulusid Olevi Gildi) Suurgild linna kaugkaupmeeste ühendus Tsunft käsitööliste vennaskond Olderman gildivanem Sündik linnajurist Foogt maahärra esindaja Bürgermeister rae juhatus Tsunftijänes tegi käsitööd väljaspool tsunfti Stift piiskopi ilmalik valdus, milles ta maahärrana valitses
Nad omasid ka teatud privileege, kuna amet oli eluaegne. 3. Tsunft oli kutseühing, mille peaülesandeks oli kauba tootmine ja müügi organiseerimine, aga ka käsitööliste elu reglementeerimine. Tegeles: #Vastastikuse abistamisega #Usulise tegevusega (oma kaitsepühak, kabel jne) #Sõjalise tegevusega #Tsunfti reeglite e. skraa järgimisega Hierarhia: -meister -sell -õpipoiss Tsunftijänesed olid tsunftivälised käsitöölised. Eestlaste tsunftid: Mündrikud (sadama paadimehed) Voorimehed Õllekandjad Tootmine toimus töökojas, tööjaotus puudus. Gild oli kaupmeeste ja käsitööliste ühendus. Juhid olid odermannid. Suurkaupmehed - Suurgild. Vallalised kaupmehed ja kaupmehesellid - Mustpeade Vennaskond Käsitöölised - Väikegild. 4. Ristisõjad(millal? olulisemad) Ristisõjad ehk ristiretked olid sari sõjakäike 11.13. sajandil. Ristisõdade algne eesmärk oli Püha
kogumine, linnaveskite eest hoolt kandmine, metsade ja tööhoovide eest hoole kandmine, linna hoonete eest vastutamine, linnakindlustuste, tulirelvade eest hoole kandmine jne. Tsunftid ehk käsitööliste ametialade grupid. Nad valitsesid turgu, korraldati väljaõpet, kontrolliti hindu ja kvaliteeti. Algul moodustati tsunftid kõigepealt vanematel ja keerukamatel käsitööaladel. Üksnes Tallinnas tegutsesid tsunftid ka lihtsamatel aladel(voorimehed, õllekandjad, mündrikud). Tsunftide põhikirjaks oli skraa, kus olid meistrite ja tsunftiks saamise tingimused ja erialade ning töökohtade reeglid. Liivimaa elusoon oli tansiitkaubandus. Käsitöö osatähtsus oli väiksem kui paljudes Lääne-Euroopa linnades. Käsitöö oli pigem kohalikule elanikkonnale. Liivimaa linnade kaubanduslik suunitlus tulenes äärmiselt soodsast asendist Kirde- Euroopa kaubateede võrgus. Tallinnal olid tihedad sidemed Rootsi, Soome ja Novgorodiga. Tartu kaubanduslikult tagamaaks
kaasa Reinimaa kaupu. Eesti muinasaja kahepoolse teraga mõõkadelt võib leida Reinimaa seppade märke. ● Friisi päritolu Koge oli hansalaevastiku tähtsaim laev. Koge kandevõime oli kuni 200 tonni. ● Mündrike amet- Tallinna sadam oli madal seega suurematele laevadele juhatas ankrupaiga mündrik, kes toimetas laadungi maale paatides. Nagu ka Visbys, olid mündrikeks siin paarkümmend rootslast, kes elasid Kalamajas. ● Voorimeeste amet- mündrikud ei tohtinud kasutada sadamasilda. Voorimees sõitis paadile vette vastu ühehobuse kaarikul, millel olid kõrgemad rattad.Voorimehed olid kõige rikkamad linnaeestlased. ● Laokohaõigus andis tööd eestlastest kandjatele. Eriti läks kandjaid vaja soola ja vilja kaalumisel ning laadimisel. Keskaaegse linna aluseks on maaisanda antud linnaõigus, mis tagas linnakogukonnale autonoomia ja eristas seda ümbritsevast keskkonnast. Linnaõiguse tuumaks oli linnakodanike
Olenevalt oma kutsealast, kuulus linlane kuhugi vennaskonda organisatsiooni, mille liikmed pidid häda korral üksteist aitama. Käsitöölised kuulusid nn. väikestesse gildidess. Tallinas oli neid kaks: 1) Püha Olevi Gild - (vanim) ühendas keskajal "halvemaid" ja "madalamaid" käsitöölisi (peamiselt eestlased ja mittesaksa rahvusest) köösnerid, lihunikud, püttsepad, müürsepad, puusepad, voorimehed, kandjad, kellamehed, hauakaevajad, mündrikud (laevamehed). 2) Püha Kanuti Gild - ühendas saksa rahvusest keerukamate ja hinnatumate käsitööalade esindajaid: kullassepad, mütsitegijad,kellassepad, pagarid, kingsepad, maalrid jt. Toompea käsitöölisi ühendas Toomgild. Gildide eesotsas olid valitud oldermanid. 4 XV saj. oli juba 73 käsitööliste eriala ja 14 tsunfti
