Mis on vabadus? (0)

Mis on vabadus?

Hannah Arendt Akadeemia 1991 a. Nr 3 ja 4

Tõlkinud Ene – Reet Soovik

Hannah Arendt üritas oma artiklis leida vastust küsimusele “Mis on vabadus?”. Tema vaatenurgast ja arvates näis see olevat lootusetult võimatu.
Ta üritab vastust otsida meie teadvustest ja südametunnistustes, mis ütlevad meile, et me oleme vabad. Arendti arvates oleme ka kõige suurema selgitustöö eest tänu võlgu Kantile. Kuna Kant väidab, et vabadust ei saa omistada sisemeelele ja sisekogemuse valdkonnale sugugi rohkem kui meeltele, mille abil tunnetame ja mõistame maailma (lk 476 Akadeemai 1991a. nr.3). Ta tahab sellega õelda, et tegelikult ei saa me sundida teadvust ja südame-tunnetust , et me mõistaksime et oleme vaba. Vaid me peame tunnetama tunnetame ja mõistame meeltega seda maailma, nii me saame olla vabad.
Proua Arendt väidab, et need kes ei tea mis tähendab vabadus, vaid neile on pandud sõnad suhu , et “vabadus tähendab selle tegemist, mis meeldib” (lk.480 Akadeemia 1991a. nr.3). Kui mina sellele lausele oma meeltega mõtlen, siis minu arvates ongi vabadus selline, et teen seda mis mulle meeldib teha, mitte et keegi sunniks mind midagi tegema. See ei ole minu arvates vabadus kui ma pean midagi siis tegema kui mind sunnitakse või käsutatakse. Selle pärast minu arvates kaldusidki inimesed uskuma, et vabadus algab sealt, kus poliitika lõppeb. Kuna need kes ikkagi poliitikaga seotud on nemad peavad ikka tegema seda, mis on neile etteantud. Neile jääb tunduvalt vähem vabadust ja tänu sellele et nad levitavad poliitikat edasi jääb ka kaasmaalstel vabadust vähem. Selle pärast õeldaksegi nii et vabadus algab sealt ikkagi kui lõppeb poliitika.
Thomas Paine kinnitab, et “vaba olemiseks on inimese jaoks küllalt selle tahtmisest” ( lk. 707 Akadeemia 1991a. nr. 4). Ta üritab sellega õelda, et inimestel on vabaks olemiseks küllalt tahtmist, et seda täide viia.
Arendti arvates on meil raske mõista, et eksisteerib vabadus, mis ei ole tahteomadus, vaid kuulub tegemise ja tegutsemise juurde. Kuna inimesed ei oska tahta olla vabad, nemad arvavad et kui nad teevad midagi või tegutsevad oma ette ongi nemad vabad.
Hannah Arendti artiklit lugedes , sain aru et nendel aastatel, kui ta selle artikli kirjutas, oli inimestele vabaduse saatuse saamine väga raske, selleks pidi ennast elu esmavajadustest vabastanud olema ja nad pidid leidma samasuguste staatustega inimeste seltskonna ja ühiskondlikku avalikku ruumi, kus nendega saaks suhelda ja kohtuda (lk. 481 Akadeemia 1991a. nr.3). Alles siis kui need tingimused olid täidetud said nad vaba inimese staatuse.
Kokkuvõtteks, Hannah Arnedt leidis vägapalju erinevaid mooduseid kuidas inimesed tunnetavad vabadust ja saavad selle omale luua, et olla vabad. Minu arvates vaba saab olla iga üks kes seda ise vähegi soovib aga Arendt leidis, et vabad saavad olla need kes tegutsevad ja leiavad endale samasuguse ühiskondlikku ruumi kus on vabad inimesed.
Lõpetaks selle ühe lausega et tegelikult nihil ex nihilo, nihil sine causa, see tähendab eeldusest, et isegi “meie enese elu allub lõplikul analüüsil kausaasusele” (lk.475-476 Akadeemia 199a. nr.3).