50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 2 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2012-10-04
Kuupäev, millal dokument üles laeti
19 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
inksul
Õppematerjali autor
ELULUGU Aristoteles (384 eKr Stageira 7. märts 322 eKr Chalkis) oli vanakreeka filosoof, Platoni õpilane, omaaja entsüklopedist. Ta on Platoni kõrval mõjukaim lääne filosoof. Aristoteles süstematiseeris peaaegu kõik oma aja teadmised ja pani aluse paljudele uutele teadusharudele. Iseloom: keskmisest väiksemat kasvu, õilis ja heasüdamlik, armastas oma perekonda ja sõpru, kohtles oma orje hästi, oma vastaste suhtes aus ja õiglane, tänulik oma heategijatele. (Allikas nr. 4) Aristotelese filosoofia on filosoofia ajaloos pika aja kestel etendanud alustrajavat rolli. Aristotelese loogika oli 19. sajandi keskpaigani ainus läänemaine loogika. Aristotelese on
uute ja paremate vastuste andmisel, kooskõlaliste määratlusteni jõudmisel. Komponentide kasutusviis pole vähemasti Platoni esituses rangelt määratletud ning nende järgnevus ühene, vaid need esinevad kohati paralleelselt ning vajadusel mis tahes järjekorras. Sokraatilist meetodit rakendatakse kõige enam USA ülikoolide õigusteaduskondades, aga ka mõningates psühhoteraapia suundades. Platoni ideeõpetus Platoni filosoofia tuumaks on ideede õpetus. Platoni järgi on olemas kaks maailma: üks on tõelise tegelikkuse, ideede maailm ja teine näiva tegelikkuse, tekkivate ja muutuvate ning kaduvate esemete maailm. Kommentaar: tänapäeva arusaam on vastupidi - reaalseks nimetama näiva tegelikkuse muutuvat maailma. Ideed on jäävad, püsivad, muutumatud, iseeneses olevad ja igavesed. Näiva maailma tajutavad esemed on aga muutlikud, alatises tekkimises, teisenemises ja hävimises. Kogu
Tallinna Kuristiku Gümnaasium 10. klass ANTIIKKULTUURI FILOSOOFIA Referaat Tallinn 2014 SISUKORD 1. SISSEJUHATUS..........................................................................................................................3 2. ANTIIKFILOSOOFIA ALGUS...................................................................................................4 3. SOKRATES..................................................................................................................................6 3
Kr.) sündis Makedoonias Stageira linnas. Tema isa oli Makedoonia kuninga Amyntase (Aleksander Suure vanaisa) ihuarst ja sõber. Juba varases nooruses tundis A. huvi loodusteaduste vastu. 18. aastaselt siirdub nooruk Ateenasse, et asuda õppima Platoni Akadeemiasse, kus ta viibib õppides, olles Platoni andekaim õpilane ja hiljem õpetades (kuid ei saanud Platoni mantlipärijaks Akadeemia juhatajana, sest oli välismaalane) kuni Platoni surmani 347. aastal, mil ta lahkub sealt. Platoni ja Aristotelese vahelisi suhteid on kirjeldatud erinevatest vaatenurkadest: alustades sõbralikest lõpetades konfliktsetega (nagu tavaliselt, kipub tõde seal vahepeal olema). Igatahes mõningad filosoofilised erimeelsused neil tekkisid kindlasti, sest A. oli iseseisev mõtleja, kes ei pooldanud Platoni ideedeõpetust heites sellele ette näiteks seda, et kui idee on ainus tõelisus ja kõik esemed on selle tõelisuse
