Muinasjutt (0)

Võttis jalad selga
Elas kord mees kelle nimi oli Mati, ta elas metsas väikeses puumajas. Ta oli väga julge ja tugev ning suureks eeskujuks teistele. Tema naine Linda oli väga uhke oma mehe üle, sest ta oli sealse piirkonna kõige targem ning osavam mees. Paljud inimesed, kes hätta jäid, küsisid abi alati Matilt. Mati oli teistest elanikest palju jõukam, sest tal oli alati palju tööd. Mati sai endale lubada palju rohkem kui teised elanikud ,aga tema naine Linda ei tahtnud Mati teenitud raha mitte raisata, vaid hoopis tulevikuks hoida, see jutt mõjus Matile nagu hane selga vesi. Möödus veel paar aastat, Matil ja Lindal oli nii palju raha, et nad ei jõudnud seda isegi üle lugeda. Mati rääkis Lindale , et selle raha eest võiksid nad endale linna suure ja uhke maja osta. Linda ei olnud sellega nõus, vaid tahtis veel koguda, sest mõtles ka ühisele tulevikule ja pere loomisele, et nad ei peaks kunagi millestki puudust tundma. Matile see mõte aga ei meeldinud, tema oli kärsitu ning tahtis metsast ära linna saada, et paremat tööd ja suuremat maja saada. Tema arvas, et nad saaksid oma elu kohe praegu palju paremaks muuta. Lõpuks vihastas Mati ennast siniseks ja mõtles, et pühib tolmu jalgelt - võtab kõik raha ja lihtsalt lahkub . Saabus öö, Linda magas, aga Mati oli veel ärkvel. Mati läks vaikselt teise tuppa , võttis suure koti , kuhu pani kogu teenitud raha ning põgenes kodust. Mati läks öösel pimedas linnapoole, linna oli mitukümmend kilomeetrit ja see retk võttis aega tunde. Tunnid möödusid, Mati kõndis vaikselt edasi ja ei mõelnud üldse sellele, mis teda ees võib oodata. Mati kuulis huntide ulgumist ja sattus paanikasse, mõte huntidest oli tal kahe silma vahele jäänud. Mati jooksis nii kuidas suutis edasi, aga ta väsis väga kähku, ka nälg hakkas nägemist võtma ja ta pidi puhkama . Mati mõistis, et on omadega pigis. Puhata ta aga ei saanud, sest muidu oleks ta ilmselt huntidele söödaks langenud. Lõpuks kui Mati metsast välja jõudis, nägi ta linna. Linn oli nii suur ja uhke, et Mati eksis ära. Pärast pikka otsimist leidis Mati endale linnast ilusa maja, just sellise, millest ta alati unistanud oli. Maja oli suur ja see asus äärelinnas. Matil oli hammas verel ning ta pidi selle maja omale saama. Pärast maja ostmist jäi Matil ka raha üle ning selle eest ostis ta omale kõik, mida hing ihkas . Sellest jäi siiski väheks, sest olgugi, et ta pääses vihma käest räästa alla, oli ta omadega siiski liimist lahti. Ta süüdistas ennast pidevalt selles, et ei näinud oma ninaotsast kaugemale, põhjustades Lindale oma käitumisega suurt hingevalu . Ta ei suutnud Lindat kuidagi oma peast välja saada, kuid lootis, et aeg annab arutust. Lõpuks sai Matil ka raha otsa ning ta pidi omale linnas tööd otsima . Töö otsimine polnud talle just väga suur probleem. Mati sai endale töökoha ühte puidufirmasse, ta mängis seal justkui esimest viiulit ning sai endale väga palju lubada. Möödusid mõned kuud, Mati kõndis linnas ja nägi kaugelt oma naist Lindat. Linda oli tulnud linna selleks, et Mati üles otsida. Mati läks Linda juurde ja palus vabandust, et ta kodust ära läks ning teda raskes olukorras üksinda jättis. Ta ütles Lindale, et kõik tema peas oli segi kui puder ja kapsad ning nüüd on ta oma veast aru saanud ja loodab, et Linda suudab talle tema vea andestada . Kuna Linda oli vaene nagu kirikurott, ei kahelnud Mati hetkegi ning kutsus Linda enda juurde elama. Ta lubas, et ei pane teda enam kunagi sellisesse olukorda ning võtab ka Linda arvamust edaspidi kuulda. Linda ei lausunud ei musta ega valget. Ta oli üllatunud Mati siiruses ning ütles, et nende armastus on küll kasvanud ja kahanenud, aga otsa ei saa see kunagi. Ja nii elavadki Mati ja Linda oma kümne toreda lapsega nagu silgud pütis oma suures ja uhkes majas ning kui keegi neist mütsiga ei ole löönud, elavad nad nii praegugi.