Muistne vabadusvõitlus (0)

Muistne vabadusvõitlus
12. sajandiks olid laplased, soomlased , eestlased, liivlased , lätlased ja leedukad ainsad paganarahvad Euroopas. Sellest, kui tähtsaks peeti Läänemere idaranniku rahvaste ristiusustamist, annab tunnistust vallutatava maa pühendamine Neitsi Maarjale , kes keskaegse inimese silmis oli Jeesuse kõrval üks tähtsamaid kristlikke pühakuid. Seni oli jõudude tasakaal Venemaa ja Euroopa vahel hoidnud kumbagi poolt ristisõjast tagasi. Ristisõda Läänemere idaranniku maades algas rootslaste retkedega Soome 12. sajandi keskpaigas ning lõppes leedukate vabatahtliku ristiusu vastuvõtmisega 15. saj. Eestlaste muistne vabadusvõitlus oli aastatel1208-1227. Eestlased alistati jõuga ning nad olid sunnitud ristiusu vastu võtma. Eestlaste peamiseks allajäämise põhjuseks oli vastase suur ülekaal ja nende hea relvastus. Suurt tähtsust omas ka see et eesti sõjamehed polnud elukutselised sõdurid ning neil polnud vastavat väljaõpet. Muistse vabadusvõitluse lõppfaasis toimus võitlus ka ristisõdijate eneste leeris. Selle tulemusel jaotati Eesti ala mitme ristisõdijate riigi vahel. Taanile läks Harju- ja Virumaa. Selle riigi maahärraks oli Taani kuningas, kes samal ajal oli Eesti hertsog ning seetõtttu nimetati riiki Eestimaa hertsogkonnaks. Liivi ordule kuulus Lõuna-Eesti ja see oli suurim sõjaline jõud Eestis. Tartu piiskopkonnale kuulus Tartu ja selle ümbrus ning see allus Riia peapiiskopile. Saare-Lääne piiskopkond allus sammuti Riia peapiiskopile. Taani valdusesse läinud Põhja-Eestit hakati kutsuma Eestimaaks, ülejäänud territooriumi aga Liivimaaks. Vormiliselt allus Liivimaa Saksa- Rooma riigi keisrile, kuid arvestades keisririigi kaugust, olid Liivimaa maahärrad väga iseseisvad oma tegemistes.