ja oli siis vaevalt täisealine. Aristhopanes –näitekirjanik kirjutas Sokratesest pilkavaid näidendeid ehk teda armastati parodeerida. 501 ateenlast hääletasid tema surma poolt, need otsustajad valiti hääletades. Süüdi mõisteti tema isiku ümber tekkinud poleemika tõttu ja et ta käitus kohtus julmalt ega tundnud kahetsust. Enne surma saatmist ja peale ahelaist vabastamist räägib Sokrates veel hinge ja keha vastandlikkusest, hinge surematusest ja filosoofia olemusest. Filosoofia on tugevam kui surm –osa Sokratese müüdist. Ta hukati mürgi joomise läbi. Sokraatiline meetod – ta kuulab vestluspartnerit mingit teemat rääkimas, tehes nägu nagu ei tea sellest midagi. Seeläbi saab kaasvestleja selgeks omaenese mõtted. Sokratese filosoofia põhiküsimus on „Mis on teadmine?“. Ta pärib seletust ja analüüsimist asjadele, mida igapäevases elus peetakse iseenesestmõistetavaks. I püütakse teadmine ankurdada selle kogemuse külge, mille vahendab meile vaatlus
Phileo = armastan. Sophia = tarkus. Filosoofia algselt tarkusearmastus oligi, kuid nii pole see siiski alati olnud. Ka veel hiljuti oli filosoofia ja kohati on ta praegugi pigem teadmisega kui tarkusega tegelev distsipliin. Filosoofia kujunes vana-kreekas 7.-6. sajandil e.m.a. seoses linnriikide ehk poliste tekkimisega. Mütoloogilne maailmapilt asendus filosoofilisega. Esimesed filosoofid olid Thales, Anaximandros, Anaximenes, Empedokles, Pythagoras, Herakleitos, Parmenides jt. Filosoofia oli algselt osa mütoloogiast. Eristatakse Herakleitose joont ja Parmenidese joont filosoofia ajaloos. Herakleitos tunnistas saamise (tekkimine, muutumine, kadumine) ja olemise (see, mis muutumise kestel samaks jääb) ühtsust ning rõhutas saamise poolt, Parmenides tunnistas ainult olemist. Parmenides pidas tõe kriteeriumiks (loogilist) mõtlemist. Tema õpetust kaitses tema õpilane Zenon oma apooriatega: Achilleus ja kilpkonn, lendav nool, lõigu poolitamine...
POLIITIKAFILOSOOFIA Loengukonspekt 2012 Filosoofia määratlemine. Poliitikafilosoofia, selle seosed teiste filosoofia harudega ja poliitikateadusega. Esmasel kokkupuutel ja tutvumisel filosoofiaga on just kõige raskem mõista seda, mis see filosoofia õigupoolest on. Aga sellest, kuidas filosoofiat mõistetakse ja käsitletakse, sõltuvad paljude teiste filosoofiliste küsimuste vastused. Enamgi veel, sellest sõltuvad ka probleemide nägemise ja seadmise viisid ning nende lahendamise teed. Poliitikafilosoofia on üks filosoofia haru. Mis on filosoofia
SISSEJUHATUS FILOSOOFIA AJALUKKU (lennukolledzile) FLFI.00.044 Kordamisküsimusi 1. Sokrates: sokraatiline meetod (ES lk 16-18) 2. Platoni ideedeõpetus (wordi konspekt) 3. Platoni ühiskonnakäsitus (wordi konspekt) 4. Aristoteles: ideedeõpetuse kriitika, metafüüsika, õpetus kategooriatest ja põhjustest (ES lk 46-48, 50-51, 59-61) 5. Aristotelese eetika: eudaimonism, kesktee (ES lk 67-74) 6. Descartes'i ratsionalism: kahtlus, tõsikindel tedmine, cogito ergo sum, keha ja hinge dualism (ES lk 103-113) 7. Kanti teoreetiline filosoofia: asi iseeneses (lk 202), meelelise tunnetuse aprioorsed tingimused (lk 206), transtsendentaalne filosoofia(lk 204), aru kategooriad (lk 207), mõistuse ideed (lk 210), traditsioonilise metafüüsika kriitika (lk 208) 8. Kanti eetika: kohustus, kategooriline imperatiiv (lk 214-215) 9
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid