· halvad elektrijuhid (va. süsinik grafiidina) · toatemperatuuril valdavalt kas tahked või gaasilised (8A ehk vääris- inertgaasid 7A vesinik, kloor, fluor, 6A hapnik, 5A lämmastik) ainuke vedelmetall on broom, ülejäänud on tahked. · tihti molekulaarsed, kahe aatomolisi molekule moodustavad N, O, 7Arühm. · molekulaarsed on ka tahkena väävel ja fosfor, ülejäänud koosnevad ainult aatomitest (atomaarsed) · mittemetallid on reeglina halvad soojusjuhid va. teemant · kõik on tahkena rabedad · on kas molekul või aatomvõre Üldised keemilised omadused: kõik mittemetallid (va. 8A) reageerivad metallidega, vesinikuga ja enamus ka hapnikuga Fe+Cl2 FeCl3 VESINIK tal on kolm isogeeni hüdrorgeenium, deuteerium (raske vesinik, radioaktiivne, kasutatakse vesinikupommis), tritium(üliraske vesinik, radioaktiivne) Füüsikalised omadused (H2): värvitu lõhnatu vees lahustumatu
eksotermilise protsessi suunas. (kui pärisuunaline reaktsioon on eksotermiline, siis vastas suunaline endotermiline jvp) · Rõhu tõstmisel nihkub tasakaal väiksema gaasi moolide arvu suunas, alandamisel suurema gaaside mooli arvu suunas. (kui võrrandi mõlemal poolel on gaaside, moolide arv võrdne, siis rõhu muutmine mõju ei avalda) Mittemetallid Mittemetallide võrdlev iseloomustus. Aatomi ehitus: Väliskihil 4-8 e-. Mittemetallilised omadused kasvavad liikudes perioodis vasakult paremale ja rühmas alt üles. Samas suunas kasvab ka elektronegatiivsus (e-sidumise võime) ja väheneb aatomiraadius. Mittemetallid võivad elektrone nii liita kui ka loovutada vastavalt reaktsioonipartnerile. ( F ainult liidab) Füüsikalised omadused: (erinevused suured) Olek: tahke (S, Si, C, P, I2), vedel(Br2),
4FeS2+ 11O2=2Fe2O3 + 8SO2 *Mitte-met. Pole plastilised ja head elektri juhid. *Hapniku saamine: (v.a grafiit) *Mitte-met. Suurenevad V-lt , P-le 2HgO(temp)=2Hg+O2 Ja rühmas ülevalt alla. 2KNO3(temp)=2KNO3+O2 *Tahked: N2,O2,P,Br2,Cl2, Ar,Nl,He,F2. *Tööstuslikult: Vedela õhu traktrioneeriva KEEMILISED OMADUSED: destillatsioonil. Väärisgaasid reageerivad metallidega. HALOGEENID: Näited: *VII A rühma elemendid v.a vesinik,2 ¤2Fe+3Cl2=2FeCl3 aatomilised molekulid. ¤2Na+ S =Na2S *Rühmast ülevalt alla,vees lahustuvus väheneb. *Aurud on õhust raskemad, mürgised. VESINIK: *Halvad eletrijuhid, J,sublimeerub (tahke läheb
Halogeenid Sissejuhatus. Mittemetallilised elemendid võtavad enda alla vähem kui veerandi perioodilisus süsteemi tabelist. Võrreldes metallidega on mittemetallid oma ehituselt ja omadustelt palju vähem sarnased. Halogeenid on aga omavahel tunduvalt sarnasemad, kui teiste rühmade mittemetallid. Nimetust halogeenid kasutatakse VII A rühma mittemetallide fluor, kloor, broom ja jood kohta. Halogeenide hulka loetakse ka radioaktiivne element astaat, kuid tema omadusi tuntakse vähe. Füüsikalised omadused halogeenidel: 1) F2 ( Flour ) - helekollane mürgine gaas Leidumine ja saamine: Fluor on levinuim halogeen maakoores ja oli elemendina ühendite koostises tuntud juba 18. sajandil. Esimest korda saadi vaba fluori 1886. aastal vesinikfluoriidi elektrolüüsil Prantsusmaa
