a. astus paralleelselt Tartu Kõrgemasse Muusikakooli, kus esialgu alustas oreliõpinguid. Hiljem jätkas Elleri kompositsiooniklassis. 1926. a. lõpetas seminari ja suunati tööle Nõosse, kus ta töötas algklasside õpetajana matemaatika ja laulmise alal. 1930. a. lõpetas Tubin Tartu Kõrgema Muusikakooli. Kõige selle kõrval tegutses Tubin ka koorijuhina ja kirjutas üsna palju helitöid. 1930. a. asus elama Tartusse. Töötas Vanemuise teatri juures, olles dirigent. Juhtis muusikalavastusi. Kahel korral käis Saksamaal ja Viinis. 1944. a. 21. sept jõudis Tubin perekonnaga Rootsi. 1945- 1972. a. töötas ta Drottingholmi teatri- kuningliku ooperiteatri- juures vanade partituuride restaureerijana. Selle töö kõrvalt jäi tal piisavalt aega tegeleda heliloominguga, olla õpetajaks väliseestlastele, sh Käbi Lareteile. Oli ka Stockholmi Eesti meeskoori dirigent. Tubin võeti vastu ka Rootsi Heliloojate Liitu. 60. aastatel taastusid suhted Eestiga
See viibki rahvalaulu hääbumiseni mõnes piirkonnas. Mõisates oli ka muusikaelu/haridus kõrges hinnas. Mitmel pool asutati ka väikseid mõisaorkestreid. Pillimängijatena hakati kasutama Eesti talupoegi. Mõisates oli populaarne ka kodumusitseerimine, korraldati kammermuusikaõhtuid, kus esitati lihtsamat salongimuusikat. Sellest ajast on teada ka esimesed Baltisaksa heliloojad. Linnades hakkas üha rohkem esinema rändteatri truppe, kes mängisid nii sõna- kui ja muusikalavastusi. Nad mängisid näiteks singspiele ja lühiballette, lühioopereid. Huvitava faktina on teada, et üks näitegrupp esitas juba 1795. aastal Tallinnas Mozarti ooperi ,,Võluflööt", mis oli valminud alles 1791. aastal. Kohapeal tegutses Asjaarmastajate Teater. Seda juhatas August von Kotzebue ja näitlejateks olid haritud linnarahvas. Kultuurielu Eestis 19.-20. sajandi vahel Venestamise surve vähenes, hariduse saamine muutus emakeelseks, taas hakkasid
Helidünaamika on pianos. Klaveri fraasid on koguaeg samasuguste joontega, kuid helistik on muutuv. Fraasid on samad iseloomustades leierkasti töötamist. Dünaamika lõpus valjenes, mis väljendas kulminatsiooni ja peategelase lootuse kaotust. Järeldan arutlusest, et „Talvise teekonna“ tsükkel sisaldas palju erinevaid vaatenurki kurbusele ja peidetud mõistatusi. Kontserti oli hea kuulata, sest K. Mõisnik ja K.-A. Sumera on väga andekad. Olen rohkem näinud muusikalavastusi, kui kontserte. Nägin esmakordselt, et ka ainult kaks inimest suudavad väga edukalt jätta positiivse emotsiooni kontserdist. Kasutatud materjalid: http://de.wikipedia.org/wiki/Winterreise#Gute_Nacht Enda kirja pandud 14 märkmiku lehekülge. http://kodu.ut.ee/~kiho/MyMusic/TempoJaDynaamikaTerminid.pdf http://viko.edu.ee/5197/materials 7
3. Võrrelge Ilmar Tammuri ja Kaarel Irdi lavastajakäekirja. Kaarel Ird oli jõuline teatrijuht. Paljud tema põhimõtted lavastaja ja t-juhina pärinesid Menningult. Menningule sarnaselt hindas lavastaja Ird harmoonilist ansamblimängu ja realistlikku teatriesteetikat. Tema jaoks oli oluline teatri õpetav roll ja töö publikuga. Ird pidas oluliseks kaasaegsete eesti autorite ergutamist uute näidendite kirjutamisele. Tema omapäraks on aga see, et ta tegi nii sõna- kui muusikalavastusi, mida tingis tema juhitud teatri mitmezanrilisus. Ta tõi sageli lavale rahvalike, sageli muusikaga seotuid algupärandeid. Just tema ajal jõudis Vanemuises algupärandite osakaal kogurepertuaarist, võrreldes teiste teatritega, 35%-ni. Ta pooldas heal kirjandusel rajanevat realistliku teatrit ning toetus realismi esteetikale. 4. Mida kujutab endast psühholoogiline realism teatris? Nimetage kaks lavastajat, kelle rezii on psühholoogilis-realistlik. Põhjendage.
