50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 1 leht
Lehekülgede arv dokumendis
2018-06-05
Kuupäev, millal dokument üles laeti
6 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
ErgiO
Õppematerjali autor
ooperi sisu tuttav ning peatähelepanu ei kogunenud subtiitritele, vaid sai jälgida lavapealset tegevust, lauljaid, laule ja orkestrit. Mulje oli kõikvõimas, kuidas lauljad oskavad oma häältega mängida ning imelisi meloodiaid luua. Kõik, orkester, solistid ja koor, kokku moodustasid võluva harmoonia, mis ei jäänud tähelepanemata arvatavasti kellelgi. Tervet ooperit läbib üks kindel joon valsilisus. Verdi on kasutanud muusika kirjutamisel valsi taktimõõtu, mis pidevalt saadab loo kangelannat. Kord on valss kiire ja galopilik, siis pidulik, vahepeal üksnes vihjatakse valsile ning viimases vaatuses meenutab valss leinamarssi. See moodustab lõpuks ühe suure terviku. Kõige rohkem jäi selles etenduses silma Violetta osatäitja Irina Dubrovskaja, kes oli terve õhtu tähelepanu keskpunktis. Olles kerge ja graatsiline, kuigi võimsa häälega sobis ta perfektselt Verdi Violetta osasse
Kõneldes vaheaegadel oma tuttavatega tõdesid nemadki, et on ooperis üllatunud. Nemadki olid endale tekitanud lavateose osas mitmeid eelarvamused, mis õnneks purunesid. Nad arvasid, et ooper on igav ja ei paelu üldse. Samuti arvati, et kuna ooper on itaalia keelne ja subtiirid jooksevad üleval siis ei saa sisust midagi aru, kuid seegi arvamus kadus. See arvamus kadus üsna ruttu ja selletõttu kuna näitlejate näoilmed ja zestid, lavaline kujundus ja muusika aitas tervikpildile niivõrd palju kaasa, et ei pidanud koguaeg ülevalt sõnade täpseid tähendusi jälgima vaid sai juba ilma selleta aimata mis laval toimub, mida keegi ültes või mõltes. Mina isiklikult soovitaksin kõigil vähemalt korra elus ooperis ära käia. Kuna kooliõpilased on tihti selliste asjade vastu ja neil on tobedad eelarvamused selle osas siis ma loodan, et koolides on piisavalt palju õpetajaid ja neil omakord tahtmist õpilasi harida ja neid niimoodi
La Traviata Neljapäeval, 3. veebruaril, käisin Rahvusooperis Estonia itaalia helilooja Giuseppe Verdi (1813- 1901) ooperit ,,La Traviata" vaatamas. Libretto autoriks on Francesco Maria Piave. Ooper baseerub Alexandre Dumas noorema romaanil "La dame aux Camélias" (,,Kaamelidaam"), mis avaldati aastal 1848. ,, La Traviata" esietendus toimus 6. märtsil 1853 Veneetsias Teatro la Fenice'is. Verdit köitis "Kameeliadaami" süzee ka tema enda elukäigu tõttu - pärast esimese abikaasa surma elas helilooja aastaid koos endise lauljatari Giuseppina Strepponiga. "La Traviata" peaks tähendama "naist, kes kaldus kõrvale" või "eksinut". Ooper oli kolmes vaatuses koos kahe vaheajaga. Etenduse kogupikkus oli 3 tundi. Lauldi itaalia keeles, kuid tekst jõudis minuni läbi eestikeelsete tiitrite. Tegelased olid: Violetta Valéry (Aile Asszonyi), Flora Bervoix (Riina Airenne), Viloetta teenijanna (Juuli Lill), Alfredo Germont (Mart Madiste), Geo
(Verdi ,,La traviata"), Angelica (Puccini ,,Õde Angelica"), Naine (Tüüri ,,Wallenberg"). Ta on esinenud ka Vanemuises, Viini Kammerooperis, Moskva Uues Ooperis, Amsterdami kontserdihallis Concertgebouw ning paljudes Euroopa kontserdisaalides ja festivalidel. Praegu elab ja töötab Aile Itaalias. ,,Maskiball" oli ooper kolmes vaatuses. Ooperi tegevusliinides oli palju armastuse keerdkäike, mida saatis orkester, eesotsas dirigent Eri Klasiga. Lavastaja oli Arne Mikk. Verdi muusika kõlab niivõrd tõetruult ja ajatult, et tundub nagu polekski ooperi esietendusest möödunud 150 aastat. Peale külalissolisti Aile Asszonyi andis oma panuse ,,Maskiballi" loomisele ka Soomest pärit lavakujundaja Ralf Forsström, kes on kuulus üle terve Skandinaavia, ning keda kutsuvad lava kujundama ka parimad Rootsi teatrid. ,,Maskiballi" lavakujundus ei olnud traditsiooniline, vaid otse vastupidi, inimese suurust maski just
