Keskea rõõmud 1986, Regina 1990, Vastutuleval kursil 1986, Eksitus 1988, Tallinn pimeduses 1993, Head käed 2001, Georg 2007, Oma Maapäev 2007, Detsembrikuumus 2008). Eesti Kinoliidu auliige. Enda karjääri vältel on talle omistatud ka mitmeid autasusid 1973 hooaja ergutuspreemia (Kreeklane otsib kreeklannat, Tantsuõpetaja Rakvere Teatris) 1974 ENSV noorte lavajõudude ülevaatuse mälestusmedal (Tantsuõpetaja, Tuutu-Luutu linna moosekandid, Aristokraadid Rakvere Teatris) 1978 Tammsaare lavastuste festivali parim meesnäitleja (Vanad ja noored Rakvere Teatris) 1980 Nõukogude Eesti I filmifestivali parim meesnäitleja (Metskannikesed, Tuulte pesa) 1985 parim meesnäitleja (Vennad Lautensackid Ugalas, Likvideerimine Noorsooteatris) 1985 Nõukogude Eesti II filmifestivali parim meesnäitleja (Nipernaadi) 1986 I Balti teatri festivali parim meesnäitleja (Vennad Lautesackid Ugalas) 1988 ENSV teeneline kunstnik
mängija. Sandra on mänginud torupilli alates 13. eluaastast ning hiljem hakkas ta õppima juurde erinevad vilesid, parmupille ning sopransaksofoni. Praeguseks on temast kujunenud oma põlvkonna silmapaistvamaid torupillimängija. Pärimusmuusika pisiku sai Sandra külge osaledes pärimusmuusika laagrites Eestis, Rootsis, Norras, Sloveenias ja Belgias. Ta mängib ansamblites Paabel, Ro:toro Mänginud koosseisudes: Horn please!, Noored Moosekandid, Da Funky Prodzekt, Akkab Tulema, Villu Veski Rütmidemüsteerium, Jazz do it, Svajata Vatra, Trostan. Sandra on õpetanud rahvapäraseid puhkpille erinevates pärimusmuusika laagrites ning Viljandi Muusikakoolis. Lisaks viinud läbi ansamblimängu õpitubasid Eesti Etno laagrites. Õpib/Õppinud: ·Viljandi C. R. Jakobsoni nim gümnaasium ·Viljandi maagümnaasium ·Stockholmi kuninglik muusikaakadeemia ·Marie Gureau akadeemia Elevandiluurannikul Lääne-Aafrikas
hämarusse hajunud, kuid ühe versiooni järgi soovinud üks läti ärimees pääseda linna gildi, kuid teda polevat vastu võetud. Sellest hoolimata ehitanud ta gildihoone naabrusesse seal tänaseni seisva kollase maja ja pani kummagi torni otsa kassi. Aga kui praegu seisavad kassid gildihoone poole peaga, siis algselt sihtinud nad auväärt hoonet taguotsaga. Püha Peetri kiriku juures võib näha vendade Grimmide tuntud muinasjutust "Bremeni linna moosekandid" inspireeritud skulptuure. Selle kvarteti koosseisus on muidugi ka kass. Räägitakse, et kui neid loomi hõõruda, siis täituvad kõik sinu soovid. On huvitav, et Riias on olemas ka "ametlikud kassid". Nende nimed on Kuzja ja Muris ja nad elavad Riiaraekojas. Kaks aastat tagasi võttis Riia linnapea Nils Ušakovs loomade varjupaigast kaks kassi. Kuzja ja Muris figureerivad nüüd tihti kohalikus pressis.
