Minu mõtted raamatuga "Tiigri tütar" (0)

Minu mõtted raamatuga „Tiigri tütar“

Panen raamatu käest. Silmadesse on kogunenud rasked pisarad, mis kohe-kohe ähvardavad kolinal langema hakata. Võtan oma kaks pisitüdrukut põlvedele ja surun nad tugevaks embuseks enda vastu. Suurem tüdruk tunneb mind ja tajub kohe, kui mõni emotsioon minust keskmisest suuremal hulgal vallanduma hakkab. Ta vaatab oma suurte siniste silmadega mulle sügavale silma ja küsib peaaegu sosinal „ Emme, miks sa nii kurb oled ? „
Kuidas ma seletan sellele viieaastasele, et ma nägin teda selles tüdrukus, kelle kohta ma raamatut loen , kuidas ma räägin talle, te ma kujutasin ette kedagi nii imelist, nii habrast, nii andekat nii kaitsetut kogemas elu , mis täiesti ebaõiglane on ? Kuidas vormida sõnadesse seda kurbust , mida ma tunnen adudes, kuidas tuhanded lapsed siin maakera peal, mida me kõik jagame , peavad nii katkiste hingedega üles kasvama?
Peas jooksevad sajad vastusteta küsimused läbi segi, mõned ei jõua isegi lauseteks koonduda vaid läbivad mu teadvust vaid tundejoana.
Hülgamine.
Armastuse puudus.
Ärakasutamine.
Valu.
„Ma armastan sind, sa tead seda ikka , onju ?“
„Muidugi ma tean, emme, sa ju ütled seda mulle koguaeg “
„Aga, kas sa tunned seda?“
„Ma ju olen su süda“
Naeratus.
Ja siis ma räägingi talle. Räägin talle loo tüdrukust, kelle tee oli üks suur otsing. Ta otsis armastust, otsis ema, otsis maailma, kuhu ta võiks kuuluda , otsis kohta, mis oleks ta kodu.
Tulevase õpetajana on see raamat täis selle professiooniga kaasnevaid eetilisi, moraalseid ja emotsionaalseid vastuolusi. Pean oma analüüsivõimet küllalki tugevaks, kuid midagi nii ürgset, nagu seda on emalik hoolitsus , on võimatui analüüsida sellises kontekstis. Mis on õige, mis vale? Kuidas peaks niivõrd rasketes küsimustes üks õpetaja käituma ? Ma ei kujutaks ette, et oleks suutnud distantseeruda Torey Haydeni kingades olles sellest väikesest imelisest metsikust olevusest ja lasta elul teda voolida. Milliseks oleks keskkond, kus ta kasvama pidi teda voolima?
Kõik need protsessid, mida Sheila psühholoogiliselt läbis, see imeline teekond, mis õnneks Shelila puhul positiivse lõpuga (raamatu mõistes muidugi ) oli, on täiesti imetlusväärne, kuid niivõrd liigutav ja raskest analüüsitav.
Väike tüdruk, kes paneb naabripoisi põlema, sest ta tajub juba selles vanuses maailma ebaõiglust, kus kellegi on tagatud tema inimlikud õigused, kuid mõni jäetakse nendest ilma.
Ema hülgamine ja sellega seotud vastakad tunded, millega tüdruk rinda pistis . Kõige raskem minu jaoks oli tajuda, kuidas emaarmastus on lapsesse niivõrd sissekodeeritud , et ta keeldub tunnistamast selle teo olemust, üritades seda põhjendada iseenese valesti käitumisega.
„Kallis ema! Olin väiksena tõesti paha laps. Sellepärast sa võisidki minuga nii teha, nagu sa tegid. Ma arvan, et mõistan nüüd , miks sul polnud mingit võimalust teistmoodi talitada. Aga nüüd olen hoopis parem laps“.
Sellest kirjast peegeldub lapse süütunne, tema soov olla oma ema armastuse vääriline.
Õpetaja ilmumine tema ellu. Tekib keegi, kes näitab üles huvi, hoolivust , keegi „oma“ -samuti kutsub esile umbusklikkust, usaldamatust, alalhoiu instinkti, seejärel aeglast avanemist ja sideme teket, kuid ometi võetakse seegi tema jaoks mõistetamatutel põhjustel temalt ära, mis kutsub esile pettumuse ja viha, barjääri ehitamise ja uute kaitsemehhanismide tekke.
Sheila sisuliselt keelab uskumast ühessegi heasse ja ilusasse maailmanähtusesse. Ta ei luba enesele olla nõrk, ei luba endal nutta.
Ta ei tunne end sobituvat ühessegi keskkonda, tunneb tohutut üksindust.
Isaga elades võtab ta endale tohutu vastutuse hallata kogu nende kodust elu,võtab vastutuse selle toimimise eest vanuses, mis absoluutselt selliseid oskusi ja sellist vastutust veel ei eelda .
Seejärel soov leida oma ema, mis paneb ta reaalselt tegutsema . See impulss on nii tugev, et tüdruk on nõus tagajärgedele mõtlemata ohverdama kogu oma füülise kidluse raasukese, mille kinnine õppeasutus talle pakkus. Võib ainult ette kujutada, millise psühholoogilise mõjuga võis olla see krahh, kui tema vastleitud „ema“ selleks siiski ei osutunud. Tema usk sellesse, vaatamata Torey veenmiskatsetele vastupidises, oli niivõrd suur, et sellele järgnev pettumus sai sellest veel ainult kordades suurem olla.
Aga kusagilt ammutas Sheila siiski imekspandaval kombel jõudu, et selle teekonna tekitatud veristele haavadele ta taldade all vaatamata edasi astuda ja lõpuks jõuda kuhugi , kus on soe, stabiilne ja elamisväärne ja seda mitte ainult füüsilises mõttes.
Kahju, et ma olen liiga väike inimene sellel maakeral, et teha midagi märkimisväärset, et ainest selliste raamatute kirjutamiseks vähem oleks.
Aga ma saan armastada oma lapsi. Saan armastada oma õpilasi. Loodan ainult, et minuni jõuab piisavalt vastuseid.