Mõtlemapanevaid karaktereid romantilistest kirjandusteostest (1)

2.     Mõtlemapanevaid karaktereid romantilistest kirjandusteostest
 Vaba aega on minu elus vähe, kuid kui mul õnnestub leida vaba õhtupoolik, meeldib mulle kõige rohkem ennast diivanile kerasse keerata ja midagi huvitavat lugeda. Möödunud talvel olen lugenud mitut romantilist kirjandusteost ja need on mulle meeldinud. Seda just sellepärast, et olen nende teoste lehekülgedelt leidnud huvitava saatusega inimesi ja hingehädade küüsis vaevlevaid karaktereid. Millised tegelased on mind mõtlema pannud ja miks? 
  Romantilise kangelase iseloomu tunnused on vastuolulised, neis on nii negatiivseid külgi kui ka positiivseid. Tegelased väärtustavad armastust, sõprust ja vabadust, erinevad massist ning positiivsed tegelased on tihti idealiseeritud. Mehed on vaprad ja õilsad ning naised lummava välimusega, õrnad, uhked ja kindlameelsed.
Merimee teoses „ Carmen “ võib kergelt ära tunda tegelase halva ja hea poole, nimelt Jose tapab oma kallima Carmeni. Too armastab naist, kuid Carmen ei suuda olla üksluine ning teda vastu armastada . Meeleheite tõttu toimubki Carmeni mõrv. Teosest võib veel välja lugeda, et vabadusel on suur tähtsus ning sõprus on vajalik. Carmenil puudub iseloomust naise õrnus, mis on tihti romantilise tegelase omaduseks. Carmen on ennasttäis ning saadab korda seda, mida soovib. Armastab ka seinast seina, kord üht kord teist, kuid pikalt sama inimesega ei suuda koos olla. Välimus on tal lummav ning seega on tal lihtne panna mehi endasse armuma. Ajast aega on
suhetes ja armastuses olnud palju armukadedust, tülisid ja tehtud julmi veretöid.
Victor Huga teoses „Jumalaema kirik Pariisis“ kaunitar Esmeralda on tänavatantsijatar, kellesse on armunud neli meest. Üheks neist on Quasimodo , kelle pihta visatakse halbu pilke , tema küüru ja koleda väljanägemise tõttu, siiski ta hoolib rohkem Esmeraldast, kui iseenda elust. Quasimodo on sisimas vapper ja õilas mees, kuid naiste ja armastusega on tal raskusi. Teised armunud on, aga omakasupüüdlikud. Raamatu lõpus on näha südamlikku armastust, kui Quasimodo Esmeralda juurde alla keldrisse jookseb , mida kaitsevad valvurid ning haarab naise embusesse. Hiljem leiti sealt kallistamise asendis olevad kahe inimese luud. Elus ei osata hinnata inimese sisemust, tema headust ja häid omadusi. Ennem visatakse pilk peale ja tehakse omad arvamused ilma, et õpitakse inimest tundma. Nagu teosest näha, siis ka kõige jubedama väljanägemisega inimesed võivad oma elu anda nende eest, keda nad tõeliselt armastavad. See on julgus ja õilsus.
Romantismi üks esimesi algatajaid oli Gordon Noel Byron , kes ise elas romantilise kangelase elu. Ta oli õnnetu ja rahulolematu oma eluga, ihkas olla taas lapsepõlve eas ning looduses. Ta tundis üksindust, kuna tema ema ei avaldanud nii palju armastust, kui Byron seda vajas. Naistega polnud Byronil probleemi, armuafäär oli ligikaudu kümne naisega ning mõningaga sündis ka laps. Kuid siiski Byron oli kurb ja lahkus oma kodukandist. Hilisem elu enne surma oli täis lõbu, sõpru ja armastust. Byroni teosed tuginevad tema enda idealiseeritud elule. Tema elu ongi nagu mõnest romantilisest teosest, mis on seotud keerulise armastuse ja unistus minevikus elamisega.
Mind panevad mõtlema inimesed, kes kasutavad armastuses vägivalda ja on isegi suutelised tapma oma kallimat. Kas tõesti nende inimeste mõttemaailmas käib ülemõistuse teadmine, et nende kallim võib sattuda teise kätte vahele. Vastupidiselt eelnevale on tore teada, et leidub ka neid, kes ohverdavad iseennast oma armastatu nimel ja see on kindlasti tõeline sõprus või armastus.