V folk toimus 24.07-27.07. Seekord toimus ligi 50 kontserti, korraldati mitmeid töötubasid ja tutvuti mitmete eksootiliste kultuuridega. Kontserdid toimusid viiel erineval laval ja kahes kirikus. Kuulajaid oli kuni 12 000. Esimest korda korraldati ka nn. "Etno disco." Eestit esindasid: Henn Rebane koos Robert Jürjendaliga, "Kihnu tüdrukud," "Untsakad," "Tuulikki ja Krista," "Folkmill," "Hulkurid," "Lindpriid," "Kukerpillid," Aleksander Sünteri project, Jaak Tuksam sõpradega, "Noored moosekandid," "Hõbejõude," Aivar Teppo, "Flamenco Tantsud," "Minu isa oli ausus ise," "Alle-aa," "O'lala," "Ajastajad," Rein Rannap, "Johansonid" ja "Jääboiler." 1997.aasta folgi kalleimaks ansambliks kuulutati "Knut reiersrud" Rootsist. 1998 VI folk kestis ilma ühegi pausita 23.07-26.07. Kontserdid toimusid neljal erineval laval ja Jaani kirikus. Avatud olid mitmed töötoad, tantsuklubi, ööklubi ja pillilaat.
Alpheiose jõe orus pühas paigas Olümpias. Esimesed meie ajani säilinud teated olümpiamängudest on pärit 776. a e. Kr. Arvatakse, et just siis toimusid ka esimesed olümpiamängud. Olümpiamängud toimusid ka tol ajal iga nelja aasta tagant. Olümpiamängud toimusid algul ühe, hiljem juba viis päeva. Viimase päeva lõpus autasustati kõiki võitjaid. Alates neljandast saiandist e. Kr. Esinesid olümpiamängudel ka luuletajad, kõnemehed, ajaloolased, näitekirjanikud, moosekandid ja näitlejad. Sportlased ehk atleedid kogunesid Olümpiasse kõikjalt, kus Kreeklased elasid: Balkani- Kreekast, Sitsiiliast ja Itaaliast, Väike-Aasia rannikult ja Musta mere äärsetest linnadest. Barbareid Olümpiasse võistlema ei lubatud. Spordi võistlustest võtsid osa ainult mehed ja poisid. Võisteldi erineva pikkusega jooksudes. Kõige tähtsamaks peeti kõige lühemat, ühe staadioni ehk umbes 192 meetri pikkust jooksu. Lisaks jooksudele olid kavas
seal vabas õhus korraldatud laulupeod. Perekonniti kogunetakse kogukondade peoplatsidele, et siin, küünlatulede valgel, koos kauneid jõululaule laulda. Kuna ilmastik on sellel ajal väga soodne, siis on jõulutoidud valdavalt külmad toidud: külmad lihalõigud, puuviljad ja pavlova, mis on populaarne Austraalia magustoit. Sageli kaetakse jõululaud randa. ITAALIA v Moosekandid oma rahvuslike laulude ja pillilugudega teretulnud igale jõulupeole -- zampogna'le. Jõululaud on lihavaene. Siit leiame hoopis anshooviseid spagettidega, cardoni't (munaga küpsetatud Jeruusalemma artishokk) ja angerjaid. Traditsiooniliseks jõulumaiustuseks on pähklimagustoit -- torrone ning tähekujuline pandoro kook, mille asemel pakutakse osades piirkondades erilist panettone puuviljakooki
seltskonnalauludena. Selline ilmalikustumine ei meeldinud kirikule ning 15. sajandil jääb vaimulikule motetile alles ainult Gregoriuse koraali ladinakeelne tekst. Erinevate häälte arv kasvas 15. - 16. sajandil veelgi - loodi isegi motette, milles hääli oli üle poolesaja. Sellega paistsid silma eriti madalmaade koolkonna heliloojad. Ilmalik muusika keskajal esines peamiselt rahvalauluna ning oli tihedalt seotud rändmoosekantide loominguga. Sarnaselt vanaaja muusikutega olid moosekandid samaegselt nii lauljad ja pillimehed kui ka akrobaadid, näitlejad ja tantsijad. 12. - 13. sajandi Prantsusmaal ja Saksamaal olid väga levinud rüütel-laulikud (trubaduurid, truväärid, singerid, sangarid), kes esinesid õukondades ning laulsid armastusest, seiklustest ning sõjaretkedest. Renessanss Erinevalt teistest kunstiliikidest sai renessanss muusikas alguse 14. sajandil Madalmaades, kust levis Euroopasse laiemalt 15.-16.sajandil
