Mis tähendus on jõuludel minu jaoks (1)

Mis tähendus on jõuludel minu jaoks?
Sügise lõpu poole kisuvad ilmad külmaks ja talvarmastajad teevad algust lumeootamisega. Talv on küll minu jaoks tunduvalt meeldivam kui sügis, kuid siiski paigutaksin ta neljasel poodiumil alles kolmandale kohale. Kuid nagu igal aastaajal, on ka talvel oma head küljed. Tegelikult saab talvest välja noppida ühe parima aja aastast- jõulud.
Jõuludel on minu jaoks suur tähtsus. Mulle meeldib tohutult midagi oodata ning jõulud on ootamist väärt. Võib-olla on ootamisrõõm minus isegi liiga suur, sest sellega sean ootused väga kõrgele. Mul on suur nö nälg siirate tunnete, kaunite elamuste ning millegi erilise järele ja ma ei taha, et see jääks rahuldamata. Seega pean ka ise minema ja otsima kohti, mis seda kõike mulle pakuks. Erilisi tundeid tekitab juba see, kui näen ja kuulen , et väikesed inimesed usuvad päkapikkudesse või kui inimesed pusklevad viimaste soodushinnaga verivorstide pärast.
Minu hingele on jõulud väga toitvad. Mulle meeldib, et jõuludes on nii palju iseloomulikku. Kõik on teistmoodi kui tavaliselt. Peale tänavate ja majade, mis on siis jõulustatud, on erinevad ka inimesed. Jõulud on aeg, mil inimestele meenub Kristus (ja tema kannatused). Mina teiste seas.
Jalutades tänaval, mis muidu oli pime, aga nüüd on valgustatud jõulutuledest, tunnen , kuidas see minust minu parimad iseloomuomadused välja kisub . Mitte muidugi ainult need tänavad, vaid jõulud minu ümber. Tahaksin aidata neid, kes abi vajavad ning tahaksin jagada kinke neile, kes nendest ilma on jäänud. Jõulud on aeg, mil tavatult palju mõtlen teiste peale ning siis on millegi pärast kerge mõista, et minul on elus kõik hästi ning soovin, et ka teistel oleks.
Mul on jõuludest terviklik pilt olemas. Ma olen näinud paljusid jõuluteemalisi filme ning ma tean, kus elab jõuluvana. Inimesed on osanud hästi jõulud ekraaniline tuua ning minus tekitavad kõige enam jõulutunnet just need filmid, mida iga-aastaselt vändatakse. Kõik need jalutamised lumises pargis, lumeinglite tegemised nind suudlused läbi jäätunud klaasi tekitavad minus tunde, et tahan ise sama kogeda ning seda suurem on avastamisrõõm, kui leiangi end samast olukorrast ning mõtlen, et see kõik on justkui filmis.
Kui muidu vajan vaheldust ning mitmekesisust, siis jõulud on aeg, mil naudin rutiini. Mulle meeldib, et on üks päev aastas, mille ülesehitus on igal aastal peaaegu samasugune . See päev on jõululaupäev. See on päev, kui lähedastega ühe katuse alla koguneme. Terve maja on siis jõulurõõmu ja –tuhinat täis. Seda on hea tunda ja näha.
Mäletan ühte jõuluõhtut ajast, mil olin alles väike. Olime teel sugulaste juurde. Pea ema õlal, vaatasin aknast välja. Sõitsime ka surnuaiast mööda ning ma mäletan siiamaani, kui ilus see küünaldes välja nägi. Mul oli hea ja rahulik olla. Jõulud ongi rahupühad ning kõige rohkem tunnen seda surnuaias jalutades. Pidades meeles ka neid, keda enam ei ole. Pidades kõiki meeles.
Koht, kus käin ainult jõulude lähenedes, on kirik . Selles pühas kohas on ruumi ainult headele mõtetele. Seal tuleb ikka ja jälle meelde, et hingeline vara on palju tähtsam kui materiaalne. Kingituste vahetamine ei ole jõulude esialgne idee. Jõulud sümboliseerivad rahu.
Jõulud on kui mitte öelda paksud, siis kindlasti täidlased nagu jõuluvana. Nendes kolmes päevas on nii palju head, et ajab lasua üle ääre. ”Üle ääre” on näiteks kevadeni tuppa jäetud kuusepuu või kardinate külge unustatud jõulukaunistused. Seda kõike hea alatooniga, sest kõigest, mis seostub selle kauni ajaga , ei suuda ega taha ma midagi halba leida või otsida.
Tõeline jõulutunne ei ole minust kuhugi kadunud ning loodan, et sellest viinamarjast ei saa kunagi rosinat. Loodan, et tunded ei kuiva kokku ning oskus hinnata rahu ei kao.