Mis viis Lähis-Ida kriisini? (2)

Mis viis Lähis-Ida kriisini?
Teise maailmasõja käigus (1939-1945) kujunesid üle maailma mitmed kriisikolded, millest üks on jäänud püsima tänapäevani. Lähis-Idas toimunud sõjad, relvastatud kokkupõrked, ülestõusud ning mässud pole leidnud lahendust. Pidev pingestatus riikidevahelistes suhetes viis Palestiina ja tema naabermaad juba 1940ndatel aastatel kriisini. Mis muutis selle kriisi niivõrd tugevaks , et juutide ja araablaste vastasseisu on tunda veel tänagi?
Kindlasti mõjutas kriisi kujunemist ajalugu: 15 sajandit olid Palestiinat asustanud juudid ehk heebrealased (13.saj. eKr - 2.saj. Pkr), pärast mida kuulus piirkond semiidi päritolu araablastele kuni keskaja lõpuni (15. saj.). Seega on mõlemad sõdivad pooled olnud seal pikka aega alalised asukad. Põhjuseks, miks peaks Palestiina kuuluma just neile, on mõlemad pooled üsna veenvaid argumente esitanud . Juudid kujutlevad piiblist tuntud “tõotatud maad” kui oma ajaloolist kodumaad , araablased seevastu tuletavad meelde, et ka nemad on seal sajandeid elanud. On üsna loomulik, et kaks rahvust omavahel sama kodumaa pärast kaklema lähevad.
Mitmeid kriise ja sõdu on põhjustanud religioon . Lähis-Ida puhul saab samuti välja tuua kaks täiesti erinevat usku ja ideoloogiat. Juutidele on kristlus ehk ristiusk olnud ainuõige juba üle 2000 aasta, araablaseid ei saa aga kõigutada islamist, millel on samuti sügavad juured. Moslemid ja kristlased on oma põhimõtetes mõneti vastuolulised, seega juba suutmatud elada ühe katuse all jäädes truuks oma religioonile, rääkimata siis veel elamisest ühes riigis teist poolt aktsepteerides. Jällegi tundub mõlemat poolt rahuldava lahenduse puudumine viivat loomulikku teed pidi kriisini.
Kahe rahvuse omavahelise nääklemisega on seotud ka välisriigid. Palestiinat pole valitsenud mitte ainult tüli mõlemad osapooled, vaid ka mõned võõrvõimud. Pärast keskaega kuulus piirkond Türgile kuni Esimese maailmasõjani (1914-1918), mille käigus sealsed alad sai endale Suurbritannia . Briti võimu ajal kahe sõja vahel puhkesid taas rahutused. ÜRO lahendas sealsete alade probleemid 1947. a. otsusega jagada Palestiina kaheks nii, et mõlemad osapooled saaksid osa oma kodumaast . Organisatsiooni kavatsused on minu arvates alati heatahtlikud olnud, aga mõnel puhul pole lihtsalt võimalik situatsiooni rahumeelselt lahendada. Sealgi puhkes koheselt sõda, kuna kumbki polnud nõus oma kodumaad jagama võõrastega. Sõja käigus, kuhu sekkusid ka naabermaad vallutasid iisraellased (juudid nimetasid oma maajuppi Iisraeliks) ka palestiinlaste (araablaste osa sai nimeks Palestiina) osa maast, ründasid nende laagreid lähisriikides ning laiendasid sõjalise tegevusega oma kodumaa piire igasse võimalikku suunda, millele araablasi toetavad riigid vastasid protesti ja rünnakutega. Loodi ka organisatsioon PVO, mis juhtis araablasi oma kodumaa tagasivõitlemises. Kõike eelnevat arvesse võttes tuleb tõdeda, et Suurbritannia toetas oluliselt heebrealaste omariikluse taastamist Palestiinas ning suurendas nende vastastes protestivaimu ja võitlustahet. Teise maailmasõja ajal ründasid vahemereäärseid maid NSV Liidu ja USA väed lootes oma mõjuvõimu laiendada. Iisrael sõdis maa pärast ka Egiptusega (1956. aastal Suessi kriis), aga selle sõjalise kokkupõrke peatamine ÜRO-l õnnestus. Need sündmused pingestasid olukorda Lähis-Ida regioonis veelgi ning oodatud lahendus lükkus kaugesse tulevikku.
Kuna kõik olid suurest sõjategevusest väsinud, sõlmiti muuhulgas ka mõned vaherahud. Egiptuse ja Iisraeli vahel sõlmiti Camp Davidi rahu, millega suudeti pikaajaline vaen lõpetada, kuid püsivat rahu ei saabunud siiski. Egiptuse suhted Juudamaaga muutusid normaalseks, kuid rünnakud Liibanoni, Jordaaniasse ja teistesse Lähis-Ida riikidesse jätkusid. Mulle tundub, et isegi sõlmitavad rahulepingud ei vähenda iisraellaste tahet oma riiki laiendada seega ei piira need ka kriisi süvenemist. Oma kunagise kodumaa tagasivõitmisest on asi nüüd juba kaugel.
Praeguseks ei ole kriis veel lahenenud. 1990ndatel muutus juutide poliitiline suhtumine araablastesse leebemaks, kuid sedagi vaid paariks aastaks. Praeguseks põhiprobleemiks on intifadad ehk palestiinlaste ülestõusud, millega loodetakse vastaste võimu piirata. Samuti tegutsevad terroristid, kes korraldavad pommirünnakuid Iisraelile tappes nii mitmeid süütuid inimesi ja hävitades linnu. Iisraellased vastavad sellisele tegevusele karistussalkade ja sõjalise vastupanuga. Ma leian, et mõlemad osapooled on süüdi vaenuliku õhustiku püsimajäämises, aga ise süüdistavad nad ikkagi teineteist.
Lähis-Ida kriisini on viinud mitmed erinevad asjaolud , mis järk-järgult olukorda on pingestanud. Põhiliselt ajaloolistest ja religioossetest erinevustest alguse saanud vastuoludesse andsid oma panuse ka välisriigid. Pidev sõjategevus ja terror Iisraeli ja Palestiina vahel pole rahu leidnud juba pool sajandit. Nagu ajalugu näitab, pole rahulepingud ega läbirääkimised edu saavutanud, seega ma arvan, et nende vahendite kasutamine kestvat kriisi ei lõpetaks. Kui kumbki rahvas oma kangekaelsusest ei tagane, siis ei ole kriisi lahenemist oodata niipea.