See on aeg, kus selle mandri ilmad on kõige ilusamad ning just seetõttu on armastatuim jõulutraditsioon seal vabas õhus korraldatud laulupeod. Perekonniti kogunetakse kogukondade peoplatsidele, et siin, küünlatulede valgel, koos kauneid jõululaule laulda. Kuna ilmastik on sellel ajal väga soodne, siis on jõulutoidud valdavalt külmad toidud: külmad lihalõigud, puuviljad ja pavlova, mis on populaarne Austraalia magustoit. Sageli kaetakse jõululaud randa. Itaalias on moosekandid oma rahvuslike laulude ja pillilugudega teretulnud igale jõulupeole -- zampogna'le. Jõululaud on lihavaene. Siit leiame hoopis anshooviseid spagettidega, cardoni't (munaga küpsetatud Jeruusalemma artishokk) ja angerjaid. Traditsiooniliseks jõulumaiustuseks on pähklimagustoit -- torrone ning tähekujuline pandoro kook, mille asemel pakutakse osades piirkondades erilist panettone puuviljakooki. Lapsed paluvad kingitusi Epiphany'lt
19. sajandi algul, mida nimetatakse ka muinasjutu kuldajaks, panid vennad Jakob Grimm (1785- 1863) ja Wilhem Grimm (1786-1859) aluse romantilise muinasjutu zanrile, avaldades oma ,,Laste- ja kodumuinasjutud". Need said kiiresti populaarseks ja levisid üle kogu Euroopa ja mujalgi. Grimmid rõhutasid küll muinasjuttude ehedust, kuid olid siiski lugusid ka töödelnud: lisanud õpetlikkust, kärpinud lopsakat rahvakeelt ja kohandanud muinasjutte tollaste lugejate maitsele. Bremeni linna moosekandid, hunt ja 7 kitsetalle, tuhkatriinu, lumivalgeke, vahva rätsep, jpm. Ernst Theodor Amadeus Hoffman (1776-1822) Hoff mann oli suurepärase fabuleerimisande ja rikka fantaasiaga jutumeister ning tegelikkuse parodeerija, kelle teoseid läbib kunstiloomingu ja kunstniku elusaatuse teema, seda alates tema esimestest kuni viimase, lõpetamata romaanini ,,Õpetlikke ülestähendusi kõuts Murri sulest". Selles lustakas loos ühendab romantik hoffmann tegelikkuse eri aspekte - ajalisi, süzeelisi ja
Autor avaldab oma mõtteid otsekoheselt, impulsiivselt ja on imponeeriv oma julguse ja jõuga. Oja fantaasia on lopsakas, ta inspiratsioonisähvatused rabavad. Selles peitub Oja ande suur väärtus. Tema meloodia haarav ekspressiivsus, harmooniate käre valjus ühes rütmi teravusega avalduvad sellise sisemise jõuga, mis on võimeline veenma ja sunnib kaasa elama." Eduard Oja tundis suurt huvi eesti rahvaviiside vastu, kasutades neid üsna sageli ka oma helitöödes (,,Setu tants", ,,Küla moosekandid" orkestrile, ,,Eesti tantsud" viiulile ja klaverile", ,,Kangakudumise laul", ,,Suurt Marit ja Pisikest Peetrit" segakoorile jt.) Oja rahvaviisitöötlused on väga originaalsed, leidlikud ja humoorikad. Ta on lähtunud 4 rahvaviiside iseloomust ning lisanud neile omapärast harmooniat ja karakteersust. Oja kirjutas koorilaulu ,,Suurt Marit ja Pisikest Peetrit" (1929) esialgu naiskoorile a cappellas, hiljem
folklore.ee/UTfolkl/mj/kunder/sisu.html Kuula targemaid nõuandjaid: “Kullaketrajad”, Kunderi “Vaeslaps ja talutütar” http://www.folklore.ee/UTfolkl/mj/kunder/sisu.html Igapäevaelus ei lähe soovid alati täide, muinasjuttudes juhtub seda sageli. Soovid ei lähe alati täide: Tegelikult on väga paljudes muinasjuttudes soovid täide läinud (Pöialpoiss- ema soovib pöidla suurust last ja saabki, hiljem soovib Pöialpoiss koju ja saabki; Breemeni linna moosekandid- loomadest said muusikud ja said oma kodu) jne. Muinasjuttudes juhtuvad sageli imed, mille tõttu kellegi unistus või soov täitub ja seega lõppeb alati kõik hästi. Tegelased muinasjuttudes: saab selgelt eristada, kes on hea, kes halb. Kes hea, kes halb: ,,Hea eit ja õel eit” August Jakobson (Eit oli hea ja lahke, õde ja õetütar olid ihnsad. Kord leidis eit metsast väga suure seene, tahtis koju viia, aga seene all elasid väiksed mehikesed.
