Mis on minu jaoks koolivägivald (2)

Kellele:
Teema: "Mis on minu jaoks koolivägivald"
Kellelt:
KÄITU NII NAGU SA TAHAD , ET TEISED SINUGA KÄITUKSID. Kahjuks me
unustame tihti selle kuldse reegli. Kui inimesed seda reeglit endale rohkem
meelde tuletaks , oleks koolis kindlasti märgatavalt vähem vägivalda.
Arvan, et paljude õpilaste põhiprobleemiks koolis on välja kujunenud vägivald, kas siis vaimne või füüsiline. Alles seejärel tuntakse muret õppimise, õpetajate , klassikaaslaste ja kooli reeglite vastu.
Koolis domineerivad hetkel füüsiline ja vaimne vägivald ja ma ei oska öelda kumb see "parem" on! Füüsilise vägivalla alla näeme me kallalekippumist ja haiget tegemist ja vaimse kannatuse tekitamisel on seost kiusamisega, narrimisega.
Vägivald koolis pole ühe-, vaid mitmekordne tegevus ja pika aja jooksul toimuv. Siit tõstatub probleemidering, mis on seotud koolivägivalla kahe osapoole – kiusaja ja ohvri püsiva staatusega ning negatiivse mõjuga nende edaspidisele arengule.
Toon kaks näidet elust enesest. Põhikoolis puutus ka minu klass kokku vaimse kooli vägivallaga. Kiusati ühte natukene teistest erinevat ja vaikset tüdrukut. Talle pandi krae vahele nuudleid, sõimatu kõige inetumate sõnadega, süüdistati kõiges mis klassis toimus. Mida aega edasi ja mida vanemaks ma sain seda rohkem hakkasin vaatama neid kiusajaid imelikult ja mõtlesin, et neil on midagi väga puudu.
Ema rääkis ühe hirmsa loo oma kooliajast. Nimelt oli nende klassis tüdruk ,keda narriti. Põhiliselt tegid seda poisid ja üks aineõpetaja. Mis oli narrimise põhjus? Ema mäletab, et tüdrukut naerdi tema kõnnaku pärast, naerdi, et ta liiga vähe rääkis....Ja ei teagi miks teda narriti aga lihtsalt narriti. Mitte keegi ei astunud õnnetu tüdruku kaitseks välja. Kord käristas see tüdruk tunnis tindipaberit katki ja geograafiaõpetaja nägi seda ning ütles, et mis titelappe sa siin meisterdad, terve klass loomulikult naeris . Aga ühel päeval läks õpetaja väga labaseks ja tema nõmedate naljade üle ei naernud enam keegi.
Ka elus ei läinud minu ema klassiõel hästi. Oma eluga oli ta hädas ja kahjuks kustutas ta ise oma eluküünla üsna noores eas.
Kui aus olla, siis kunagi kasutati ka minu kalla vaimset koolivägivalda. Aga praeguseks on ajad nii muutunud ja ma ei lase juba ammu kellelgi endale pähe istuda.
Põhjusi, miks koolis narritakse, võib otsida kodust , välimusest, harjumustest jms. Osad inimesed on lihtsalt kadedad , sest neil ei ole seda, mida narritaval inimesel. Näiteks ilusad juuksed, laitmatu keelteoskus , suur süda, hea figuur ... AGA USKUGE MIND NEIL EI SAAGI MITTE KUNAGI MIDAGI SELLIST OLEMA.
Vägivald koolis on korduv ning ei lõpe ka siis, kui õpilased on kooli lõpetanud või koolist lahkunud, vaid mõjutab nende arengut ka tulevikus. Korduva koolivägivalla mõju pole aga ühesugune, vaid erisugune vastavalt sellele, kas tegu on kiusajate või ohvritega. Löömameeste probleemid süvenevad aja jooksul ning on suunatud tahtlikult ühiskonnas kehtivate seaduste vastu; peksupoiste probleemid seonduvad aga sellega, et tõmbutakse endasse ja isoleeritakse ennast ühiskonnast. Järelikult, mõlemast osapoolest – sellest, kes koolis pidevalt teisi kiusab ja sellest, keda koolis pidevalt kiusatakse, ei saa tõenäoselt täisvääruslikke ühiskonnaliikmeid, vaid ühiskonna heidikud. Annaks Jumal, et ma eksin.
Koolivägivalla all kannatajatele soovitaksin end kokku võtta ja ennast kehtestada. Iga inimene on midagi väärt ning ei ole mõtet endale terveks eluks alaväärsus komplekse koguda mingite mõttetute inimeste pärast.
Küll oleks hea kui me kunagi saaks mõelda oma kooliajast ainult head. Loodan, et tulevikus meie pisikeses Eestis asi paraneb ja 100% õpilastest läheb kooli hea tuju ja ilma hirmutundeta!