1924. a. astus paralleelselt Tartu Kõrgemasse Muusikakooli, kus esialgu alustas oreliõpinguid. Hiljem jätkas Elleri kompositsiooniklassis. 1926. a. lõpetas seminari ja suunati tööle Nõosse, kus ta töötas algklasside õpetajana matemaatika ja laulmise alal. 1930. a. lõpetas Tubin Tartu Kõrgema Muusikakooli. Kõige selle kõrval tegutses Tubin ka koorijuhina ja kirjutas üsna palju helitöid. 1930. a. asus elama Tartusse. Töötas Vanemuise teatri juures, olles dirigent. Juhtis muusikalavastusi. Kahel korral käis Saksamaal ja Viinis. 1944. a. 21. sept jõudis Tubin perekonnaga Rootsi. 1945- 1972. a. töötas ta Drottingholmi teatri- kuningliku ooperiteatri- juures vanade partituuride restaureerijana. Selle töö kõrvalt jäi tal piisavalt aega tegeleda heliloominguga, olla õpetajaks väliseestlastele, sh Käbi Lareteile. Oli ka Stockholmi Eesti meeskoori dirigent. Tubin võeti vastu ka Rootsi Heliloojate Liitu. 60. aastatel taastusid suhted Eestiga
(Curium) linnukuningriik, mis on üks huvitavamaid arheoloogilisi paiku saarel. Antiikajal oli see üsna oluline kuningriik. Praegu on kandi peamine vaatamisväärsus 2. Sajandil eKr eitatud ning 2.-3. Sajandil pKr rekonstrueeritud ja lauendatud, kuid juba 365. Aastal maavärina tagajärjel hävinud suurejooneline kreeka-rooma vabaõhuteater. Praeguseks on see Kreeka kunstniku Antinis Travlose kavandite järgi täielikult taastatud, igal suvel etendatakse seal sõna- ja muusikalavastusi. Istekohti on amfiteatris umbes 3000. Aphrodite sünnipaik Turistide lemmikpaigaks on Kreeka armastus ja ilujumalanna Aphrodite sünnipaik Petra tou Romiou, mis pasub Paphose linnast 25 km kaugusel. Legendi järgi sündis jumalanna merevahus. Meres asuv massiivne Aphrodite kalju kiirgab tänapäevalgi enneolematut võluväge, lubades enda ümber ujujaile noorenemise ja isegi igavese nooruse. Paphosest 14
esinema külalismuusikud ja rändnäitetrupid - suur osa neist oli läbisõidul Riiast Peterburgi. Eestisse ulatus ka Peterburis (1737) ja Riias (1772) asutatud ooperiteatrite mõju. Nii linnades kui mõisates levis ka teatriharrastus. Esimese alalise asjaarmastajate teatri rajas 1784. aastal Tallinnas menukas saksa näitekirjanik August von Kotzebue (1761-1819). Teatris, mis tegutses üle kümne aasta, näidati ka muusikalavastusi. 1795. aastal jõudis Lüübekist Tallinna madameTilly ooperitrupp ja koos nendega hulk moodsaid oopereid, nende hulgas ka Mozarti"Don Giovanni" ja "Võluflööt". Edaspidi püüti Tallinnas alalist teatritruppi pidevalt koos hoida. Nagu kõikjal Euroopas, levis ka Eestis laialt kodune musitseerimine. Eriti populaarseks koduseks pilliks sai 18. sajandi lõpul klaver - raamatukauplused pakkusid suurel hulgal
rahvalaulutaolisi laule), lugemisvara talupoegadele, mitmehäälne koorilaul, mehed, naised ja lapsed eraldi laulma, segakoosseisulised pillikoorid (mängiti viiulit, klarnetiti, flööti) · 18. saj. teisel poolel huvi ilmaliku muusika vastu, loodi talupoegade orkester · 1784 a. Kotzebue teater Tallinnas, alus asjaarmastajate teatrile, ooperiteos ,,Isalik ootus", kus mõnes kohas kõlasid eesti keelne kõne ja laul; rahvas armastas kergemaid muusikalavastusi · 1795 a. madam Tully ooperiseltskond esines Tallinnas; esitati ,,Don Giovannit" ja ,,Võluflööti" · Carl Friedrich Karell esimene teadaolev eesti päritolu kutseline muusik · Estofiilid Hupel (Põltsamaa pastor, esimese teadaoleva ajakirja väljaandja ,,Lühike öpetus"), Petri (,,Enamiku maal elavate ,,sakste muusikamaitse ümber kujunenud eestlaste muusikamaitsest, v.a. üksikjuhud, mille tase oli veel madalam"), Schlegel
See teater tegutses peaaegu I maailmasõjani, pärast seda aktiivsus vähenes ning hoonet hakkasid kasutama ka eestri ja vene trupid. 1910 valmis uus maja Pärnu maanteel, mis aastal 1939 müüdi Eesti Draamateatrile. Samal aastal lõpetas Tallinna saksa teater II maailmasõja tõttu oma tegevuse ja trupi liikmed asusid ümber Saksamaale. Näitlejad ja direktorid tulid teatrisse peamiselt Saksamaalt. Ka repertuaar ja lavastuste stiil lähtus saksa teatri eeskujudest. Mängiti nii sõna- kui muusikalavastusi, rõhk oli meelelahutuslikul repertuaaril ( nt Kotzebue lustmängudel), kuid esitati ka maailma draamaklassikasse kuuluvaid teoseid Shakespeare`i, Schillerit jt. Üksikud etendused olid vene või eesti keeles. Sellest võib järeldada, et teater püüdis saavutada võimalikult laia publiku tähelepanu. 1819. aastal anti esimest korda etendus ainult eesti keeles ja selleks oli P.A.I. Steinbergi teos ,,Häbbi sellel, kes petta tahhab". Sellele järgnes mitmeid teisi selle autori mugandusi.