Kaupmehed kuulusid suurgildi liikmeskonda ning käsitöölised alates 14 sajandist tööalade järgi ametitesse või tsunftidesse. Ainult tsunfti kuulumine andis õiguse töötada käsitöölisena. Käsitöölised, kes ei kuulunud tsunfti ja tegutsesid salaja, kihutati selle ilmsikstulemisel linnast välja. 15 sajandi keskel oli Tallinnas 14 tsunfti ja neli muud ,,ametit" nende jaoks, kes polnud käsitöölised (voorimehed, kandjad, paadimehed-mündrikud sadamas, kalakauplejad). Enamik neist olid eestlased, nagu ka kiviraiduritest ja meremeestest. Tartus oli keskajal neli tsunfti ja kolm muud ametit. Igas linnas oli ka mitu tsunfti, kuhu eestlasi vastu ei võetud (näiteks kullassepad). On märgitud, et eestlaste vastuvõttu pärast 1343. a ülestõusu suuresti piirati. Kiviraidurid Tallinna kiviraidurite tsunft keskaja lõpupoole koosnes ainult eestlastest, ka kujurid-raidurid, mitte ainult kivitöölised
6. Hansa Liit (tegevus, sinna kuulunud Eesti linnad) Eesti linnadest olid Hansa Liidu liikmed Tallinn, Tartu (+ Viljandi Tartu kaubalaona) ja Pärnu. Eesti sadamatest, eriti Tallinnast, veeti 13.-15. sajandil läände mitmesuguseid metsa- ja põllumajandussaadusi (karusnahku, mett, vaha, rasva, lina, puitu, vilja). Sisseveos kujunes kõige tähtsamaks kaubaks sool.. Soola toodi lahtiselt laevaruumis. See tuli lossida, kottidesse või tündritesse panna ja kaaluda. Seejärel tõid mündrikud soola paatides randa, kus see voorivankritele laaditi ja kaupmeeste keldritesse viidi. Tallinna kaudu varustati soolaga ka osa Põhja-Venemaast ja Soomest. Teiseks tähtsaks Tallinna kaudu sisseveetavaks kaubaks olid kangad (eriti kalev). Punasest kalevist sai moekangas. Tallinnasse toodi ka heeringaid, hõbedat, tina, rauda, magusaid veine ja vürtse. 7. Mõisate reduktsiooni ja restitutsiooni mõiste Mõisate reduktsioon ehk riigistamine oli mõisate riigi omandusse tagasivõtmisprotsess.
Vähem on teada Saksa ordu ja piiskoppide kauplemisest. Saare-Lääne piiskop oli juba 15. sajandi alguses Lübeckisse vilja vedanud. Voorimehed - Hoolitsesid suuremate koguste ja kaugemate vedude eest. Valdavalt voorimehed olid kohalikud talupojad. Teine võimalus oli vedada kaupu mööda vett, seal tegutsesid oma laevadega eesti ja rootsi kiprid. Praakija - Teostas kauba kaalumist ja kvaliteedi kontrolli. Laadijad tõstsid kaupa ja voorimehed sõidutasid kauba sadamasse. Mündrikud sõudsid kauba laevale. Sadamaelu korraldas raehärrast sadamafoogtile alluv sadamavaht - Jälgis, et laevad maksaksid tolli. Transiitkaubandus ja kauplemine kohalikul turul- Liivimaa kaubandus oli väga suurel määral vahendustegevus Lääne-Euroopa ja Venemaa vahel. Seetõttu pole täpne kõnelda sisse- ja väljaveost, sest valdav osa nii idast kui ka läänest saadustest rändas edasi. Sisekaubandus - Linnas käis ost-müük peamiselt turul, kus kohtusid suur- ja
kaheksanda põlvkonna hoonestusega. Esimesed kirjalikud andmed Kalamajast pärinevad 14. sajandi teisest poolest, võib aga oletada, et asustus oli seal juba märksa varem. Enamik uurijaid on veendunud, et rannaäärsed alad olid peatuspaigaks ümberkaudsete külade kalameestele juba muinasajal. Sadama lähedus muutis paiga külgetõmbavaks ka keskajal. Teada on, et 1527. aastal oli seal 78 iseseisvat majapidamist. Keskajal elasid linnaosas mündrikud, kalurid, kalakaupmehed. 18. sajandi alguse kaartidelt on näha, et asustust leidub pea kogu Kalamaja ulatuses. Tänapäeva mõistes linlikku ehk tiheasustust, kohtame aga eelkõige mereäärsetel Suur- ja Väike-Patarei tänavatel. Erilise hoo sai Kalamaja areng 19. sajandi lõpul, kui koos raudtee rajamisega kerkisid piirkonda mitmed tehased. See tähendas linnaelanike arvu kasvu eelkõige tööliste arvelt, kes kõik peavarju vajasid ja lihtsate, odavate üürielamute võidukäik võis alata
annaabi.ee 
