Minu veetlev leedi (0)

Minu veetlev leedi
3. aprillil käisin ma Estonia teatris vaatamas muusikali „Minu veetlev leedi“. Lugu rääkis sellest, kuidas vanapoisist foneetikaprofessor Henry Higgins sõlmib kihlveo lingvistist sõbra kolonel Pickeringiga, et suudab oma foneetikaalaste teadmiste abil panna Londoni alamklassi aktsenti rääkiva lilleneiu kõnelema kui hertsoginna . Tüdruk võetakse rikkasse perre ja ta suudab kiiresti omandada kõrgtaseme hariduse ja harituse. Peagi lahkub neiu erinevatel põhjustel perekonnast ja hakkab omaette elama. Mingi aja möödudes avastab tüdruk, et ta on armunud ühte perekonna liikmesse ja abiellub temaga.
Muusika oli väga ergas ja eluline. Oli ka rahulikemaid palasid, kuid läbivaks teemaks oli siiski erksus, mis muutis etenduse muusikalise poole ka natuke ühekülgseks ning seetõttu oli vahepeal keeruline tegevust jälgida. Oleks võinud natuke rohkem erinevaid varundeid olla. Samas olid kõik palad tehniliselt väga puhtalt ja korralikult esitatud ja näitlejad sobisid väga hästi oma tegelaskujudesse. Kahjuks puudus teosel mingi sügavam mõte. Kõik oli küll väga hästi mängitud, aga mingit sügavamat sõnumit ma kahjuks ei leidnud. Muusika sobis stseenidega väga hästi. Üldiselt oli etendus rõõmus ja lustakas ning ega huumor ka ei puudunud. Lavakujundus oli väga hea ja hästi organiseeritud.
Üldkokkuvõttes oli etendus meeldiv ning nauditav hoolimata tema pikast kestusest – peaaegu kolm ja pool tundi. Muusika oli väga hea ja rõõmsameelne ning esinejad mängisid oma rolle suurepäraselt. Kostüümid olid samuti ajastule vastavad ja sobisid nagu valatult. Mina soovitaksin muusikali „Minu veetlev leedi“ ka teistele, kuna see on tõesti muusikaliselt värskendav kogemus ja teeb tuju rõõmsamaks.