Kontserdiretsensioon Ooper "Padaemand" Käisin 19. märtsil kell 19.00 Rahvusooper Estonias Pjotr Tsaikovski ooperit "Padaemand" vaatamas. Osades olid: Oleg Orlov (Hermann), Jassi Zahharov (Tomski), Rauno Elp (Jeletski), Andres Köster (Tsekalinski), Leonid Savitski (Surin), Mart Madiste (Tsaplitski), Mart Laur (Narumov), Rostislav Gurjev (Tseremooniameister), Riina Arienne (Krahvinna), Nadia Kurem (Liisa), Helen Lokuta (Polina), Ülle Tundla (Guvernant), Kristina Vähi (Masa) ja Rahvusooper Estonia orkester ja koor. Oleg Orlov, kes oli külalisesineja ning kehastas Hermannit, on Läti tenor, kes on olnud Läti Filharmoonia solist ja Läti Rahvusooperi solist. Ta on laulnud palju nõudlikke solistipartiisid Verdi, Mozarti, Dvoraki, Weberi, Mahleri suurvormides ja peaosi oopertites. Tema repertuaari kuuluvad mitmed rollid Verdi ooperites, sealhulgas Ismaele, Alfredo, Don Carlos, Radames jpm. Ooperitrupi koosseisus on ta käinud paljusel külalisesinemistel Hispaanias, H
Neid ei olnud palju ega ka vähe, vaid kõik sobis suurepäraselt. Erinevalt klassikalisest käsitlusest oli uus ,,Carmen" rikastatud tekstidialoogidega, mida esitati kõneldes. Etendus oli väga dramaatiline mõnes kohas tekkis kohe selline küsimus, et mis nüüd edasi saab? See meenutab veidi ooperit, veidi muusikali, veidi sõnateatrit. Muusika on lausa harukordne, see on ka kindlasti üks põhjustest, miks Carmen kuulub ühe enim mängitud ooperite hulka. Muusika, mille kõla paneb inimesi mõtlema ja ei jäta külmaks.Enamasti on ooperid tõsised aga selles ooperil leidus ka kohti, kus kogu saal lõkerdas naerda.Muusika oli väga vaheldusrikas ja temperamentne.Aeglustatud kohad olid ainult seal, kus taheti näidata tegelase kurbust või masendust.Selle ooperi mõistmine aga ei ole nii lihtne, kui tundub, kuna alati peab suutma lugeda ridade vahelt või püüda aru saada iga muusikariista räägitud loost.Samuti ei saa jätta mainimata nii
Georges Bizet ooper „Carmen“ Mina käisin vaatamas kuulsat ooperit „Carmen“. See toimus 1. Novembril kell 19.00 rahvusoooper Estonias. Polnud varem seal teatris käinud ja selle suurus oli algul natuke ehmatav. Samuti oli see minu esimene ooper, kus oma elu jooksul käinud olen. Esinesid minu jaoks suhteliselt tundmatud näitlejad, sest ma pole väga suur ooperisõber. Oli palju andekaid lauljaid - Janne Ševtšenko, Kristel Pärtna, Aare Saal, Märt Jakobson. Rahvusooper Estonias toob „Carmeni“ publikuni eelmisest hooajast tuttav noor briti lavastaja Walter Sutcliffe, kelle fantaasiarohke lavalahendusega „Così fan tuttest“ kujunes hooaja menutükk. Muusikaline juht ja dirigent oli Arvo Volmer. Olles olnud 9 aastat meie rahvusooperi peadirigent, on ta palju saavutanud. 2011. aasta augustis tõi mees Noblessneri valukojas Euroopa kultuuripealinna Tallinn 2011 ja Nargenfestivali raames lavale Wagneri viimase ja ühe keerukama oo
ning mõne hetke pärast peavad nad juba laua peal jalga keerutama. Lauljad, kes esitasid Metropolitan Opera vahendusel ooperit, suutsid siiski edasi anda laulu ilu ja palju positiivseid emotsioone.Lauljad on väga profesionaalsed ja nende hääl kõlab lausa ingelikult. Kõige enam meeldis mulle peaosalise(Elina Garanca) hääle tämber. Ta suutis laulda kogu kontserti väga valjult ja tunnetega. Osa mida ta mängis sobis talle iseloomu ja laulude poolest väga hästi. Muusika on lausa harukordne, see on ka kindlasti üks põhjustest, miks Carmen kuulub ühe enim mängitud ooperite hulka. Muusika mis kõla paneb inimesi mõtlema ja ei jäta külmaks.Enamasti on ooperid tõsised aga selles ooperil leidus ka kohti, kus kogu saal lõkerdas naerda.Muusika oli väga vaheldusrikas ja temperamentne.Aeglustatud kohad olid ainult seal ,kus taheti näidata tegelase kurbust või masendust.Selle ooperi mõistmine aga ei
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid