Minu valik – õppimine kõrgkoolis (0)

Minu valik – õppimine kõrgkoolis
Kõrgkoolis õppimine on väga iseseisev, aeganõudev ja pikaajaline protsess, mille käigus tuleb palju pingutada: leida aega ja võimalusi õppetööga tegelemiseks , et edukalt ja heade tulemustega kool lõpetada. Selleks tuleb olla sihikindel, motiveeritud ning omada eesmärke.
Õppimine kõrgkoolis oli minu läbikaalutud valik. Enne sisseastumist mõtlesin põhjalikult läbi erinevad küsimused nagu „Kas ma saan seda endale nii rahalises kui ajalises mõttes lubada? Olen ma piisavalt sihikindel ja motiveeritud? “ Kuna väärtustan väga head haridust, mis võimaldab saada uusi teadmisi, kujundab mõttelaadi ning seeläbi annab tegudele uue suuna, siis pärast pikka kaalumist ja otsustamist leidsin, et just õppimine on see, mida praguses eluetapis vajan.
Õppimine on programm, mis võimaldab inimesel maailmaga paremini kohaneda, kuid mille abiga võib muuta ka iseennast ja ümbritsevat keskkonda (Tundmatu). Õppimise protsess kestab terve meie elu ning see annab võimaluse uusi asju avastada . Olgu see uus kogemus, emotsioon, arvamus, mõte, teadmine või oskus. Nende võrra oleme edaspidi targemad oma valikute tegemisel.
Ülikool annab õppimisele täiesti uue suuna. See paneb inimese iseseisvamalt käituma ja tegutsema ning väljaspool raame mõtlema, samas aga õpetab, kuidas suhelda gruppides ning sotsialiseeruda. Õige eriala valik loob eelduse saada häid õpitulemusi ja paremat arusaama õpitavast juba sellepärast, et valitud eriala on huvitav õppijale endale.
Igal õppijal on oma isiklik õpistiil, mis kujuneb juba varakult – alates esimestest elukuudest, mil laps õpib pead hoidma, roomama, käes asju hoidma jpm. Peale kolmandat eluaastat muutub õppimise protsess veel omakorda. Seda muutust mõjutavad mitmed tegurid: meid ümbritsevad inimesed, kasvukeskkond , sõbrad ja tuttavad, haridusasutused (koolid, gümnaasiumid, huvikoolid jne). Oma õpistiili kohta võib igaüks teada saada väga huvitavast raamatust – „Õppimine kõrgkoolis. Tudengi käsiraamat“ Kathleen McMillan/Jonathan Weyers. See raamat on suurepärane juhend, kus on lisaks erinevatele õpistiilidele veel muid nippe edukaks toimetulemiseks kõrgkoolis.
Õppimine on eesmärgistatud tegevus, mille käigus loob õppija ise uut teadmist (Tundmatu). Selleks, et siin protsessis võimalikult hästi hakkama saada, tuleb olla avatud maailmale, vastuvõtlik informatsioonile ja eelkõige peab olema tahe õppida. Arvan, et leides oma õige eriala ja olles motiveeritud, võib igaüks hakkama saada ükskõik millega.
Minu poolt valituks erialaks on alushariduse pedagoogia . Valisin just selle, kuna olen tahtnud õpetajaks saada juba enne esimesse klassi minemist. Mulle on hinge jäänud kõik minu enda suurepärased õpetajad, kes on andnud motivatsiooni ja kinnitust erialavaliku tegemisel. Lastega olen tegelenud juba varajasest noorusest: alguses hoidsin oma õde, seejärel õde ja venda ning sealt edasi ka tuttavate ja sõprade lapsi. Seega tean kindlalt, et just see eriala on minu kutsumus . Minu arust on lapsed nagu savi – neid tuleb voolida ja suunata, ent neile tuleb anda ka oma mõtlemis- ja arenemisruumi. Lapsed on meie tuleviku võti.
Minu üheks ootuseks ülikooliharidusele on erinevate teooriate ja oskuste õppimine. Üks nendest oskustest oleks õige suhtlemine lapsega. Olen kogenud mitmeid situatsioone, kus isegi ilma erialase hariduseta võib näha, et vanem ei suhtle oma lapsega õigesti. Tihtipeale on vanemad ärritunud, eemalolevad, hõivatud ja suhtlus lastega on teisejärguline . Hiljuti nägin ühte sellist juhtumit ka poes. Isa ja poeg (umbes 8-aastane) olid jookide leti juures. Isa valis endale hoolikalt energiajooki, kõndides edasi-tagasi mööda poelette, poeg jooksis talle ühest otsast teise järele. Järsku märkas laps, et külmikus on klaasist limonaadipudelid. Poeg küsis isa käest: “Kas need on need maitsvad limonaadid, mis emme mulle ükspäev ostis?“ Selle peale vastas isa pead pööramata: „Võib-olla saab ikka.“ Laps ei vastanud talle midagi ning jäi mulje, et sellist möödarääkimist on tihti juhtunud. Isa ei pannud lapse küsimust üldse tähele, last nagu ei olekski temaga kaasas. Kahjuks on paljudel vanematel selline probleem – tähelepanematus lapse vastu.
Lapsega tuleks pidevalt tegeleda. Ma saan aru vanematest , kes käivad tööl ja proovivad samal ajal leida aega laste jaoks. Just see aeg on kõige väärtuslikum – lapsed tahavad rääkida oma päevast, sündmustest, emotsioonidest, mida nägid , mida tegid. Olen seadnud endale eesmärgiks õppida ja areneda kui tulevane lasteõpetaja, sest leian, et lisaks vanematele on väga suur töö just õpetaja õlgadel.