Neid võib lüüa teineteise vastu, taldriku pihta võib lüüa puupulgaga, timpaninuiaga, metallharjaga. Iga mänguvõtte juures teeb taldrik erinevat häält. Taldrikuid võib kinnitada ka statiivile. Taldrikud Tamburiin Tamburiin on iidne kultuspill Jaapani, Hiina, Tiibeti, India ja Turkmeenia rahvastel. Euroopa muusikute instrumentaariumi jõudis ta keskajal. 1440. aastal mainitakse, et Maini-äärse Frankfurdi moosekandid on tamburiini mänginud.Tamburiin on puust rõngas, millesse on tehtud hulk piklikke avasid. Nendesse avadesse on paigutatud metallkettad. Kui pillimees raputab tamburiini või lööb sellega vastu oma teist kätt, siis hakkavad kettad tilisema. Mõnel tamburiinil on puurõnga peale tõmmatud nahk. Vastu seda nahka lööb pillimees sõrmedega. Siis tamburiin tümpsub ja tiliseb ühe korraga. Tamburiin Kastanjetid
Naisi polnud tihtipeale üldsegi kohal või nad istusid omaette lauas. Lastel polnud ühislauast midagi otsida. Vahepeal oli leib lauale pandud ja palju erinevaid roogasid kohale toodud. Liha oli suurtes kaussides. Vein valati klaasidesse, üha uusi roogi kanti lauale. Vürstile ja tema külalisele lõikas teener toidu peeneks. Teised rüütlid lõikasid endale liha ise või abistasid vastastikku üksteist. Vaevalt oli sööming alanud, kui saali astusid moosekandid, et flöödi-, viiuli- ja trompetimänguga külaliste meelt lahutada. Kannupoisid istusid uksepoolse laua ümber ja sõid koos rüütlitega. Selline söömaaeg kestis enamasti üsna kaua, tihtipeale mitu tundi. Lõpuks tulid kannupoisid veel kord veekaussidega, kõik pesid ja kuivatasid käsi. Teenrid kandsid sööginõud minema, teised võtsid laualt linad söögijäänustega. Lauad võeti koost lahti ja peagi oli saal jälle kõle ja tühi. 8.Lahingud
Alpheiose jõe orus pühas paigas Olümpias. Esimesed meie ajani säilinud teated olümpiamängudest on pärit 776. a e. Kr. Arvatakse, et just siis toimusid ka esimesed olümpiamängud. Olümpiamängud toimusid ka tol ajal iga nelja aasta tagant. Olümpiamängud toimusid algul ühe, hiljem juba viis päeva. Viimase päeva lõpus autasustati kõiki võitjaid. Alates neljandast sajandist e. Kr. esinesid olümpiamängudel ka luuletajad, kõnemehed, ajaloolased, näitekirjanikud, moosekandid ja näitlejad. Antiikolümpiamängud Sportlased ehk atleedid kogunesid Olümpiasse kõikjalt, kus kreeklased elasid: Balkani- Kreekast, Sitsiiliast ja Itaaliast, Väike-Aasia rannikult ja Musta mere äärsetest linnadest. Barbareid Olümpiasse võistlema ei lubatud. Spordivõistlustest võtsid osa ainult mehed ja poisid. Võisteldi erineva pikkusega jooksudes. Kõige tähtsamaks peeti kõige lühemat, ühe staadioni ehk umbes 192 meetri pikkust jooksu.