Kui varem oli teater kandud neutraalset nime Tallinna Linnateater, siis nüüd hakati ehitama selgelt ainult sakslaste teatrit Tallinna Saksa Teatrit. Parima projekti saamiseks kuulutati 1906. aastal välja rahvusvaheline arhitektuurikonkurss. Sakslased moodustasid sajandi alguses vaid 10 % Tallinna elanikkonnast (umbes 12 000 inimest), siis ei saanud nende teater eriti suur olla. Tüübilt pidi see olema universaalne teater, kus saaks etendada nii draamasid kui ka muusikalavastusi ja operette. Konkurssi ruuniprogramm oli täpne ja konkreetne, fikseeritud olid mitte ainult ruumide suurused vaid ka soovituses nende seoste suhtes. Konkursis osales 61 projekt Saksamaalt, Austriast, Soomest ja Venemaalt (Peterburist ja Riiast). Zürii valis parimaks Peterburi arhitektide Aleksei Bubõri ja Nikolai Vassiljevi projekt. Suur samm tulevase teatri poole oli tehtud: visioon teatrihoonest oli saanud konkreetse vormi.
3. Võrrelge Ilmar Tammuri ja Kaarel Irdi lavastajakäekirja. Ird hindas harmoonilist ansamblimängu ja realistlikku teatriesteetikat. Nagu Menningki pidas ta oluliseks teatri õpetavat rolli ja tööd publikuga. Just Vanemuises viidi läbi esimesed publiku- uurimused,selgitamaks teatrikülastajate repertuaarieelistusi. Ird pidas väga oluliseks ka kaasaegsete eesti autorite ergutamist uute näidendite kirjutamisele. Tema lavastajaloomingu omapäraks on , et ta tegi nii sõna- kui muusikalavastusi, mida tingis tema juhitud teatri mitmezanrilisus. Ta tõi lavale rahvalikke, sageli muusikaga seotud algupärandeid. Näiteks Lutsu ,,Tagahoovis" segunes Irdile omane mahlakas rahvalike tüüpide galerii ja tugevalt kriipiv sotsiaalne alatoon. Pooldas heal kirjandusel rajanevat realistlikku teatrit, valdas rahvuslikku omapära lavalist väljendamist, folkloorihuvi. Olustlikulisrealistlik suundumus kõlab ka lavakujunduses, realistlikud osapooled
Muusika.Kino. 1, 20–31. OJAKÄÄR, V. 2000. Vaibunud viiside kaja. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus. OJAKÄÄR, V. 2003. Omad viisid võõras väes. Tallinn: Ilo. OLESK, S. (koost). 2005. Kultuurisild üle Soome lahe. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum. O`MEALLY, R. G. (toim). 1998. The Jazz Cadence of American Culture. New York: Columbia University Press. ORA, L. 2007. Tartu üliõpilaste menuka džässorkestri HARVLEK lugu. (Käsikiri) PAALMA, V. (koost). 2006. Sada aastat Estonia muusikalavastusi kavalehtedel. Tallinn: Rahvusooper Estonia. PAPPEL, K. 2003. Ooper Tallinnas 19. sajandil. EMA väitekirjad I. Tallinn: EMA. PAUL, T. 2008. Ajalugu on meie elu lugu. – Päevalehe lisa “Arkaadia”, 17.05. PEDUSAAR, H. 2000. BOBA – mees kui orkester. Heino Pedusaar 2000, WW Passaaž 2000. PIECHNAT, M. 1996. Poland: from Chopin to hip hop. – Jazz Changes, Vol. 3, 2, 7–9. PILLIROOG, E. 1992. Tiit Kuusik. Elu ja peegeldused. Tallinn: Eesti Teatriliit. POLILLO, R., POLILLO, A. 2006
annaabi.ee 
