Muinas Julle Elas kord poiss, kelle nimi oli Juulius, aga s]prade jaoks oli ta lihtsalt Julle. Talle meeldis joosta, jalgpallimängida, aga üle kõie meeldis talle vanaaega uurida. Kui ta ühel ilusal täiskuu õhtul magama jäi, sattus ta oma unenägudega vanaaega. Alguses tundus koht talle natuke võõras, kuid edasi liikudes märkas ta enda umber vanaaega. Akende ees olid seapõied, uksed olid madalad, ning vanamemmed keetsid lõunaks jahukörti. Peagi olidki taadid kohal, ning kõhud olid tühjad nagu huntidel. Nad asusid peagi sööma, et varsti tööle tagasi minna. Vanalajal tehti ju tööd varavalgest hilisõhtuni, et oma perekonda ära elatada. Julle liikus veel natuke edasi ning nägi lapsi. Nnende näod ja juuksed olid mustad ning seljas olid ainult väiksed kehakatvad riidejupid. Nad jooksid paljajalu ringi, kuid sellest olenematta olid nad siiski väga rõõmsad ja sõbralikud. Üks poiss võttis Julle käest ki...
Üks päev Muinas-Julle elus "Jälle, " ütlesin ma nördinult, kui mu kirves tabas tüüpilist kõva kamakat. Arvasin, et see on järjekordne päikesejumal Amon Ra kuju, mida olin selle kuu jooksul leidnud juba terve tosina. Otsustasin sellest hoolimata kuju välja kaevata. Kui olin edasi kaevanud, oli mu üllatus suur, sest ,,kuju" ei osutunudki kujuks, vaid hoopis millekski suuremaks. Ma ei saanud aru, millega on tegu, kuid kaevasin siiski aina edasi ja edasi ning mulle tundus justkui lõppu ei tulekski. Vahepeal näis, nagu tundmatu eseme pikkus oleks veninud lausa valgus kilomeetriteni. Muudkui kaevasin ning kaevasin, labidat aina sügavamale lükates, lootusraas kustumas. Äkitselt avastasin, et olen kaevetöödega lõpule jõudnud ning otsustasin "kuju" ära mõõta. Lähemal vaatlusel osutus see "kuju" umbes 150- meetriseks kraanataoliseks masinaks. Kuid siiski tundus see mulle võimatu, kuna minu nägemuse kohaselt pär...
annaabi.ee 