tihedusega, seetõttu ka kerge, lõhnatu, värvitu gaas, vähe lahustub vees, hästi madal keemistemperatuur. Molekulidevahelised jõud nõrgad. Peaaegu alati redutseerija (o-a I), aktiivsete metallide reageerides tekib aga hüdriid (o-a -I) 2Li + H2= 2LiH. Hüdriid on väga tugevad redutseerijad. Kasutatakse raketikütuse segudes, tootmistel ja oksiidide saamiseks, energeetikas. Halogeenid Hal2: p-orbitaali metallid, ns2np5 , viimasel kihil 7 elektroni. Molekulaarsed mittemetallid. Väga tugevad oksüdeerijad lihtainena. O-a -I...VII (va. F). Suhteliselt nõrgad molekulidevahelised jõud, madalad keemistemperatuurid, kõik on lihtainena mürgised. Reegel: Iga aktiivsem halogeen tõrjub ühendist vähem aktiivsema välja. Nende happeid saab elektrolüüsi abil või siis tugevama väävelhappe abil. Halogeenne saab ise ka toota elektrolüüsi abil. Lahustuvad hästi vees. Saab ka sulatatud soola elektrolüüsi teel NaCl el.-> Na+Cl2
MITTEMETALLID Mittemetallide üldiseloomustus. Mittemetalle on 22. Lihtainetena esinevad nad gaaside (H2, O2, N2, F2, Cl2, väärisgaasid), vedeliku (Br2) või tahketena (B, Si, C, P, S, I2 jt.). Perioodilisuse süsteemis paiknevad mittemetallid perioodide lõpus. Mittemetallide aatomite väliselektronkihil on enamikul juhtudesl üle kolme elektroni. Mittemetalli aatomitele on iseloomulik liita keemiliste reaktsioonide käigus elektrone. Seejuures aktiivsemad mittemetallid moodustavad negatiivselt laetud ioone (halogeniidioonid). Neil juhtudel esinevad mittemetallid oksüdeerijatena. Elementide aatomite omadus liita elektrone suureneb perioodis väärisgaasi suunas; rühmas suureneb alt ülespoole (aatomiraadiuse vähenemise suunas)
elektrone. suurem on ta redutseerimisvõime; raskemini redutseeruvad metallioonid. Pingerea iga metall tõrjub kõik temast paremal asuvad metallid nende soolade lahustest välja. Näide: Zn + HCl ZnCl2+ H2 lahja H2SO4 ja sulfaadid väga nõrgad oksüdeerijad, oksüdeerimisvõime kasvab happesuse suurenemisega Metallid (aatomi väliskihil elektrone suht. vähe) käituvad keemilistes reaktsioonides alati redutseerijana. Hapnik ja halogeenid (väliskihil elektrone suhteliselt palju) käituvad eelkõige oksüdeerijatena. 4. Selgitage diagonaalset seost perioodilisussüsteemis näidete abil. Igal rühmal on oma iseloomulik valentskihi elektronide jaotus, mis määrab paljuski elemendi omadused iga rühma esimene element erineb järgnevatest rohkem kui need omavahel diagonaalsed seosed Perioodilisussüsteemis lahutab metalle mittemetallidest diagonaal, mis kulgeb boorist (B) polooniumini (Po)
1. ELEMENTIDE RÜHMITAMISE PÕHIMÕTTED 1.1. Elementide jaotus IUPAC’i süsteemis Reeglid ja põhimõtted, kohaldatuna eesti keelele: Karik, H., jt. (koost.) Inglise-eesti-vene keemia sõnaraamat Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1998, lk. 24-28 Rühmitamine alanivoode täitumise põhjal 2. ELEMENDID Vesinik Lihtsaim, kergeim element Elektronvalem 1s1, 1 valentselektron, mille kergesti loovutab → H+-ioon (prooton, vesinik(1+)ioon) võib ka siduda elektroni → H- (hüdriidioon, esineb hüdriidides) Perioodilisusesüsteemis paigutatakse (tänapäeval) 1. rühma 2.1.1. Üldiseloomustus Gaasiline vesinik – sai esimesena Paracelsus XVI saj. – uuris põhjalikult H.Cavendish, 1776 – elementaarne loomus: A.Lavoisier, 1783 Elemendina: mõõduka aktiivsusega, o.-a. 1, 0, -1 3 isotoopi: 1 H – prootium (“taval.” vesinik) 2 H = D ?
Kõik kommentaarid