Selline ilmalikustumine ei meeldinud kirikule ning 15. sajandil jääb vaimulikule motetile alles ainult Gregoriuse koraali ladinakeelne tekst. Erinevate häälte arv kasvas 15. - 16. sajandil veelgi - loodi isegi motette, milles hääli oli üle poolesaja. Sellega paistsid silma eriti madalmaade koolkonna heliloojad. Ilmalik muusika keskajal esines peamiselt rahvalauluna ning oli tihedalt seotud rändmoosekantide loominguga. Sarnaselt vanaaja muusikutega olid moosekandid samaegselt nii lauljad ja pillimehed kui ka akrobaadid, näitlejad ja tantsijad. 12. - 13. sajandi Prantsusmaal ja Saksamaal olid väga levinud rüütel-laulikud (trubaduurid, truväärid, singerid, sangarid), kes esinesid õukondades ning laulsid armastusest, seiklustest ning sõjaretkedest. [redigeeri] Renessanss Piiri tõmbamine keskaja muusika ja renessanssmuusika vahele on keeruline ja seda on tehtud küllaltki erinevalt
,,Nukitsamees”) Olulisemad muinasjutuautorid ja nende teosed väliskirjanduses. * Charles Perrault „Haneema muinasjutud“"Uinuv kaunitar","Punamütsike","Sinihabe","Tuhkatriinu ehk Kristallkingake","Pöialpoisike" * Hans Christian Andersen "Väike merineitsi","Vankumatu tinasõdur","Inetu pardipoeg","Lumekuninganna", ,,Pöial- Liisi”. *Vennad Grimmid "Vahva rätsep" ,"Okasroosike" ,"Hans ja Grete" ,"Rapuntsel" ,"Breemeni linna moosekandid" Olulisemad eesti muinasjutuautorid ja nende teosed. *F. R. Kreutzwald „Eesti rahva ennemusitsed jutud“„Udumäe kuningas“„Vaeslapse käsikivi“,„Põhja konn“ *Juhan Kunder „Eesti muinasjutud“ 5 *Ernst Peterson Särgava „Ennemuistsed jutud Reinuvaderist Rebasest“ *August Jakobson ,, Ööbik ja vaskuss”
ametiõppimine. Keerulisema käsitöömeistriks saadi vaid pikkade õpipoisi- ja selliaastate järel, kusjuures viimastega võis seostuda ringirändamine. Kirikutes lauldi gregooriuse koraale, mis tundusid eestlastele väga uudsetena. XIV sajandist peale hakati kasutama kirikuis orelit, mis pidi muljet avaldama. Eestlased võtsid omaks torupilli. Peale kirikumuusika levis Eestisse ka ilmalik lihtrahvamuusika, mida kandsid palgalised linnamuusikud ja läbirändavad moosekandid. Varrastel kudumine on Eestis tuntud juba 14. sajandil. See oskus pärineb idamaadest ja pole võimatu, et kudumise tõi Baltimaadesse Saksa ordu. 3. Reformatsiooni mõju eestlase haridusele Reformatsioon e. usupuhastus algas 1517. aastal Saksamaal, mille ajendiks oli Martin Lutheri ülesastumine Wittenbergis oma 95 teesiga. 16. sajandil veeres usupuhastus mässulise liikumisena üle suurema osa Euroopast. Selle toetajaid leidus nii talupoegade, kodanike, kui ka aadli hulgas.
juua, toimusid kotisjooksud ja linna olid püstitatud ronimislatid/postid, mille tippu jõudes võis võita auhinna.36 Võru linna 150. juubelipidustuste puhul ilmunud artiklis ,,Wanad Wõrulased jutustavad" kirjeldab 1934.aasta Võru vanim elanik 95-aastane Leena Wõsu 20. augusti pidupäeva järgmiselt: ,,Ilm olnud ilus ja rahwast rohkelt koos. Aga siiski mitte nii rohkelt, kui nüüdsel ajal suurteks pidustusteks koguneb. Turuplatsil mängis maa-moosekandid, kuna linnas orkestrit veel polnud. Lõbustusi oli rahwale aga palju õlut wõidi juua turuplatsil nii palju kui keegi tahtis. Põrsail lastud turuplatsil joosta, ja nende püüdmine kotis olnud kunst. Ka olla turuplatsile ülesse jäetud suur post. Kes posti otsa jõudis ronida - post oli seebiga libedaks hõõrutud - see omandanud posti otsa pandud wõidud ja auhinnad, nagu saapad, wiinapudelid jne."37
annaabi.ee 
