Muinas Julle (0)

Muinas Julle
Elas kord poiss, kelle nimi oli Juulius , aga s] prade jaoks oli ta lihtsalt Julle. Talle meeldis joosta , jalgpallimängida, aga üle kõie meeldis talle vanaaega uurida.
Kui ta ühel ilusal täiskuu õhtul magama jäi, sattus ta oma unenägudega vanaaega. Alguses tundus koht talle natuke võõras, kuid edasi liikudes märkas ta enda umber vanaaega. Akende ees olid seapõied, uksed olid madalad, ning vanamemmed keetsid lõunaks jahukörti. Peagi olidki taadid kohal, ning kõhud olid tühjad nagu huntidel. Nad asusid peagi sööma, et varsti tööle tagasi minna. Vanalajal tehti ju tööd varavalgest hilisõhtuni, et oma perekonda ära elatada. Julle liikus veel natuke edasi ning nägi lapsi. Nnende näod ja juuksed olid mustad ning seljas olid ainult väiksed kehakatvad riidejupid. Nad jooksid paljajalu ringi, kuid sellest olenematta olid nad siiski väga rõõmsad ja sõbralikud. Üks poiss võttis Julle käest kinni ning juhatas ta koopasse. Julle nägi midagi enneolenematut. Seal oli haavatud lohe, kes lamas oimetuna vereloigus. Ta nägi, kuidas viis poissi olid lohe ümber ning põetasid teda. Samal ajal, kui lohe võiles elu ja surmaga. Ta imestus oli suur, sest ta oli lohedest ainult lugenud ja legende kuulnud . Tal hakkas lohest kahju ning ta tundis, justkui lohe haavad oleksid talle endale hakanud mõjuma. Ta ei tahtnud lahkuda, kuid miski sindis teda. Koopast lahkudes suundusid nad teiste lastega mängima. Nad viskasid kivi ja jooksid võidu. Ühtäkki kuulis Julle meeletult kisa ja karjumist Ta ei saanud aru, mis lahti on, kuid lõpuks taipas, et lähedalasuv vulkaan oli just urskama hakanud. Nüüd sai Julle aru, mis kummalise tahtejõul ta pidi koopast väljuma. Kõik jooksid, kuid selest polnud abi. Kuum lava tormas meeletul kiirusel ja hävitas kõik, mis teele ette jäi. Põgeneda polnud kuhugi . Ta nägi veel, kuidas sulalaava nendeni jõudis ja nägi ka, kuidas üks mees vajas oma kehaga väikest last sellel hirmsal loodusõnnetuse eest. Julle arvas juba hetkeks, et ka tema leiab seal oma õnnetu lõpu.
Kuid siis tundis ta, et midagi imeliku hakkab juhtuma – ta tundis, otsekui oleks hõljuma hakanud. Siis sai ta arum is toimus – ta hakkas ärkama. Nüüd meenus talle, et see oli vaid uni. Ärgates oli kõik nii nagu ikka ning Julle oli õnnelik, et se kõik oli olnud vaid uni.